Ebalus

Vat nüüd on see koht, kus ei julge loota.
Inimesed on mu vastu nii kenad olnud, aga ma ei julge loota, et edaspidi ka on.
K-ga on hästi armas olnud, tõepoolest, äkki on ta lihtsalt aseksuaal ja me oleks muidu sitaks hea paar?
Aga ma ei julge loota. 
Ma olen teinud nii palju, kui jaksan, ja tundub, et mult ei nõutagi rohkem, paremini, ole parem, vaid vähemalt mõned arvavad, et niigi olen vapper, võiks selle kohta paberi ka saada, oleks mul endal kergem.
Aga ma ei julge loota, et saan dokumenteeritud, et 100% töövõimetu.

Mitte et osake minust ei loodaks  Mis siis, et nagunii läheb halvasti. 

Ach, nii raske. =)

Aga naeratan seda kirjutades, eks ole.

Kurat, ma ikka, ma kunagi, ma ei lõpeta lootmist. 
Mõnes mõttes on see väga hea.
Kui tõlgin hormoonide keelde, siis: ma tean, et vahepeal läheb heaks, ja siis usun selle võimalikkusesse. Aga ... ent, kuid, AGA seda juhtub piisavalt harva, et mitu korda sagedamini hakkab ainult hästi halb, sest julgesin loota, et läheb heaks. 
Samas, kui ei loodaks, kui enam ei usuks, et võib ka hea olla, oleks kogu aeg halb ju. Ja see ka hea ei ole. Poleks kuristikke, kuhu kukkuda, lihtsalt ainult oru põhjas kõmpimine, ümberringi pimedus, külm ja lõputu üksluisus. 
Njah.
Phmt mu jaoks vist polegi head varianti olemas =(

Mitte et see nüüd päriselt uudis oleks, ent ... panna see kirja mitte järekordse ahastava sisinana, vaid kainelt oma hormonaalseid reaktsioone kaalutledes ja sõnastades, mis värk on, on üsna hirmus. Jah, selge, miks Teie(TM) nõuanded mul olemise ainult halvemaks tegid, kuid samas on ka ilmne, et mingit vähegi lihtsat loogilist teed polegi olemas. 
Nagu ÜLDSE. 
Ka "krdile need orgasmid, võta lihtsalt antidepressante elu lõpuni" ei tööta, sest tekib resistentsus. 

Njah.
Vähemalt olen esmajärguline katseobjekt teemal, kuidas "hakka õnnelikuks!" ei toimi. Ei ole imerohi, mis aitab igaüht, kõik on kinni mõtlemises jms.
Ehk korraks andis efekti küll - suhtumine-mõtlemine, et õnne ei tasu oodata, vaid nautida just seda, mis on praegu - aga ei midagi püsivat. Teatud moel vastupidi: mida rohkem "aga mõtle nii, siis on hea!" variante läbi proovisin, seda 
a) tuimemaks nende osas jäin
b) vähem jäi alles tunnet ja lootust, et kui leiaksin Õige Tee ja püsiksin sellel järjekindlalt, saaksin ... krt, isegi mitte õnnelikuks. Aga mingit püsivat rahulolu tundma. 

Nojah.
Ent praegu on ikkagi lootus. Tegelikult. Lootus, mida ma korraga tõrjun ja tervitan. Tervitan, sest ta tundub nii hea - ja tõrjun, sest nagunii läheb nagu ikka.
Aga - aga - aga - vahel ON ju mõned asjad hästi ka läinud? Olgu, mitte suvakad juhused, ent kui ma olen tööd teinud ja vaeva näinud ja ... 

Oh, tegelikult - TEGELIKULT - mõtlesin selle just eile üheks Algernoni-raamatusoovituseks läbi. Ja mhmh: minu tunnetus maailma elatavuse osas on phmt kinni selles, millistena ma teisi inimesi tajun. Kui tajun toredate ja hoolivatena, näib maailm hea koht olevat. Kui tajun tõrjumist, põlgust ja ükskõiksust, ma ei näe põhjust elada. 
Kuidagi on see seotud vajatud olemise vajamisega - et ma tunnen, et maailm on hea, kui ma tunnen, et inimesed hoolivad minust. Ja nad hoolivad, sest nad vajavad mult midagi, et neil endal hea oleks. Kasvõi minupoolset vajamist, tunnet, et maailm on hea, sest nemad on head. 
Või midagi. 
Asi kehtib selle klausliga, et ma ei tee vahet tahtmise ja vajamise vahel. Ehk ma ei tahagi midagi, mida ma ei vaja. Ma ei taha üsna sageli isegi neid asju, mida tegelikult vajan, sest ajus ei toimu lülitust ja ma ei saa aru, et mul on sitt olla, sest ma pole söönud, või mul on sitt olla, sest palavik, või mul on sitt olla, sest pole maganud piisavalt. Midagi on valesti, selle registreerin ära, aga mida oleks vaja, et parem oleks? Vahel tean. Vahel ei tea. 
Aga midagi niisama tahta? 
No ... noores põlves vist oli? Vähemalt ma arvasin, et oli. Tahtsin jäätist ja ilusat noormeest loengust ja veisesinki ja koju jne. Aga phmt olid need ikkkagi vajamised: on midagi ees, mida ihata, sest kui see käes on, hakkab hea. 
Ja kui ei ole käes, on halb. Sel hetkel oli halb, hetke oli vaja parandada. 
Nagu ... niigi on hea tegelt? Aga miks siis üldse midagi tahta, arumaitaipa. Kui on hea olla, siis ei tahagi ju midagi?
Ei?
Normaalsetel inimestel ei ole nii?

Nooooooojah. "Sa oled kellegagi koos õnnelik ainult siis, kui oled niisamagi õnnelik." Noh, palju õnne mulle: ma ei ole niisiis nagunii kunagi õnnelik?
Kuid kui inimesed on minu vastu head, millega muuseas haakub ka: "Ma tahan olla sinu vastu hea kogu aeg, sest sa oled mu lemmikinimene , sina oledki kõige parem!!!" ehk kellegagi paar olemine, mul on reaalselt parem olla.
Hea küll, kui need minu vastu head olevad inimesed ei meeldi mulle, ei ole parem olla.
Kuigi halvem ka mitte. 
Ja natuke on vaja uudisväärtust. Ehk kui inimene on kogu aeg mu vastu ühtlaselt hea, ma ei tunneta seda pikapeale enam heana, vaid normaaltasemena, ja sellelt alla minna on aktiivselt paha. Aktiivse hea tunnetamiseks ta peaks aga midagi ERILIST tegema. 

Kuid kui inimene mulle meeldib, mitte minuga-paar-inimene, vaid suvaline inimene, ma phmt vajan tema lahkust ja kenadust vahele, sest see võtab halva mu tunnetuses vähemaks ja lisab suure lusikatäie head.  Toredad inimesed ja nendega suhtlemine ongi phmt see, mida üldse tajun otseselt hea heana.
Muidugi ei taha ma nendega kogu aeg koos olla. Aga kui kokkupuude (nt paar tundi 48 tunni sees) on ilus, mul on ilus olla. Või tuleb kena kommentaar võrgupäevikusse. Vms. 
Mõistev ja soe sotsiaaltöötaja =P
Ja kui kokkupuude inimestega on halb, on mul HALB. Halb kommentaar on halb, nt, päriselt halb, mitte nähtud-unustatud-poleoluline.
Välja arvatud juhul, kui saan vastiku inimese peale vihastada =P Siis on ka hea.

Hämmastav ... ma ei ole ÜLDSE normaalse inimese mõtete ja tunnetega sünkroonis.
Ja ei ole Sille ja notsu tegelt ka ju mingid normaalsed. Ma üldse ei tea, mis NORMAALSETE inimeste peades toimub.

Aah, maailm on liiga keeruline!