Koer ja lumi ja keha

Tütarlapse pilt
Jep, Totoro on suur kott-tooli fänn

Totoro otsustas, et lund on liiga palju, käime ainult sisseaetud radadel. Jube jama on kakamisega - teele ei taha teha, aga sügavas lumes ukerdada ka ei taha. Nii et tuleb kannatada, kuni leiab mõne vahepealse koha. 
Ja ta ei ole ometi väike koer, et veidi sügavamas lumes alati upub. 
Noil on selgelt veel raskem.

Mul on ka raske. Nüüdseks olen KAHEKSA päeva järjest hommikul migreenitableti võtnud. Nagu ... ma ei teagi. Kas nüüd hakkabki nii olema? Olen üsna kindel, et perearst hakkab põrkima, kui ma iga kahe kuu tagan pooleks aastaks mõeldud retsepte küsin.  
Mitte kahe. Pooleteise.
Korra olen juba murelikule pereõele, kes tagasi helistas, rääkinud oma migreenidest ja kuidas need käivad. Suvel. Aga siis ma ei võtnud iga päev tabletti - olgu, ma võtan tegelikult iga päev pool tabletti, aga sellega saab väga vähe põhjendada. IGA PÄEV võtmiseks ei ole see ravim mitte teps mõeldud. 
Aga ibukas ei päästa. 
Ja valu on jäle.
Täna üritasin ilma sumatriptaanita hakkama saada, ent kahe tunni pärast olin: "Mille nimel? Kes sellest õnnelikumaks saab?!" ja võtsin sisse.

Nüüd on valu hästi pisike ja taustal, nii et ma enam ei mõtle talle, aga kui homme jälle tagasi ja ülehomme ka, muutun päris hirmunuks. 
Üldiselt ma väga ei karda. Midagi. Agagagaga ... vahel siiski.
Enamasti suudan enda maha rahustada, kui kartma hakkan. "Ära põe!" on täiesti maagiline lause, toimib kohe ja alati.
Kuid on veel need üksikud juhud, kus mul ei ole veendumust, et kõik saab korda ja väga hätta mind ikka ei jäeta, isegi kui ma ise enam võidelda ei jaksa. 
Nojah, selle osas ehk siiski saab. Lõpuks - ei ole neile seal perearstikeskuses ka kuidagi kasulik, et valu käes nutan ja surra tahan, sest mulle ei kirjutata retsepti.

Üldiselt veel: neist odavatest Poola õuntest saab täiesti head kooki. Eriti keeksitaolised õunakoogid tulevad head. (Mida ma tean, sest teistsuguseid pole parajasti teinud.) 
Ja ma oletan, et käia väljas lumesegusel pinnal sumpamas, raske kasukas seljas, annab omajagu füüsilist koormust. Sest miks ma muidu olen nii läbi ja ei taha rohkem midagi kehaliselt teha? Eieieiei, asi peab olema selles, et olen oma koormuse juba kätte saanud. 
Kuulge, vahel ma isegi hingeldan koju jõudes! Ja tookord eile, kui hanges ühele põlvele vajusin ja enda alles teisel katsel taas vertikaali sain, ähkisin mitu minutit takkajärele. 
Mis, muidugi sumpasin samal ajal edasi. 
Miks ma sellistes kohtades käin, kus hanged? 
Noooh, koer küll ei ole neist puutumata lumeväljadest, mis nüüd jõe ääres laiuvad, väga vaimustatud, aga ega mina tema vaimustusepuudust ju ette ei teadnud. Ma korduva kogemuse pealt õppisin.
Täna, kui oli ideeliselt ka variant minna peale poeskäiku üle aasa ja rajale, mis viib ehituspoest mööda, ja normaalsema ilmaga on ta alati väga hakkamist täis, lähme sinna, lase mind rihmast lahti, ma tahan joosta, pööras ta selle asemel otsustavalt ja lausa veidi rihmast vedades koju viivale puhtakslükatud teele. 
Ega ma vastu ei vaielnud. Mul on küll üsna head üsna kõrged saapad, mille ja pükste vahelt naljalt lumelaamad sisse ei tule, aga ka need ei ulatu siiski kõrgemale kui poolde säärde. 
Tee sobis hästi.