See päev

See päev on hirmus old. 
Nagu ... hirmus. 
Nagu ... hulllem kui see füüsikamudeli oma, ja kõige KÕIGE hullem on, et nii mina kui Mait loodame natukene veel mingile imele, et vene keele õpetaja lihtsalt valetaks ja laseks tal kooli edasi jääda. 
Natuke. 
Tegelikult ei ole õhtukool ka ju maailma lõpp - ainult seal on KA vene keel ja nagu Poeglaps ütleb: "Ma ei saa sellest üldse mitte midagi aru. Nagu hieroglüüfid. Täiesti võimatu."
Ta ütles ka: "Kogu muu gümnaasium on tehtav, arusaadav. Matemaatika on raske, aga ma suudan selleks õppida, sest ma saan aru, MIDA õppida. Aga vene keel ..."

Me õppisime selleks tööks. Kursuse järeltöö, sest ta sai kursusehindeks (phmt võib võtta semestrihinde asemel) kahe. Järjepidevalt mitu nädalat õppisime.
Täna tööd tehes selgus, et valesid asju. Mitte millestki, mida me tegime, polnud kopka eestki kasu. Küsiti hoopis teisi asju. 

See juhtus hommikul.
Edasi käisin ma linnas kohtumas vaimse tervise õega, et tema annaks mulle suunamise Qb-testile. 
Et nii peab ja tuleb teha, selgus laupäeval. Aga aja vaimse tervise õe juurde sai 70 euri eest kohe ülehomseks vähemalt. 
Või noh, enamiku inimeste meelest on tore, kui ruttu aja saab. 
Minu jaoks oli see väga õudne. Mul ei jää aega end ette valmistada, mul ei jää aega, et seda mõtetki omaks võtta, uus koht, uued inimesed, uus roll ... K pakkus, et viib mu rongijaamast autoga. 
Tänasin ja võtsin pakkumise vastu. 
Täna siis käisingi.
Käisin ja rääkisin.
Üldiselt tore. See õde on mu endine õppejõud, vist veidi noorem kui mina, naeratav, lahke pisike naine, kes ei naernud mind välja, vaid kuulas huviga ja küsis küsimusi, mis viitasid minu tõsiseltvõtmisele.
Olin pea kolmveerand tundi tunnist, mis temaga veetsin, päris heas tujus. 
Siis tulin välja.
Mu poeg tegi seda vene keele tööd enne ja tuli koju meelt heites.
Läksime K-ga indiakat sööma ja ma tõin pojale ChopSticksist krevettidega riisi ja trummipulki. Nutsin poja pärast söögikohas ja nutsin rongis teel vaimse tervise õe juurde ja nutan praegu. Ta ise on oma söögiga rahul ning ei kurda, aga ...
... aga ...
AGA 
Võibolla peaks magama minema. Õhtukool ei ole maailma lõpp - lihtsalt nii hirmus tore oleks, kui õnnestuks ta uuesti kooli panna kuskil, kus pole vene keelt. On ju ometi inimesed, kes saavad teise võõrkeelena õppida saksa või prantsuse keelt? 

Ach ... 
Liiga raske korraldada. Ma vihkan, vihkan, vihkan seda, et ta peab õppima vene keelt, kui ometi mina omal ajal juba sain aru, et õppida keelt, mida sa ei kasuta, eriti kui see on nii kuradi raske nagu vene keel, on täiesti mõttetu. Kulutab aega, energiat, vihkad mälestusi vene keele tundidest ka 25 aastat peale lõpetamist ja oskad 11 aasta keeleõppe järel napilt vabandada ning teed juhatada. 

Nüüd ma olen tükkideks väsinud, nutan ja lihtsalt ei suuda. 
Öelge mulle, et kõik saab korda. Parem, kui te seda ise usuks ka.