Alatu teadlikkus

Käisin täna töövõimehindamisel. 
Noh, tegelikult hindamistaotluse täitmisel ametniku juures. 
Jube libe oli. 
Jaa, SEE ilm on mu vaenlane. Plusskraadid, löga ja libedus. 
Täitsime tund aega taotlust. Minu peamine sõnum oli: ma väsin jube kergesti ära ja kui ma väsin, mul kõigi süsteemide töö nõrgeneb. Ja siis me täitsime seda taotlust ja ma mitmel korral mõtlesin, kas öelda, et olen jube väsinud ja mul juba on raske ... aga ikka ei öelnud. 
Sest ... ega mul olnud ju vaja seda ametnikku veenda. Tema ainult kirjutas taotlust. Mida ta oleks sinna kirjutanud, kui oleksin öelnud, et olen väsinud?
Ilmselt  mitte midagi rohkemat, kui sinna nagunii läks. 
Tulin koju. Juba rongis hakkas mul paremal pool rinnus ja kaenla all valutama. Nüüd valutab muudkui edasi. Une järel samuti. Ilmselt see pole infarkt - filmides nad haaravad karjega rinnust, mitte ei ela ebameeldiva tundega järgmised 8 tundi - ilmselt see ei ole midagi, millel konkreetne nimigi oleks. 
Nii et mul on lihtsalt sitt olla ja keegi saa midagi teha. Isegi kaastunnet ma ei saa, sest see ei ole halisemavõtvalt valus.
Lihtsalt tüütu.

Muide, tuntud paanikahäired. Ma olen korduvalt mõelnud, kas ma saan neid, lihtsalt - ilma paanikata. Sest süda hakkab peksma, hingamine muutub hingeldamiseks, pea hakkab pööritama, halb on. 
Mina sellises olukorras tulen poest välja. 
(Ehk: enamasti juhtub see minuga täis kaubanduskeskustes. Eriti ohtlik on jõuluaeg. Palju sebivaid inimesi, vali juhhei-muusika - ja ma saan oma ilma-paanikata-paanikahoo.)
Olen nüüdseks õppinud, et sellises olukorras mu võime ratsionaalselt edasi ostelda langeb põrmu ja ma ei naudi ka nagunii enam midagi. Kunagi viisin ostlemise ka kangelaslikult lõpuni ja siis kodus tuvastasin, et need asjad, miks üldse poodi läksin, on pooles ulatuses ostmata. Küll aga on kalakonserve ja Earl Grey teed ja lisapakk tatart, wtf.

Nüüd ma juba tean. Hakkab halb, lahku poest. 

Samas, seda ei peeta paanikahäireks, eks? Sest PAANIKA on paanikahäire põhikomponent. Peab kartma, et nüüd suren ära.
Mina isegi ei arva, et on lootus surra. Lihtsalt sitt on olla. 

Et teised inimese hädasid tõsiselt võtaksid, peab ta nende all kokku kukkuma. Kui ta ei kuku, kedagi ei huvita.
Ja isegi kui kukun, tulevad inimesed: "Kuidas sa nii isekas olid? Kuidas sa nii loll võisid olla? Elu rumalaim otsus!" 
Ma ei saa üle. 
Ikka veel mitte. 
Nagu ... mida te tahate minult?! Et ma oleks mingi hormonaalne vrakk, kel hormoonide üleküllus katuse ja vundamendi ja kõik sõitma paneb?! Mul ei ole seda kuskilt võtta! Ma mõtlengi kainelt, et njah, kehv on, aga selgelt ma ei sure. Tuleb poest välja saada. 
Pärast tänast töövõimehindamist läksin poekempsu, panin ukse enda järel haaki ja puhkasin seal veerand tundi pingest. Aga kuhu ma sellised asjad töövõimehindamisdokumentidesse kirja peaksin panema? Keda huvitab, kui ma ei karda ja mul ei ole vaimset piirangut: "Jube hirm on, ei suuda teha", vaid ma teen kõik ära ja siis suren väsimusse?

Lõrrrrrrrrrrrrrrrrrr!!!!

Muide. psühhiaater, keda novembri lõpus väisasin, mulle meeldis. Aga autismi ja ATH kohta ütles ta: "Ma praegu mingeid viitavaid jooni ei näe. Võibolla teeme hiljem mõne uuringu."
Selgelt tema ka eeldas, et ma teen Mingeid Teadvustamata Asju ja siis ta näeb ja saab Jooned. 
Ja mina teen asju, mis on teadvustamata, nii vähe ja nii harva, et keegi krt ei pane neid tähele - isegi ma ise mitte.
Ja see on juba kõrgtase - et ma ise ei märka, kuidas ma midagi teen.
Mina tean, mida ma teen, miks, kurat, see tähendab, et ma pean teadlikult sümptome teesklema, kui tahan, et mind mingil moel vaadeldaks?????