Keeleminutid inglise keelega

Elk on teatud sorti suur deer. 

Ei, mina ei mõtle inglise keeles, kuigi ka minul tuleb vahel ette olukorda, kus mul on meeles inglisekeelne sõna, ent mitte eestikeelne vaste. Aga üldiselt ma ikkagi tõlgin endale jutu ära ja kui siis tõlkes asi ei tööta, olen senikaua hädas, kuni TÄPSELT aru saan, mis öeldi. Ehk kui: "Hirv on suur loom, aga see ei tähenda, et aeglane. Ta on hirvedest üks kiiremaid," kuidagi arukas ei tundu, pean kohe järele uurima, et mis vahe on deer'il ja elk'il. 

Sain ka teada. Elk on teatud sorti suur deer. 

Muidugi olen seda varemgi uurinud, sain ka siis teada, ent unustasin ikkagi ära. Sest ma ei mõtle inglise keeles ning mul ei ole seega ses keeles tunnetust.
Tunnetus on eesti keeles, aga meil on hirv hirv. Ja kuigi vahel võib ka metskitse kohta "hirv" öelda (sest "kits" on see, kes teeb mök-mök ning vaatab sind kollaste jahedate kitsesilmadega, mitte hingestatud hirvesilmade omanik!), pole mingit vahet suure hirve ja väikese hirve vahel.

Hästi veider sõna on humble - kui tõlkida see alandlikuks, humbleness kui alandlikkus, on tulem eesti keeles lihtsalt vale. Sest eesti keeles "alandlikkus" ei ole hea asi. "Alandlikkus" tähendab enda halvemaks, nõdremaks, viletsamaks uskumist ja ühtlasi roomamist teiste jalge ees. Ma-ei-kõlba-su-varbaidki-lakkuma-aga-teen-seda-ikka, sest olen nii alandlik.
See on selgelt negatiivne joon.
Ja siis loen tõlkeraamatuid, hullem, tõlgitud artikleid peavoolumeedias, kus kinnitatakse, et alandlikkus on õnne ja edu võti - ja juhe jookseb sirinal kokku.
Sest sõna humbleness on positiivne. See ei ole "alandlikkus", see on midagi muud, millele eesti keeles ühest vastet pole, ja sedasi tõlkijad teevad karuteene nii algtekstile kui eesti keeles lugejale, sest nad ülistavad omadust, mis EI ole kuidagi hea. Ja ei olegi. On äärmiselt destruktiivne uskuda, et ma ei kõlba, ma teen halvasti, ma olen nii vilets - aga uskuda, et kui ma sedasi usun, teeb see mind õnnelikuks ja edukaks, on veel eriti hull. 

Humble on teistmoodi. Kuidagi ... positiivselt tagasihoidlik. Teed midagi sitaks hästi ja samas usud, et teine tegi ju ka väga hästi, sama hästi, EI ole alandlik suhtumine. See on midagi muud, ent selle kohta ei ole meil eraldi sõna.
Ja siis tõlgitakse "alandlikkuseks" ja NO MIDA PERSET???

Oh, ja kui ma juba hädaldan tõlgete üle, toon ka ära oma hiljutise fb-postituse.

Kas see on ainult minu tunne, et "ellujääja" ei kõla tegelikult õigesti?

Idee järgi on see sõna tooniga: "Ma ei ole ohver, ma olen ellujääja," aga täpselt see ongi ainus lause, kus see õigesti kõlab.

Üldiselt on "vägistamise järel ellujääja" ja "peksmise järel ellujääja" ju see, kes napilt-napilt pääses surmast ja palju hädisem, kui "ohver" olekski. "Ellujääja" on keegi, kes oleks peaaegu surnud ju?!

ja kommentaar hiljem, kui keegi vastas, et ellujääja võitleb

ütleme, kus ma naturaalselt, mitte õpin-olema-arvestav, seda sõna kasutaksin: laevahuku järel on ellujääjad, rünnaku järel on ellujääjad, maavärina järel ellujääjad. Ellujääja ei ole keegi, kes võitleb, ellujääja on keegi, kel lihtsalt vedas - või oli ta mölakas ja jäi ellu teiste arvel. Siis on ta palju mölakam mölakas, kui ükski surnud mölakas ongi. Sest kui halb tegu toob tasu, on mul raske seda andeks anda.

Kui ei too - on kergem.

ja

no ohver võib ka surnud olla.  või vähemalt vigastatud. "Ellujääja" pääses eluga, tema ei surnud.

Aga mu jutu aluseks on kõikvõimalikud "rape survivorid" ja "abuse survivorid", mis peaks olema võimestav sõnastus ja "ärge olge ohvrid, olge ellujääjad"", aga mu jaoks ei kõla üldse nii. Kõlab just vastupidiselt.

"Sa jäid vägistamise järel napilt ellu, ohjah, nii halb, nii hirmus, nii jube!"

Eesti keeles ei ole selget, intensiivset ja tugevat vahet ellujääja ja ellujäänu vahel. Tegelikult ma kahtlen, kas "survivor" isegi inglise keeles algselt kuidagi aktiivne sõna oli. Nad lihtsalt hakkasid seda niiviisi kasutama. 
Toimis. 
Huvitav, kas eesti keeles hakkab ka toimima?

Asja kolmas külg on, et ma ei ole IIAL aru saanud, miks mingeid 40 päeva söögita merel loksunuid või külmunud jalgadega mäe otsast alla roomanuid vms kangelasteks peetakse. Ma näen neid kui: "Nii väga kartis surma, et ükskõik mis oli parem, saaks aint elada" ja ei tunne üldse kaasa. 
Ma ei saa aru elada tahtmise kangelaslikkusest. 
Nagu ÜLDSE. 
Mus ei teki mitte mingit imetlust, ainult imestus, et niimoodi ka saab.