Olgu, nüüd ma viimaks tean, miks "hommikusöök on tähtis" ja "hommikuti on vaja süüa" - sest toit kõhus võtab ärevuse maha. Korralik toit, mitte mõni apelsin.
Saiake? Saiake on korralik toit selle definitsiooni järgi. "Korralik" tähendab, et sisaldab rasva. Ilma rasvata ei aita.
Mina, osalusvaatluste kunn.
Sellepärast on ka hommikuti halvem ja õhtuti parem. Sellepärast ma isegi arvasin, et kahe tableti peale tagasi minek kohe mõjus - õhtul oli parem olla, sest oli õhtu ja kõht täis.
Tegelikult käib asi viitega - ega, mul hakkas halb ju ka alles paar nädalat peale suurema annuse Betamaxi võtmist. Esialgu kadus ainult peavalu ära ja täielik võit seega.
Tundus olevat.
Krt ... mida ma saan loota veel? Täna mul migreenitabletti ei kulunud (vähemalt veel mitte), ent ma ei julge loota, et see mingi püsiv muutus nüüd oleks. Ja poja kooliasjad võtavad seest vabisema. Olen hakanud temaga koos kodus vene keelt õppima. Täiega jube, sest esiteks ei oska ma ka ise vene keelt ja teiseks on ta minuga nüüd pahur.
Ja kolmandaks ei jõua me üldse nii kähku edasi, kui ma plaanisin.
Brr.
Olgu, üritan mõelda millestki muust. Näiteks et parasjagu loeb ta "Hamletit", sest kohustuslik kirjandus. Ja see on ometi ka tubli ja jee.
Muidu, see on päris rabav, et kogu Hamleti kui jubedamalt tähtsa tragöödia kuulsus on tast mööda läinud. Ta arvas lugedes, et Ophelia on mees. (Ja imestas, kas selles loos on veits gay-temaatikat sees.) Mis, alguses ta arvas üldse, et Hamlet on sama, kes Hamilton - teate küll, see vend muusikalist.
Ehk siis: päris paljusid asju teab ta ootamatult hästi.
Aga mõnesid täiesti ootamatult halvasti ka.
Muidu, hinnang "Hamletile" esimese vaatuse lugemise järel: "Ega see ei meeldi mulle, aga samas on nii veider, et sel on teatud võlu."
***
Olen söönud, olen maganud, olen elanud ja ikkagi on nii jube olla, et omaenda kooliajal ka ei olnud hullem.
Nagu ... see võiks üle minna.
Täiesti kohutav.
Ja ma tean inimesi, kes kogu aeg sedasi elavad.
Aaaaah!
Siin oli veel üks postitus, mille ma tõmbasin tagasi mustandiks, sest kui ma ta kirjutasin - poole kuuest poole seitsmeni hommikul - olin rahulik ja unenäo lummuses. Aga nüüd olen jälle sitaks närviline.
VastaKustutaLas ta olla seal mustandites, kuni ma oma normaalse rahuliku hingeseisundi tagasi saan, sest ausalt - praegu ma kohe üldse mingeid teravaid seisukohavõtte ei suuda taluda.
Samuti: ärevusevaba depressiooniga polnud mul sisekõnega midagi teha. Ei toiminud.
VastaKustutaAga nüüd toimib küll.
Ütlen endale, et maailm on armastus ja mina ise piisake armastust, ja kohe ongi kergem (umbes kahekümneks sekundiks, aga asi seegi.)
Ma jäin vahepeal mõtlema, et seda polegi ma enne lugenud, et tajumuutev aine aitab niiviisi justkui kellegi teise elu proovida.
VastaKustutaJah, mul on meeles, kuidas mu tütar oli mullu ATH ravimite mõjust üllatunud: kas teistel inimestel on kogu aeg nii? Tuli välja, et tema 22 eluaasta jooksul oli aktiivne teotahe uudne kogemus.
KustutaMa olen juba ammu igatsenud võimalust anda enda enesetunnet teistele tunda anda. Et saada teada, kas nad ka samamoodi tunnevad? Pidevat raskust ja udu peas jms, sest mul on mõnikord tunne, et mind ei usuta. Ju neil siis ei ole sellist kestvat raskuse ja uimasuse kogemust. Ja siis ma tahaks mõnikord kogeda seda tunnet, et elu on kerge, nagu mõnel inimesel paistab olevat. Et muret ei ole, lihtsalt toimetad oma toimetamisi ja on nagu on, läheb nagu läheb, teed vahepeal kerge jalaga paar tantsusammu vahele ja kui miski häirib, siis mitte ei hakka põdema, vaid lahendad ära ja elad muretsemata edasi. Vot seda tunnet ma tahaks ka kogeda. Ja siis ma tahaks kogeda seda tunnet, et keha on kerge ja jämekoordinatsioon on hea ja mul on rõõm tantsida. Et kuidas nad seda teevad? Haaravad oma kingakesed, kepsutavad diskopõrandale ja lihtsalt hüppavad ja on sel hetkel õnnelikud? Mul seostub selline olukord ainult piinlikkusega enda pärast. Raske ja kohmakas, nagu ma olen.
Huvitav, kas tulevikus tekib mingeid võimalusi oma enesetunnet teistele päriselt tunda anda? Meditsiiniliselt oleks see tõeline revolutsioon.
Hea vastus.
KustutaMul selgelt ei ole paljud asjad samamoodi ja seda, et ilma muretsemata saab, ma TEAN - aga sellel on ka teine pool, nimelt et mis sest maailmalõpust karta, ta juba lõppes, ma ju tunnen seda juba.
Aga iseenesest selle vastuse tonaalsus on mulle hästi omane. Ja tunne, et mind ei usuta. Kuidas see, mida mina tunnen, üldse ei paista inimestes äratundmist tekitavat ja uskuge mind, palun uskuge, ma olen päris!
Ja seda kerget õnnelikku elu kogeda - oojaaa!
Ainult - ainult pärast seda oma elu peale tulla on vist päris jube.
(Jaa, mul on ikka ärevus. Näen kõike, mis halba võib juhtuda.)