Nägin unes, et olin me lokaalses miniRimis, kükitasin mingi riiuli ees ja kui eemale astusin, korvi kaasa võtsin, juhtis töötaja mu tähelepanu sellele, et must jäi maha valge loik. Piim lekib.
Ehmusin nii, et ärkasin.
Isegi minu enda jaoks on nabauurimine võrgupäevikus läilaks läinud.
Midagi muud sisukat kirjutada samas ka pole.
Ainult seda, et ma olen nii kaua napilt ellujäämise-joonest ülalpool loksunud, et olen täitsa ära unustanud, kuidas vahepeal aktiivne olla maitseks. Nii et kavatsen nädalavahel reisida Eesti teise otsa, minna sünnipäevapeole ja järgi uurida. Inimene vajavat seltskonda ja mul on udune mälestus, et mõnikord on seltskond tõesti tore olnud - see tähendab, mitte need inimesed, keda ma nagunii vähemalt korra kuus näen, vaid mitu kord-aastas isikut korraga, tants, muusika ja trall.
Veits pelgus on ka. Aga noh, migreenitabletid kaasa ja lootkem parimat.
Kass lamab mu käe peal, nii et trükin teile teise käega.
Jaa, muidugi saaksin ma käe kätte, aga mõnus on ka - tema raskus ja usaldav olek mõjuvad kuidagi turvaliselt ses ebakindlas maailmas. Mulle meeldib ka hirmsasti, kui ta tuleb öösel mu peale magama - magan kohemaid paremini. Ilmselt mõjub ta mulle nagu raskustekk, aga on armsam, ehedam, pärselt turvalisust ja usaldust täis.
Koer tegi suhteliselt vastupidist kui kassi mu käe peal lamamise naudingupakkumine. Nii malbe ja sõbralik kui ta muidu ongi, mingi veidi väiksem tüüp hakkas oma rihma otsas tema peale urisema ja haukuma, mispeale Totoro hakkas ka urisema ja haukuma ja vedas rihmast nii kõvasti, et tegin oma paremale käele haiget teda kinni hoides.
Täpsemalt keskmise sõrme küüneümbrus sai viga ja valutab nüüd.
Jah, olin küll nördinud pärast. Mis mõttes minu koer sedasi käitub? Urr!
(Ei lähe eneseanalüüsi, kuidas mu nördimus kestis kõva seitse sekundit ja väljendus ühes pahuras lauses, olen nii krdi ühetasane oma emotsioonides ... ei lähe!)
Mu poeg magab mingi ... viieteistkümnendat tundi järjest. (Täna on koolis distantsõppe päev, nii et kohale ei pea minema.) Päris õõvastav mõelda, KUI väsinud ta pidi olema! Ma mõtlesin igasuguseid - peamiselt vene keele õpet hõlmavaid - asju välja, mis me kõik teeme, kui ta üles tõuseb, aga tema muudkui magab ja magab ja magab ja ma lasen tal magada, tänan küsimast, sest kui inimene nii kaua magab, on tal järelikult seda vaja.
Ma magaksin ka kogu aeg, sest ärkvel ei ole tore olla, aga mul lihtsalt ei jätku und. Aga tema magab tõesti - ma näen ju.
Peaaegu 17 tundi tuli kokku lõpuks.
Kirjanduse tunniks peab ta lugema Poed. See on nunnu. Minu jaoks ei ole Poe isegi nagu päris kirjanik, vaid tema lood tunduvad nagu unistava varateismelise tüdruku ettekujutus sellest, mida kirjanik võiks kirjutada. Ja siis tema kirjutas sihandased päriselt ära, end pealtnäha tõsiselt võttes ja puha.
See on nii nunnu. Nunnususe eest täispunktid.
Ja koolis kohustuslik olemise eest veel mõned.
Rohkem ei jaksa enam teksti toota. Midagi võiksin kindlasti veel öelda, ent ma ei jõua oodata, kuni mõte tuleb. Avaldan ära =P
Ma nii loodan, et su seltskondlik üritus oli sõitmist väärt.
VastaKustutaNo ma nägin mitmeid hästi armsaid inimesi ja pea ei hakanud valutama ja et mul õnnestus Poeglaps üksi koju jätta ja siis ta treenis sellega natuke iseseisvust, on kõik head asjad.
KustutaAga et ma õppisin, et nõup, ei saa endale sedasi elu sisse, on ka tõsiasi.
Ma päriselt loodan nüüd väga ATH ravimite peale, sest nii väga tahaks tagasi seda tunnet, mis peale Ukraina uue sõja algust tekkis. Võiks ju stimulantide teema olla?
Kui ma enda käest küsin (enesekeskne vastus, aga kedagi teist ma nii hästi ei tunne ju) kas ma tahan minna seltskonda, siis vastus on alati ei, ma parem magaks kodus. Või loeks või ...aga mitte seltskonda, palun. Ja siis mõtlen, et ainult kodus olles - seltskond on küll hea :) - kuivan ma ära, vaim kuivab, meeled kustuvad, elust saab tunnel. Siis ma lähen kuhugi, pärast kahetsen, sest inimesi on palju ja enamik on täiesti võõrad ja ma alati olen nii kohutavalt riides ja kole ja ma võõrastan kõiki ja ei julge seda välja näidata.
KustutaAga ma lükkan selle kõrvale. Põen füüsiliselt ja vaimselt, aga proovin end sellest üle hoida. Mõnikord läheb läbi.
Nagu väikesed lapsed, kui neile karuselli teha või hüpitada neid - "ära tee, ära tee---tee veel, tee veel"
Ja see, et sa head leidsid lõpuks pikema nimekirja, kuigi kas just see kuhi suurem on, sai ilus.
Saagu rohtudest abi!