See, kurat võtaks, kui palju, kurat võtaks, koera küüned haiget teevad, kui ta mänguhoos mu paljale reiele oma keharaskuse toetab ja allapoole libiseb, on, kurat võtaks, irreaalne.
Kassi küüned lähevad palju sügavamale, aga koera küüs tõmbab korraga poole sentimeetri laiuselt ja kahekümne (no olgu, vbla on 17) sentimeetri pikkuselt naha marraskile ja kuigi sealt imbub välja vbla 2 pisikest piiska verd, VALU on üsna kõrvetav esialgu.
Teised küüned tõmbasid ka, aga pindmisemalt. See üks tõi ikka suht rämeda tagajärje.
Nüüd on ligi kaks tundi möödas ja ainult õrn kripeldus järgi, aga alguses võttis ikka vanduma. Õppetund? Ära mängi koeraga lühikestes pükstes.
Mitte et ma selle meelde jätaksin ja edaspidi koeraga lühikesi pükse kandes ei mängiks. Kurat, ma isegi MÕTLESIN, et njaa, suveaeg tuleb meelde, üsna ohtlik mäng - aga ega ma siis sellepärast mängimata jäta, et haiget saada võib.
Siis ma saan haiget ja olen Totoro peale solvunud, et miks ta mulle sedasi tegi.
Ja ma tegelt mõistan, et tal üldse ei registreeru teadvuses, et ta mulle haiget tegi, ja ta üldse ei saa aru, miks ma mossis olen ja rohkem temaga mängida ei taha. JA siis ma mängin mossitades natuke veel, ent eluga rahul ma selle juures küll ei ole.
Mis kõlab kokku nagu kogu mu elu.
Täpselt nii ongi.
Ma tean, et on oht haiget saada, kuid teen ikka edasi. Saan haiget, aga teadvustan, et ega nad siis meelega. Peale lühikest karjatuse ja vandumise perioodi mängin edasi. Ja hiljem olen: "Kuidas inimesed nii krdi LOLLID on, lihtsalt suvalt teevad haiget mulle!" ent ega ma neid koolitama ka vaevu, et palja naha juures paluks küüntega ettevaatlik olla.
Tundub nii lootusetu - kui tal ei registreeru, et paljas nahk nõuab teistsugust kohtlemist kui riided, on mul ju kergem riided selga panna, kui talle palja naha õrnust õpetada.
Ainult ma ei viitsi riideid selga panna.
Ja läheb jälle nagu alati.
Eriti inimestega.
Ma kuidagi eeldan, et inimesed saavad aru, et HELL, eriti kui on juttu ka sellest, et ma tegelt ei julge väga selliseid ja selliseid asju teha, ma kipun haiget saama. Aga sittagi. Ma ütlen, et olen õrnake, teine võtab selle teadmiseks - ja tõmbab mu täpselt samamoodi marraskile kui eelmisel korral.
Sest ilmselgelt ta ei saa aru.
Krt, ma ei peaks inimesi hindama teisiti kui koeri - nad ei saa paremini aru.
 |
| K tegi pildid |
täpselt nagu ma saan iga kord, kui loen häid lastega suhtlemise õpetusi, ahaa-elamuse, et see on ju ka täiskasvanutega väga hea nõks! (alustades sellisest a-st ja b-st, et kiitus motiveerib enamikku paremini kui õiendamine, ja jätkates sellega, et kui inimestele uuele tegevusele häälestumiseks rohkem aega anda, siis nad, ee, häälestuvad paremini.)
VastaKustutaAga huvitav, et koer vahet ei tee. See palja naha ja riiete vahe on asi, mida mu mõlemad kassid - isegi see üks, kes oli kohati nii lollakas, et järsku isegi ajukahjustusega - kuidagi instinktiivselt teadsid. Või olid siis kiiresti meelde jätnud, millal inimene kurja häälega "AIII!" ütleb.
vat õhukesel ja paksul riidel nad vahet ei teinud, see oli täitsa lootusetu.
Ohhh, sealt marrastuse ümbert on nüüd paari senimeetri jagu (sentimeeter mõlemalt poolt) lillaplekiliseks tõmbunud. Meenutab mulle aega, kui Toro alles ujuma õppis ja vees minu peale püsti üritas tõusta. Seal pisipildil, mis mu profiilipilt, on tegelt ka sinikaid näha. Tegin need pildid, et näidata, kui katki olen. =)
VastaKustutaMa tean! Panen postituse lõppu mõned siniplekipildid!
KustutaNii saan neid näidata!