Leparida rinna sees

Kui "lepp" tähendas vanasti verd (ja lepatriinu oli "verekarva triinu"), kas "leplik" on see, kes aina verd jookseb? Või see, kes on verine, ükskõik miks? Ometi mitte see, kes aina veristab?!
Haa, või kes on "lepitaja"?

Tegin lahti "meie romaani", sest pärast õppimist, kuidas hea tunne ei ole alati adekvaatne kirjutatu headuse tõestaja, tekkis tugev soov asi üle vaadata ja läbi käia. 

Veidi hirmus on. Mul mitte meeles olnud pisiasjana oli vaade mitte ühele leheküljele, vaid kahele korraga. Kui ma selle ära olin koristanud - võeh, solvad mu silmi siin - ei näinud ma ühtegi numbriga allmärkust lehekülgede all ja otsisin niisiis teist, värskemat faili, kus need olemas oleksid. 
Ei leidnud. Vaatasin uuesti arvatavasse viimasesse kirjutusfaili, vaatasin kaugemale-sügavamale kui varem, ja leidsin viimaks ühe allmärkuse umbes kolmandas peatükis või sedasi. 
See ei kõlanud üldse hästi. Üpris nõme allmärkus oli. 
Nüüd on mul veidi hirm tööle asuda.

Eile rääkisin K-ga pikalt. Ta ütles muuhulgas, et tahaks veel mõned stseenid välja pakkuda.
Ütlesin: "Paku!" aga nüüd kardan. Sest tegelikult, TEGELIKULT, tegelikult pooltel kordadel oli tal ennem uusi asju pakkudes hea idee, aga pooltel kordadel ajas ta terviku tasakaalust välja ja kuna ma olin nii tema poole kaldus, nii innukas ja vastuvõtlik, tegin jõle palju tööd, et tema ideid tervikusse sisse sulatada. 

Ja mis mõttes on kogumaterjali 308 lehekülge??? Font Georgia, suurus 10, reavahe 1,5. 308???? 
Normaalse üpris pika raamatuteksti käsikirja lehtede arv on 100 ümber ju.
Suurem reavahe annab natuke juurde, ent ometi mitte NII palju?

Olgu, misiganes. 
Sõnu ei ole ebanormaalsel hulgal. Päriselt ka. 
Ent mul on natuke hirm. Jah, ma kaks lehekülge vaatasin läbi ja ei olnud ei väga hull ega väga imeline. Aga ma tunnetasin ära, kuidas ma tahan K hääle välja kärpida ja jätta ainult enda oma ning see ei oleks
a) õiglane
b) võibolla isegi mitte hea

Kui me eile rääkisime - kirjutasime - oli ta malbe, järeleandlik ja kõigega nõus, mida ma sõnastasin. Ehk ma tõesti, TÕESTI ei tohiks toimida nagu bulldooser. (Kaks l-i sihilikult.)
Ja pealegi - tema on meist kahest see normaalsem, tema hääl on võibolla rahvale hoopis pealeminevam. 
Mitte et ma tahaks pigem rahva heakskiitu kui enda oma ...
Ah, raske, raske. 

***

Mõtlesin järele. Mida ma tahan, mis paneb mind ennast armastatuna tundma. 
Kui minu eest võideldakse. 
See ei pea olema suur võitlus, piisab sellest, kui inimene läheb minu pärast teist teed mööda - aga kui ta teeb midagi minu pärast ekstra, minu heaks spetsiaalselt, teeb midagi, mida ta muidu ei teinuks ega oleks isegi plaani võtnud mõne teise jaoks, mul on hea.
Kui mind jäetakse minu enda hooleks, ise teab, saab hakkama, siis saab, ei saa, ei saa, mina tema pärast küll sammalt pahupidi pöörama ei hakka, ma võtan seda väga otse. 
Teda ei huvita.
Kedagi ei huvita. 
Elan, siis elan, suren, siis suren.

Mida ma mõtlen selle all, et ma tahan vajatud olla: et kedagi huvitaks. 

Eks ole, ega ma ei ole mingi nõrk ja hädine seejuures =) Mul ei ole probleemi võidelda, kuigi ma pigem kaldun seda tegema teiste kui iseenda eest.
Võtame igapäevase-argipäevase näite. Teise mõtteid kujutledes: "Aga ta loodab, et ma tulen," saan PALJU paremini end uksest välja mobiliseeritud ja kuhugi mindud, kui: "See oleks hea mu imagole, juba tuttavad tunneksid end kinnitatult ja võõrad saaksid tuttavamateks". 
See viimane miks-oleks-hea on: "Naah, ainult minu positsioon paraneks natuke? Ei hakka, ma ei taha, väkk." 
Aga "üks konkreetne tema ootab mind" - ja ma lähen. 

Noh, ja mul on vaja, et keegi võitleks ka minu eest.
Sest kui mina enam ei jõua, lähen katki ja saadan kõik kuradile, mul on väga palju rõõmu kellestki, kes paneb oma toimetused kõrvale, hoiab mind, lohutab mind või hangib mulle raha või teeb mulle pai või mis iganes - aga et ta läheks oma teelt minu pärast kõrvale, teeks midagi, mida ta tavaliselt EI teeks, on põhiline. 

Et keegi hooliks nii palju, et mind NÄHA, et saada aru, mis minuga toimub. 
Seda ma tahan. 
Et kedagi ei huvita? 
Nojah, ärge siis tulge hiljem ütlema, et MINA olin hoolimatu, kui rongi ette läksin. 

Ma loen praegu Backmani "Meie teie vastu", "Karulinna" järge, ja siin on stseen-osis, kus üks tegelane kaob. Temale VÄGA ebatüüpiliselt ei ilmu ta trenni, jätab õelastele kingitused voodile ja lihtsalt ... pole seal, kus oodatakse.
Inimesed lähevad murelikuks. Üks tuleb talle koju küsima, mis toimub, kas kõik on korras, et ta trennis polnud? Teda otsitakse tema tavalistest kohtadest ja metsast ja kui vanem õde ta sealt metsast leiab, on mingi "oh, nad on nii külma kestaga seal, ei ütle üksteisele eriti midagi, kuigi tunded möllavad sees"-kaudkirjeldus.

Kui MINA sedasi metsa läheksin, eriti kui ma jätaks oma pojale ka mingi kirja stiilis "vii koer hommikul ja õhtul välja", keegi ei hakkaks otsima ka enne 36 tundi. 
Leidmisest rääkimata. 
Minu variant on minna metsa ja kui külm hakkab, tulla koju tagasi. 
Muidugi oleks ka jube häiriv, kui ma ei saaks oma elu elada, nagu tahan, pidevalt keegi muretseks. Aga ma ei taha ju, et pidevalt keegi muretseks, ma tahan, et kui asjad päris persses on, kui ma olen seda väljendanud ja väljendanud, et keegi reageeriks ka.
Et keegi hooliks.  

***

Mõtsin, mis silte siia postituse külge panna ja panin "uned ja unelmad".
Sest see on unelm. Ma kauuuuuuuuuuuuuuuua arvasin, et ootus ja lootus, "aga ükskord algab aega", kui keegi minu suhtes nii tunneb, et NÄEB mind ja võitleb minu eest. Aga nüüd olen üsna omaks võtnud, et seda ei tulegi. MINA olen see warrior siin, kui mina võitlen, siis ma võitlen ja kui ma enam ei võitle, ei huvita see kedagi. 
Peale mu enda, tähendab. 
Kui mu vajadused on täidetavad nii, et keegi seepärast ringi tegema ei pea, neid täidetakse ka vahel. Aga kui ei ole ... oot!
OOT!
See, et too ühisraamat kirjastada võeti, on ikka asi =D
Ja kellegi teie poolt - mul on kahtlused, ent mitte teadmist - saadeti väga väga naise kruus! Ja need kõrvaklapid - neid kandis küll mu tütar, kui aus olla, mina klappidest muusikat ei kuula, kuitahes nunnud ja karvased nad ka oleks. Aga tulid postipakiga ja OLID nunnud ja karvased!
Ja kohv ja kontserdipilet ja ...
Olgu, on inimesed teinud ringe mu pärast, on! Aitäh!

Olgu, Kader, ma viimistlen ja teen ja olen ikka rõõmus =)