Areng, mingipidine

Täna on jälle päev pärast kolme pikka koolipäeva.
Olen väga väsinud: piisavalt, et mitte magama jääda, kui hommikul poja koolisaatmiseks ärgatud, piisavalt, et mitte tahta midagi teha, piisavalt, et pea käiks ringi juba hommikust saati, kõndides mööda teed vaarun vasakule ja paremale endale märgatavalt, ning kohmakus on täiesti lämmatav, selline, et hüvakäega ei tasu eriti midagi teha. Pahemaga on mingeid resultaate ka näha.

Nii raske on sellelt rabelusepuult alla tulla, mis koos kooliskäimisega kasvas!
Mu tendents bipolaarsusele on reaalne, mis siis, et psühhiaatrilist haigust jagub ainult depressiivsuse jagu. Ma olen mingi vaimsete häirete pundar (mis paneb mõtlema, et normaalseid inimesi üldse polegi - kui mina koondan endas autistlikke omadusi, bipolaarsust, depressiivsust, nartsissismi, nüüd ka ajukahjustust ning olen sealjuures veel suhteliselt toimiv ühiskonnaliige), aga no on.
Raske alla tulla.
Eile ma ei suutnud magama minna, sest aju tahtis kõike teha: pesu kuivama riputada, loovkirjutada (mis mul on lugu valmis ja testlugejatele saadetud? Alustame siis uut!), skaibis suhelda, süüa teha, mida iganes, et mitte ainult puhata, mida mul tegelikult vaja oli. Ning kui olin end mõistuse abil veidi peale kaheksat õhtul voodisse sundinud, tuli õde külla.

Mis andis mulle vabanduse taas üles tõusta ja uuesti magama minna alles kell 11. Kõlab nagu normaalne aeg, aga ma olin niiii-iiiii-iiiiii väsinud juba koolipäeva lõpus umbes kell pool kolm.
Varem sain vähemalt mõelda, et no pingutan rohkem, tuleb ka rohkem tulemusi. Selle ajukahjustusega koos tuli ent selline tasakaalupunkt, et ma teen väsinuna kõiki asju halvemini (kaasa arvatud mõtlemine) ning pingutamine väsitab. Jooksvalt. Isegi mitte nii, et pingutan ära ja siis olen väsinud - ei, väsin juba pingutamise ajal sujuvalt kaasa ning seega ongi mu esitusele kõige kasulikum mitte pingutada.

Oh, mul on nüüd ka sarikommentaator nagu Rentsil =) (Ütlen vahele, sest nägin tema kommentaare kirjutamise vahele.) Ma olen päris, jee!
Täiesti mingi perversene enesega rahulolu tõuseb idiootide korjamisel.

Oh, seda võiksin kirjutada, miks mu jaoks nüüd mõned idioodid ja mõningad, kes isegi pole väga lollid tegelikult, võib ikkagi rahuga saata kuhuiganes, kui nad mulle midagi ei anna.

Mul oli avastus. Suhteliselt värske, nii kuuvanune.

Avastus oligi teemal, et võin inimesi persse saata. Ei pea olema lahke kõigi vastu lihtsalt seepärast, et nad konkreetselt midagi väga halba mulle ei tee.
Varem vaatasin üldneutraalselt,  et ok, tema on siis selline ja kui ma ei suuda taluda, milline ta on, siis kui ta ei ole kuidagi aktiivselt halb (selliseid inimesi on, mu maailmas kokku umbes viis, neist kaks keskkooliaegsed õpetajad) mu vastu, on see minu probleem, kui ma ei suuda teda kannatada.
Minu koht kasvada.

Ma kannatasin suht kõike suht kõigilt, kui see otsene vägivald ei olnud, ning kui ka inimene tegi minuga koos olles või ütles mulle midagi väga kulmekergitamapanevat, siis kuni see ei olnud mu hinnangul aktiivselt halb, ma talusin, sest see on lõpuks tema asi, mida ta teeb.
Praegu alles vaatan, et mida kuradit.
Kui inimene ei anna mulle midagi juurde, hullem, võtab ära - on täiesti ok saata ta põrgu, persse, kuradile, kuhuiganes! Ma ei pea olema kena kõigi meeste vastu, kelle meelest pandav välja näen ning kes kohmakalt oma sümpaatiat väljendavad. Ma ei pea olema viisakas nende vastu, kes mu meelest tülikad või lollid on. Miks peaks, kui ei taha? Ma ei pea taluma rassiste, homofoobe, lolle, kritiseerijaid, kes samas kõige baasilisematest asjadest aru ei saa, mul ei ole seda tehes midagi võita.

Niisiis on mu käitumine natuke muutunud. Talumise asemel saadan - mitte isegi seepärast, et nii on õigem. Oma arvamuse väljendamine ja kenadus on mu jaoks üsna võrdse väärtusega nähtused, mõlemad on pidamist väärt. Aga lihtsalt - inimesed ei ole mu vastu kenamad, kui ma ise hästi kena olen. Seda, et leebus on aristokraatide põlgus, mõistavad ka vähesed.

Niisiis on arvamuse väljendamine kasumlikum.