Ärge end ise võinoaga opereerige või midagi - nagu mina

TL; DR: Proovisin enda peal omaenda tablette. Suurem annus kunstlikku dopamiini võttis peavalud ära, aga andis ärevuse.

Pole isegi ängipuhang. On ... mingi muu asi. Hirmupuhang?

Ise koostatud raviskeem osutus mitte-väga-heaks.
Peavalud võttis maha.
Selle asemel sain ärevuse.
Jeebus, kui jube see on! Ma üldse ei imesta, et inimesed, kel ärevus, käituvad moodidel, mis mind ärritavad. Ei ole isegi päris vaimne valu. On mingi täiesti spetsiifiline tunne, mida võiks kirjeldada kui veendumust, et kohe hakkab väga valus.
Mitte kahtlust. Vähemalt mitte mingit 50-50 hästi-või-halvasti-ootust. Ikka kõva 90 ja peale on tunne, et läheb halvasti.
Mõtlesin, kaalusin, kirjutasin arstile, tunnistasin üles kõik, mis tegin, ja võtan jälle ontlikult 2 tabletti päevas. 
Ärevus tõmbas tagasi, aga kohe tuli peavalu. Esimese päeva öösel. Nokk kinni, saba lahti, nokk lahti, saba kinni.
10. veebruar on teine päev. Ei saanud peale seitset enam magada, sest pea valutas.
Ent see õõnes tunne kõhus ... õige jah, seda nimetatakse hirmuks. Ehk siis ilma põhjuseta hirm, hirm millegi ees, mida ei oska isegi sõnadesse panna - lihtsalt .... lihtsalt tunne, et nüüd läheb halvaks. 
Brr, ma ütlen!!!!!!
Väga halb.

Mitte et närvilised ja ärevil inimesed mulle nüüd meeldima hakkaksid - ooei. ERITI ei meeldi mulle oma neuroosidele mingite põhjuste taha mõtlemine. "Kardan piibelehti, sest need ON ju mürgised ja ma kogemata võin terve kimbu nahka pista, enne kui ise tähelegi panen!"
Aga ma mõistan neid raasuke aega (kuni jälle ära unustan) paremini. Kui kogu aeg on jäle õõnes tunne sees, on halb, siis otsibki keskmine inimene sellele mingit muud põhjust kui tõdemus, et ju ma siis ise olen väärakas ja teen endale põhjuseta haiget. 

Raske on omaks võtta, et mu oma keha mulle käru keerab.

Kuigi - kõrvaleuit, isegi mitte kõrvalepõige - mis krdi termin on üldse "vaimne tervis"? See termin ise võib olla põhjuseks, miks vaimse tervise probleemid füüsilisega võrreldes diskrimineeritud on. "Vaimse tervise" probleemid on täpselt samavõrd füüsilisest kehast lähtuvad kui kõik teisedki terviseprobleemid, taevas appi. 
Hormoonid on keha. Nende allikad on keha. Aju on keha. Et inimesele peale vaadates pole näha, et tal midagi viga on? Kuule, ega maovähk rohkem välja ei paista, kui palja silmaga vaadata!

Ravi on ka ühtmoodi keeruline. Vahel toimib, vahel ei toimi, miski pole kindel.

Kõrvaluitest veel kõrvale uidates võin isegi tunnistada, et teraapiad ju ajuti toimivad. Mõnevõrra. Et kui mõtled enda sees rahustavaid mõtteid, ongi vähem halb olla, kui aga kruvid oma jõledat enesetunnet üles, hakkab otseselt kohutav. 
Kui teraapia üdi on mõelda rahustavaid mõtteid, olen isegi mina nõus möönma, et asjal on pointi. 
Tõsi, TERVEKS end ei mõelda. Minu meelest ja arust. Lihtsalt haigusliku seisundi saab talutavamaks mõtelda-sisekõneleda. 

Aga - tuleme tagasi esimese kõrvaluite juurde - "vaimsed" probleemid on täpselt sama kehalised kui nt kilpnäärmehaiguse puhul. Või noh, kilpnääre on ka hormoonitootja ja sealsete probleemidega kaasnevadki "vaimse tervise" probleemid alati. Depressioon või ärrituvus ja rahutus. 

Ütleme siis: vaimsed haigused on sama kehalised kui krooniline obstruktiivne kopsuhaigus. Keha on keha ka siis, kui ta on juhtumisi näiteks mõni aju. 

Põhimõtteliselt on ju alati raske omaks võtta, kui saabub mingi pikemaajaline haigus - leina viis faasi jne on kohased, sarjades käituvad ravimatu haiguse diagnoosi saanud inimesed üpris veidralt jms. Aaaga MILLEGIPÄRAST on inimesed ikkagi kuidagi palju tõrksamad oma depressioone või ärevushooge "lihtsalt mu keha on haige"-ks defineerima ja püütakse aina end terveks mõelda. Oma hirme ratsionaalselt põhjendada. Oma ahastust mingi kaotusega siduda. Putin võibki ju päriselt tuumapommi visata. 
Jah, võib muidugi. 
Ja mis siis. Ega ta seepärast vähem viska, et keegi eestlane ilgelt põeb. 

Nii et samahästi võib mitte põdeda. 

Ärevus on kohutav ikkagi. Valin pigem peavalu kui ärevuse. Peamiselt küll seepärast, et peavalu vastu on migreenirohud ja ibukas, ärevuse vastu on - polegi midagi. 
Kuigi praegust peavalu ka migreeniravim ei tundu leevendavat,. Kurat. 

Aga samas ma ei saa aru, miks vaimse tervise probleemidega inimesed ei võta oma ellu lihtsat selget lusikateooriat. Ei alusta tõdemusest, et nii, mul on depressioon. See tähendab, et mulle on rasked need ja nood asjad, mis inimeste jaoks normaalsed, ja nood ja need asjad tunduvad üldse võimatud. Teen oma elus korrektiivid sellest lähtuvalt, olen enda vastu hell ja tean ka, et mul on praegu tendents endast halvasti mõelda ja eneselt liiga palju nõuda. 

Püüan ka seda kalduvust ohjata. 

Miks nii ei tehta? 
Tehakse? 
Mõned teevad, mõned ei tee, nagu ikka, ilmselt. 

Ok, tuleks vist selgelt väljendada, miks ma üldse selle teema peal nii pikalt olen, mis mind häirib, mida mul oleks vaja ärevatele inimestele andeks anda. Mis see on, mida ma päriselt andeks anda ei suuda =)

Ma olen ise just värskelt ärevust kogenud. Ositi kogen ka just praegu. (Hommikuti on hullem ja on hommik.) Ja mina saan väga hästi aru,. et see on hormoonide tehtud ning mingit muud põhjust pole. Ma olen häiritud automürinast õues, sest see ütleb mulle, et alanud on uus paljude jaoks tegus päev ja mina tunnen jubedust, et inimesed on tegusad, aga mina ei suuda ja ei taha ja ei oska. 
Või mis me minust räägime. Mu poeg peab ka tegus olema kohe!
Kuid ma ei ole häiritud seepärast, et mürin viib mu mõtted heitgaasidele, mida autod maha jätavad.
Või seepärast, et mu uneaeg on püha ja autod ei lase mul magada. 

Või seepärast, et autod pritsivad koledat pruuni pori laiali.
Mind ärritab hirmsasti, kui siis inimesed räägivad tõsimeeli, kuidas nad muretsevad, sest nende naine ei korista piisavalt palju või seepärast,et selgus, et porgandis on palju niraate, nüüd ei julge oma lastele porgandit süüa anda. 
Et ... ma saan aru, kui halb ärevus on. 
Ma ei saa ikkagi aru, miks ei tõdeta, et ärevus pähh, tahaks ilma, vaid mõeldakse oma ärevust heaks asjaks, mis valvab isiku turvalisuse üle.