Uh, need tunded!

On täiesti hämmastav, et mus peitub nii palju lootust!
Kõpitseda oma lugusid, et "Loominguga" õnne proovida, ei tundunud veel üleeile teema. Aga kuidagi ajas mus juuri teadmine, et Udo Uibo, Teh Vanameelne Mees, ei ole enam "Loomingu" peatoimetaja, äkki Indrek Mesikepp on natuke vastuvõtlikum ... ja siin ma olen, läbi lugemas, parandamas ning lootmas.
Jaa, alati on parandada. Mida ma õieti mõtlesin, arvates, et kirjutan valmis ja on hea??? Olgu, see oli tunde pealt, tunne oli hea.
Vaadake, kuigi ma olen aastakümnete jooksul õppinud oma halbade, kurbade, meeleheitlike, masendunud jne tunnetega toime tulema, sest ON VAJA, mul ei ole üldse kommet ega harjumust mitte usaldada oma positiivseid tundeid. Nende üle mõelda ja neid vaos pidada. 
Positiivsed tunded on imeline aare, neid tasub ainult üles peksta ju?!
Ainult et kui pärast tuleb pettumus, on see räme. 

Räme.

Ühtlasi tõden, et isegi too lugu (vanast ajast, mingi 5 aastat vana), mille omast arust olin juba nii heaks teinud, kui andis, nii heaks, kui andis, paari aasta eest tegin ta veel paremaks ja ümber ju - vajab ikka veel parandusi. 

Ma küll arvan, et mul on edaspidi meeles. 
Aga siiski. 
Kui ma jälle hakkan siin kirema, et kirjutasin nii hea asja, võib mulle vabalt öelda, et see on kindlasti hea, AGA mitte täiuslik. Oota paar nädalat, no paar päevagi, ja siis vaata uuesti - sul on endal hea meel, kui mingi asi pooleteralisena välja ei lähe, ja no viimistletuna on suur võimalus, et teistele meeldib ka rohkem.

Sest ma arvan praegu küll, et vähemalt ses osas on nüüd meeles mitte tunde pealt arvata, et ONGI JUBE HEA ASI kirjutatud, ent ega ma tegelikult ju ei tea, kuidas läheb.
Ma ei ole rõõmu, innu ja vaimustuse ohjamises eriti kogenud.
Muide, seepärast olin ilmselt vanasti ka nii hea armuja - et ma TEADSIN küll, et armudes lähevad inimesed jaburaks, ilmselgelt mina ka, kuid iga kord, kui armumisest ka suhe tuli, oli pärast (väga pärast, ma kipun kaua armunud olema) shokk.
Umbes kaks aastat peale suhte lõppu see tuli.
Arusaamine, et mu prillid olid NII roosad, ma nägin NIIIIIIIIIIIIIIIII mööda, kuidas nii valesti hinnata üldse võimalik on, võinuks anda mulle vihje, et mu positiivsed tunded on täiesti kontrolli alt väljas. Aga kuna ma lihtsalt PR enam ei armu, mul ei olnud vajadust sel teemal mõelda rohkem kui "nii hea tunne ikka!" kui Sanji ja Zoroga korraks näkkas. 

Nojah. Nüüd siis mõtlen. 
Mõtlen, et häid tundeid tuleb ka valvata. Kusjuures viha osas sain sellest aru juba ammu - et võib vihastada, vihastamise mõnu on oluline, aga EI või inimesi lüüa, tõugata, sakutada vms kehalist selle käigus. 
Ega ma ei ole päris kindlameelne ses osas olnud. Pikk aeg viimase teistele põhjustatud häda järel vahet - ja enam ei olnud sisemuses hoiatust "MITTE INIMEST!" Aga pärast seda, kui jõe ääres koerakartjale peaaegu kallale läksin, meenus.
Ma olen vahepeal veel kehaliselt võidelnud (vt nt vastu astumine naisepeksjale), ent kuna mina kordagi teisele viga ei teinud, ainult mulle tehti, mul ei tulnud meelde, et EI TOHI. Aga kuna koerakartja-mees, kui ma tema juurde trampisin, üldse vastu agressiivne ei olnud, vaid tõmbas tagi üle pea ja teeskles surnut, leidis aset vaimuselgushetk. Et mis ma siis nüüd teen. Oi. Oioioi! Ning nüüd on taas meeles, kuidas löö ASJU, räuska, trambi ja sisise, aga ära mine füüsiliseks, väga väga naine! 
Ma olen piisavalt hirmuäratav selletagi. 

Njah, aga hoida vaos indu, vaimustust, hellust ... ses osas pole ma üldse osav. 
Kurat, ma isegi ei teadnud, et nii oleks vaja teha. Kõik see "võta asju nagu nad tulevad, ära eelda" sai mult ainult kurje mõtteid, sest kui ma ei eelda, et jama pole igavene, on tulemuseks lihtsalt meeleheide ju? Aga et vahel eeldan häid asju ja need ei juhtu ning siis on HALB? Jah, see juhtub isegi MINUGA mõnikord! Oi, et nõnda saab, oli üsna ootamatu avastus. 
Kuigi minu meelest meeleolu talutavana hoidmise võti pole "ära eelda!", vaid "tunded ei ole alati päris usaldusväärsed, anna aega rahuneda!" 
Kui elu näib roosiline tulevat, ei tähenda see veel, et peaks edasi tormama, jõudmaks nende roosideni. Naudi seda, mis on, ja tasapisi jõuavad mõtted tunnetele järele. 

Välja arvatud viha korral. Viha peale tulles küll ei tasu rahuneda ja oodata :D
Vihastada tasub kohe, muidu on hiljem lihtsalt piinavalt kahju kõigi tegemata tegude, ütlemata sõnade jms pärast.
Ei, ma olen ka neid meeme lugenud, kus öeldakse täpselt vastupidist. Et jäta vihahoos ütlemata ja siis pärast on nii tore, rõõm ja õnn.
Eip. Proovitud, väga korduvalt. 
Mul on "jätsin vihahoos ütlemata ja nüüd ketran juba teist aastat peas, mida oleks ikka võinud öelda ja kuidas talle näidata, et ta minu meelest täiega nõmedasti tegi". 

Mulle MEELDIB vihastada. 
Päriselus.
Netis see millegipärast ei toimi. Või noh, kui ma vihastan, on ikka tore, ent enamjaolt ma mitte ei vihasta, vaid mul tuleb ahastus teemal: "Nad ei saa must aru!" ja see ei ole üldse tore tunne. 
Kõige halvemate top kolmes sees.

Nojah, aga nüüd ma parandan jutte ja see on jälle hea tunne =P Nad tunduvad nii palju paremaks minevat, täielik rõõm.
Püüan mitte liiga indu täis minna ainult =)