Uppusin toredasse

Ei, mul ei ole talvest kõrini. 
Ma saan aru, kuidas soojalembidel võib talvest kõrini saada (kuigi ma ei saa ikkagi aru, kuidas löga ja kaks kraadi sooja on parem paksust lumest ja miinus viiest), ent minusugustel? Neil, kes eelistavad külma palavale?
Mina mitte aru saama. 
Ja kahes kohas kõrguvad mulle kaelani ulatuvad hanged seal, kuhu lumi teedelt kuhjati. Nagu ... nagu ... nagu lapsepõlves, ainult siis olin palju lühem! SEE ongi mu elu vingeim talv!
Betamax on ka abiks ja kui ma välja mõtlesin, et pidev migreen on pidevast ülekoormatusest ja hakkasin asju vääääääääääga teistele delegeerima ja lihtsalt mittetegema, läks paremaks. Magasin kaks lõunaund ja nüüd kavatsen jälle tuttu minna ning olen juba 24 tundi järjest ainult ibuprogeeniga hakkama saanud.

Imeline. 

***

Läheb üha paremaks.
Vist.
Magasin 10 tundi (üldiselt üle 8 välja ei vedanud viimastel nädalatel) ja kuigi mul ei ole hea olla, ei ole ka aktiivselt halb. Lihtsalt selline --- kange ja valus. Sihuke enesetunne, mis tuleb mul ikka, kui päris põrgu on läbi ja Organism otsutab, et olgu, nüüd on ohutu lasta endal tunda, võib proovida halbolu. 
Enne oli sitt, aga mitte sellistes asjades nagu "halb tunne keres magades" ja "uimane olek pärast ärkamist" ja PÄRIS kindlasti ei käinud ma hommikul juba valgel ajal kempsus ja ei maganud siis edasi. 
Polnud variantki. 

Kuigi tõsi. Võin ka lihtsalt haige olla. 
Mis ei põrmusta teooriat: "Keha julgeb nüüd lõdvemalt võtta, sest ma enam ei tee nii arutult palju," lissalt teatab mulle, KUI läbi Organism vahepeal läks.
Kuigi ma omast arust tegin ... no veidi rohkem kui vavaliselt, isegi olulise protsendi jagu rohkem, aga ometi mitte NII PALJU, et NII VÄSINUD olla?
Ilmselt tegin nii palju ja olin veel väsinumgi. =O

Ehk jälle kogemusinfo mitme lapse vanematele: jah, teil on OLULISELT raskem. Mis siis, et tundub: mis see natuke rohkem süüa teha, natuke rohkem nõusid pesta, kaks või kolm või rohkem  päkapikku käivad ühe asemel - mis see ka ära ei ole. 
See on. 
Väga ei tundnud, kui palju raskem või kergem lastega või ühe lapsega toimedada oli pika aja järel vaadates.
Aga lühikese perioodi kestel nii ja naa olemine teavitas selgelt. 

Ja minu lapsed on suured, eksole. Teevad ka ise asju, pesevad oma kausi ära ja teevad koolitöid, ilma et ma tingimata kõrval istuksin ja ergutaksin-avitaksin. Mul TÕESTI ei olnud tunnet, et Tütarlapse siin magades topeltkoormus saabunuks.
Välja arvatud, et ma küsisin kaks korda rohkem päevas kordi: "Kohvi? Teed?" ja iga kord kahelt inimeselt. Et ma tegin väikesi lahkeolemise-teeneid kahele inimesele. Et kui ma tegin süüa - potitäie, nagu ikka - sai see pott tühjaks mitte järgmisel päeval, vaid enne õhtut ja õhtuks tuli nõusid pesta ja veel kord süüa teha. Ilmselt Tütarlaps teinuks kaasa ja vbla isegi Poeglaps, aga mul tuli tõrge - et neid võrdselt kohelda, pidanuksin laskma mõlemal mingit abiasja teha, ent küsida ühelt on juba koormus, küsida kahelt ... ma parem teen ise. 
Eriti kuna Poeglapsega tuleks ilmselt vaielda, teda veenda ja vbla veidi kaubleda. 
Ma teen parem ise.
Ja siis suren väsimusse. 

Nojah, aga vaatame asja positiivset külge - juba teine päev läheb sumatriptaanita. 
Ja tegelt Tütarlapse seltskond meeldib mulle väga.
Ja ma võitsin teda Tsitadellis, sest ta mängib täpselt nagu mina - lihtsalt tal pole veel niigi palju agressiivsust ja "parem teha mittetäiuslikult, aga teha ära, kui üldse mitte iial lõpetada" kui minul nüüdseks kõrgeks vanuseks, nii et ma sain mängida nii arendamiskeskselt ja kedagi ründamata, nagu ma ikka mängin, ja ikkagi võita.