Aa!

DISCLAIMER, mida kõik lugejad juba aimata oskavad

Kuulge. Ma tean, see kõlab uskumatult.
Esiteks "uskumatult" sarkasmina, aga teisalt "uskumatult", sest mismõttes MINA selle peale ei tulnud varem üldse? Aga.
Aga.
Äkki mul on depressioon?
Kui hakkas meelde tulema, tuli ikka väga selgelt, kuidas mul on ju varem ka olnud nii, et ei ole head ja halba tunnet, vaid tunded ulatuvad tasemeteni "see on raske, hirmus ja vastik, üritan end mitte pikali lüüa lasta" ja "see polegi eriti vastik". Kuidas ei ole mõnusid ega isusid, ei ole lootust, vaid ainult halvaootus, kuidas päriselt olemas ja tunnetega tajutavad on ainult halvad asjad. 
Head on: "Nojah, mis see aitab, nagunii läheb varsti halvasti".
Ma ei taha kirjutada. 
Ma ei taha süüa.
Mul ei ole tore isegi poes käia. 
Ma ei taha end värvida, riideid valida, mul ei ole igav - vaatan seina ja ei tee midagi -, mulle ei meeldi isegi raamatud eriti.

Kõlab nagu depressioon? 
Kõlab.
Ja kui nüüd otsida seletust, et miks nüüd, siis: tegelt juhtus vahepeal ju halbu asju. Kui mu pojal polnud diagnoosi, aga ta aina puudus ja oli haige, kui kass ei söönud, kui oli see jube päev poja füüsika kursusetöö ja matemaatika kursusetööga (füüsikas oli kõigil vaja teha, matemaatikas oli tal "juba korra kahe saadud kursuse järelvastamistöö") ja no on "kõik teavad seda" teadmine, et depressioon saab kehale tuttavaks. Ehk kui sul on juba depressioon olnud, on päris hea võimalus, et elus ette tulevate saatuselöökide peale reageerid jälle niimoodi. Depressioon, tere.
Ma arvasin ainult, et see kehtib suurte dramaatiliste saatuselöökide kohta. Keegi sureb või minnakse lahku vms.
Aga tegelt vist piisab sellest, et rämehalb hakkab. 
Ja hakkas. 
See hommik, kus mu poeg äratas mind ning otsis minu abi sõnadega: "Ma ei tea, mida sa teha saad, äkki mingit maagiat, aga ma panin endale äratuse ja see ei helisenud ja mul on nii palju teha!" ajab siiamaani nutu peale.
Siis ma ei nutnud, vaid organiseerusin ning kirjutasin talle esimeseks tunniks puudumistõendi, et ta jõuaks tehtud. Tegin kooki ja kohvi ja kinnitasin, et saab korda, ära põe.
Aga kuradi hirmus oli. 
See päev oli KURADI hirmus - nii hirmus, et ma õieti ei võtnud sissegi, et kass siis ka esimest päeva ei söönud ja et see ei ole normaalne. Registreerisin ära, aga arvasin, et no küll hakkab homme jälle kõike tolmuimejana ahmima, pole hullu. 
Äkki see päev põrutas mu lahti ja kuna edasi oli ka raske ja murelik, haav mitte ei paranenud, vaid asi läks depressiooniks?

Nooh, mul on homme psühhiaatriaeg, räägin talle oma teooriast. 

Peamiselt on selle juures peale lahtikirjutamist "uskumatu", et vahepeal siis ... ei olnud depressiooni? Olid mingid muud jamad? Või ma olingi päris terve - v.a. võimalikud-isediagnoositud neuroerilised omadused ja rongi järelmõjud?
Krt, ma ei jaksa järge pidada. Kõik on NII KEERULINE. 
Kunagi ammu ma hädaldasin, kui ebausutav on, et minu kehas on kõik hädad koos. Võin noh, ma olen seda lausa paar korda teinud, üks juhtum on siin. Tookord arvasin, et nartissism, bipolaarsus, "autistlikud tendentsid" ja midagi midagi. Nüüd on mu enesevaates samaks jäänud põhiliselt see, et olen mingi pundar ja miski pole kerge, ühene ja selge. 
Oeh ... muide, ma ka arvan, et jaksan end üha uurida ja uurida mitte ainult seepärast, et inimkäitumine on huvitav ja ennast uurides saab üldise inimloomuse kohta mõndagi teada. Kuigi seda KA.
Ma ikka selgelt loodan kord leida mingid vastused, mis mu enesetunde paranemisele ja heaolule kaasa aitavad.
Kui teie ei viitsi ennast vaadelda ja see ei paku huvi, selgelt on teil hea olla. Pole motti vaeva näha, kui niigi on hea ju =P