Väärakate pere - vist

Ma sain vahepeal jälle oma hormoonid tööle. 
Halb (= käisin eile sotsiaalkeskuses maitseaineid pakkimas, sest sotsiaaltöötaja ütles, et "neil on abikäsi vaja" ja ma arvasin, et neil on vaja, mitte et ma teen tükitööd, 8 senti pakk, ja kui on midagi, milles ma HALB olen, on see vajadus teha asju stabiilselt kähku-kähku-kiiresti) ja siis hea otsa (seal juhataja ütles et ma ei pea rohkem tulema, kui mulle ei sobi. Tõesti ei pea, sa proovisid, see ei sobinud see on täiesti okei - seda enam, et sa ei teeniks õieti midagi, teed kaks ja pool tundi tööd ja 4 eurot.
Hakkasin kergendustundest ja tänulikkusest nutma.)
Ja seega on mul nüüd tegelt maru hea olla ja miski ei morjenda. 

Välja arvatud et ma olen nii väsinud, et ei seisa õieti püstigi, kõnnin tänaval, silmad kinni ja tegelikult hoidsin silmi kinni juba maitseaineid kaaludes, nii palju kui sain - kobamisi umbes õige hulk näppude vahele, kaalule, silmad korraks lahti, et näha, kas ON õige hulk, ja vajadusel siis korrektsioon. 
Olen hakanud mõtlema, et äkki ma ei ole osaliselt töövõimetu. Äkki ma olen 100% töövõimetu. Sest nii läbi, kui töö mu võtab, ei ole kuidagi normaalne läbi olla.
Ma olen täna ka täiesti omadega läbi, sest pakkisin eile kaks ja pool tundi maitseaineid.

Okei, vbla, kui ma oleksin harjunud, ei väsitaks sedasi?
Aga ma seal tallitööl olin kuu aega, 3 päeva nädalas ja mitte ühelgi päeval üle 6 tunni, enamasti 4 ja pool. Peamiselt pühkisin põrandaid ja riisusin õue, pesin joogikünasid ja võtsin lae alt ämblikuvõrke maha. Ja ma ei olnud ainult samal õhtul värisev vrakk, olin ka järgmisel päeval pärast tööd kutu. Phmt elamise aeg, nii et mul ei lähe silmade lahti hoidmisele kogu jõud ära, oli pühapäeviti - siis, kui tööpäev üleeile. 
Ja esmaspäeval hakkas jälle pihta. 

Brrr. Ausalt, see aeg on jubedustäratavalt selgelt meeles - aga kui ma mõtlen oma elule, KOGU oma kuramuse elule, siis nii ongi - kui ma pean kuskil tööl KÄIMA (=ei saa kodust teha), see on kohutavalt kurnav.
Ja noh - kui ma pidin koolis käima, sama värk. Lihtsalt see vajadus võõras kohas viibida ja inimestega suhelda - emake maa kui halb!!!!!!!!!!!!!!!
Nüüd näen, kuidas mu poega tapab sama asi. Lihtsalt vajadus koolis KÄIA on kohutav, kohutav, kohutav . 
Distantsõpe oli see-eest täiest ok. Polnud erilisi uusi probleeme, lihtsalt neis ainetes, kus olid kehvad õpetajad, olid nad läbi arvuti sama kehvad ja tal ei olnud ka vajadust neid kuulata, nii et ta enamasti mängis nende tundide ajal. 
Targemaks ei saanud.
Lollimaks ka ei jäänud.
Mida ma saaksin teha, et ta ei peaks koolis KÄIMA? Mingit tõendit nad talle ei anna, isegi minul pole autismi diagnoosi. "Selged jooned, aga diagnoosi siit ei tule."
Nii halb. 
Keskkoolis pole enam mingit võimalust ka koduõppeks vanema soovil. Siis käid koolis kohal või lihtsalt ei õpi, lihtne.

Kusjuures ... kui mõtlema hakata, siis äkki Tütarlaps lihtsalt arendas endas füüsilise haiguse välja, et ei peaks väga koolis käima?
Tundub reaalne.
Samas, töölkäimisega ta saab suht hakkama. Samas - samas - ma ju ei tea tegelt! Lihtsalt kurtnud on vähe. 
Nüüd hakkkab Polütehnikumis õppima. Vabatahtlikult. Mitte et ta oleks loobunud ideest saada näitlejaks, aga midagi peale ettekandjatöö tahtis enne järgmist vastuvõttu ka õppida.

Hm. Peab temaga rääkima. Vbla see krooniline mandlipõletik oli juhus ja kokkusattumus. 
Vbla ei olnud.

Aga jah. Kõik see koroona-omg, distantsõpe, nii halb, nutt ja hala, oli meie peres "fakkjess!!"
Vat NÜÜD on nutt ja hala. 
Arenda endas ka mingi krooniline haigus välja, Poeglaps, saad rohkem koju jääda.