Parim, mida suudan

Infokild. Äkki kulub ära, teised võivad samamoodi lollid olla kui mina: jaa, meigiga on ka fotodel võimalik üle pingutada. 
Ma siiralt arvasin, et seal üle minna pole tõenäoline - kuid oli küll. 
Sai kohe oma välimusele nii umbes kümme aastat otsa keevitatud. 
Ehk - fotomeik olgu kraad kangem kraam kui tavaline, aga üle võlli ärge minge. Muidu saate ... oh, äkki ma peaks üles panema mida saate? Mõne sellise ... 

Mõne sellise ... 
Kuulge, jah. 
Mõne SELLISE.

Pildi tegi Jaanus Vapper.
Tema ei ole süüdi, et ma end üle meikisin!
Ega pentsikuvõitu soengus.

Eks edaspidi tean. 
Ühtlasi: kui ta oli ära läinud ja ma näo puhtaks pesin, aga veidi lainerit jäi ülalaule alles, sest kunstripsmeliim hoidis seda paigal, vaatasin peeglisse ja kolmel korral jõudsin imestada, kui ilus ja armas ma nüüd olen, kuni jälle ära harjusin. 
Ausalt, ilma jumestuseta oli nii palju parem. Meik on tore asi, aga kuskil on piir, isegi kui fotole minna.
Normaalsed inimesed teevad ülemeikimise viga teismelisena? Pff.
Teismelisena ma ei osanud meikida. Mitte et panin liiga palju, vaid panin valesid asju valedesse kohtadesse ja õigetesse ei pannud.
Ma ei teadnud, et peamine silmale tõmmatav joon käib ülemiste ripsmete juures - mitte alumiste. 
Saavutasin päris veidrat välimust korduvalt ja korduvalt ja üldse ei teadnud, mida ma halvasti teen. Minu ettekujutus laugude jumestamisest oli "värvida ühe lauvärviga ülemine silmalaug ära". Ja samas silmaaluste lillade aukude peitmise peale ei tulnud ma üldse. 

Nooh, neid pilte vaadates on selge, mida täna halvasti tegin =P

Nüüd olen surmväsinud, AGA mu pea ei valuta. Ei mingit sumatriptaani, ainult üks pisike ibukas - ja ei valuta.
Kahtlustan, et võibolla seepärast, et omaalgatuslikult olen kahe tableti Betamaxi asemel viimased paar päeva kolm võtnud. 
Kahtlustan, kindel ei ole. Katsetused jätkuvad. Kuid et mu pea ei valuta, ON väike ime.
Eriti kuna mu pidurid on väga kehvad mõttes "ei tohi rohkem asju teha" ja ma tegin riisi ja lihakastet ja piparkooke ja vahukoore-toorjuustu kreemi ja kohvi ja trenni. Toimetasin ka pisut oma ravitseja-lugu. 
Rohkem midagi ei teinud. Panin endale mõttes käe ette ja mängisin söögitegemise ning harjutuste tegemise vahele civi. Mis on parim mitte-tegevus, mida tean. Parem, kui Netflixi vaadata. Parem, kui netis passida lootuses, et midagi head juhtub. 
Ja ma ei tahtnud pärisasju teha. Sest püsti hulluks ka ei tohi minna.
Isegi mina saan sellest aru.

Ma vist olen ringi ära teinud. Noorena oli prokrastinaator ja edasilükkaja ja lõpetamatajätja. Ma isegi ei mõelnud, kui vinge ma olla võiksin, kui asju ära tegema hakkaksin, sest see tundus nii võimatuna. Sama realistlik olnuks mõelda, mismoodi elaksin, kui suudaksin linnu moodi lennata. 
Aga ma muutusin. Arenesin? Mõtlesin üha "kas ma tahan olla selline inimene, kes teeb asju, või selline, kes ainult plaanib?" ja tegin ja tegin ja tegin.
Muuhulgas läksin rongi alla täpselt sellesama mõttega. "Kas ma tahan olla inimene, kes teeb ära, või inimene, kes ainult plaanib?"
Nüüd ma teengi asju ära. Kogu aeg. Ja maksan selle eest peavalude, ahastuste - selgelt on ahastusmeeleolud ja väsimus seotud - ja avastusega, et kuigi ma teen ära nii palju, kui vähegi saan ja maksan kogu aeg valude ja masendusega, ma ei saavuta midagi imelist. Ei ole mul eriti raha, ei ole mul säravpuhas kodu, ei ole ma kõhn ja kaunis (selgub, et ma ei saa oluliselt alla võtta, sest tühja kõhuga ei saa ma magada ja magamatuna saan peavalu - mis armas asi), ei ole mul titat, ei ole mul ... no on K, aga KINDLASTI ei ole mul head kirglikku armusuhet.
Nagu - ma ei saa rohkem teha. Niigi teen nii palju, et kogu aeg on valud. 

Ja tulemuseks on tavaline elu. Selle klausliga, et tööl ma ka ei jaksa käia. 

See on päris hirmus.
"Miks üldse elada."
Selline elu, nagu ma elan, ongi mu parim. Kuskilt ei tule midagi rohkem. Ei mingit "kui ma suudaksin end sundida, ma oleks selline ja selline ka veel" - ma ei saa end rohkem sundida. Saan migreeni. Jälle.

On ainult üks külg, kus SAAB üldse paremaks minna - teiste tagasiside mulle. Aga tegeikult on ka see adekvaatne. Mida aeg edasi, seda enam pean tõdema, et ONGI  adekvaatne. 
Mitte et paljud inimesed on kalgid - tähendab, paljud ON, aga ma ei räägi praegu neist, hoopis nendest, kes on tegelikult heatahtlikud, lihtsalt ei kummarda kõike, mida ma teen - vaid vahel ma MEIGINGI ennast üle ja vahel PANENGI taignasse liiga vähe suhkrut ja vahel JÄTANGI ütlemata asja, mida tulnuks öelda, sest lihtsalt ... ei tulnud sobivat hetke ja siis oli juba hilja.

Ja ma ei saa midagi paremini teha. Ma juba teen nii hästi, kui suudan. 
Välja arvatud katsetused suurema annuse Betamaxiga ja kuuendal veebruaril on mul isiksuseuuring. Äkki nad ... ma ei tea, kuidagi avitavad mind mu valudes ja hädades?