Mida ma pean tegema?!

 Jaa-jaa, üle poole jutust on jälle oma tunnetest ja tunnetamisest

fb jagatud tähendamissõna.
See konkreetne tuli üsna kohane

Kõige halvem on kohe peale ärkamist. Esimene tund või nii. Seejärel ei tundu enam elu ainult jubedate peab-asjade roduna, vaid tekib tunne, et mõni asi on siiski ka päris tore. Tõstab üldise elurõõmu taseme veidi ülespoole. 
Aga see esimene tund on konkreetselt jäle. 

Selgelt on uba selles, et ma ei taha eriti midagi. Pole loota headele asjadele, sest miski ei tundu hea. 
Söök? Võib ju kah. Lugemine? No kui peab. Suits? Mõni võib ju olla ka. Toredaid inimesi näha? Kui ma üldse pingutama ei pea selleks, olgu.
Rääkimata võimest rõõmustada ilusa ilma, lilleõite, linnulaulu vms üle. Õhtune päikeseloojang: mhmh, päris ilus.  
Inimesed päriselt ka tahavad mingitel üritustel käia, mitte ei kaalutle: "Kas ma millegipärast pean seda tegema"?
PÄRISELT!?
See, et sünnipäev ainult väsitas ja üldse ei ergutanud, on tegelikult ebatüüpiline ja jube. Ja see "PÄRISELT?!" imestamine on ka värske asi. Kolm kuud vana umbes. Olid ajad, kui ma täiega soovisin asju teha. Nüüd tunduvad need mälestused nukrad ja veidrad. Miks enam nii ei saa?! 
Olen 7 kilo umbes alla võtnud, näost hall ja pea värvisin enne Murca sünnipäeva ära kohusetundest, mitte seepärast, et oleksin tahtnud. 
Mul ootas kodus see pool pakki lillat värvi nagunii. 
Järgmine kord värvin pruuniks. Ma ei viitsi muud. Siis saab rahulikult välja kasvada ja kedagi ei sega.

Ei või vist isegi uusi antidepressante süüdistada - enne, kui need toimima hakkasid, ma ei tahtnud midagi JA olla oli kogu aeg emotsionaalselt nii jube, kui praegu esimene tund päevast. Oli nutt ja hala. Nüüd on enamasti: "Nojah."
Mind rõõmustab, kui lastel midagi hästi läheb. Jee. Üks asi on. 
Ülejäänud elu aitab elada solitaire. Pasjansid. 
Ma ei hooli raasugi ajast, see on minul ja Kauril väga erinev. Ma mängin arvutis kaarte, et mäng läbi teha, ja selliseid, mis on defineeritud kui võidetavad. Sealjuures mängin sedasorti mänge, mille võitmine on väga tõenäoline. 
Sest võitmine tõstab natuke mu meeleolu ja punnitamine, ilma et võit lootusrikas paistaks, oleks ainult masendus ja ahastus. 
Solitaire ja laste rõõm. Poeglapse edu koolis. Kõik muu on ebamäärane hall mittemiski ja kuigi ma nunnutan nii koera kui kassi, on seal taga teadmine, et nad on armsad, ent mitte otsest vaimustust. 
Kuigi! Mulle meeldib ka hirmsasti, kui kass minu peale magama tuleb. Veel üks rõõm =)

K kinkis mulle uue (nuppudega, aga 4G!) telefoni ja kuigi ma olin vahepeal väga harjunud telefoni mitte kaasa kandma, nägin rulapargist mööda kõndides üht noormeest (no mu poja vanune umbes) maas lebamas, värisemas ja oigamas. Läksin ligi ja küsisin, kas ma saan midagi teha. Ta muutus kohe palju asjalikumaks, ütles, et juba kutsuti kiirabi ja noogutas naise poole, kes sealsamas oma kaht Yorkshire'i terjerit kõnnitas. 
"Kuhu need värdjad küll jäävad nii kauaks?! Käeluu on katki." 
Ma noogutasin, taipamata midagi julgustavat öelda, ja läksin edasi.
Nüüd mõtlen, et äkki ma peaksin ikkagi telefoni pidevalt kaasas kandma. Sest käeluu võib teinekordki keegi rulapargis puruks kukkuda ning alati ei tarvitse kiirabi juba kutsutud olla. Jube plass oleks hakata seletama, et mul ei ole telefoni, kas see katkise käeluuga isik saaks oma telefoni välja otsida, numbri valida ja no rääkimise ma võin ära teha.
Või no mitte plass - lihtsalt kui inimene on juba katki ja meeleheitel, on talle abiks, kui keegi võtab juhtimise üle, mitte et peab ise pingutama ja pingutama ja nutt tuleb peale, aga teised sind aidatud ka ei saa. 

Uskuge mind, ma tean.

Ma tean ka, mis mind positiivselt ergutaks, olemise heaks teeks - kui miski läheks ootamatult hästi. Aga häda on selles, et peab olema ootamatu.
Kui miski läheb hästi oodatult või sedasi, et tean, et kui hästi läheb, läheb hästi, kuigi ilmselt läheb halvasti, ei aita. Kui ma saan ATH diagnoosi ja ravimid peale JA need kohe aitavad ka, see ei ole ootamatu hästiminek, sest ma annan endale aru, et nii võib juhtuda. 
Kuigi iga abi on teretulnud ja see tuleks ilmselt suunal, millel "ootamatut hästiminekut" enam vajagi poleks, sest niigi on hea. 
Ent mhmh: ootamatu on päriselt ootamatu, täieline üllatus. 
Mu ema kirjutas mulle mõned nädalad tagasi täiesti ootamatult nunnu kirja. See andis terveks päevaks hea tuju.