Ei saanud ATH diagnoosi.
Nüüd ma nutan natuke aega.
Ma ei tea, mismoodi elada, MA TAHAN, ET MUL HEA OLEKS, ja ma ei näe, et see kuidagi kuidagi kuidagiviiisi võimalikuks saaks.
Kusjuures ma isegi ei usu, et mul tegelt ei ole ATH-d. See praegu-mittepraegu on nii õige, nii täpne, nii väga mina. Mis on, on igavesti nii. Ma lihtsalt arvan, et autism ja ATH tasakaalustavad teineteist, nii et kumbki ei paista eredalt välja ja keegi ei ravi mind ja keegi ei oska midagi teha ja üldse ja üldse, miski ei aita.
Kuigi ta (=see psühhiaater) ütles mulle, et AD, mida ma võtan, on mul väikeses annuses ja kui ma tema patsient oleksin, ta soovitaks 15 mg võtta (mitte 10).
Aga ikkagi. Nii halb. Keegi ei mõista mind, keegi ei usu mind, ma maksin 75+170+140+180 raha ja sain selle tulemusena teada, et nad ei aita mind ja ma lihtsalt nutan ja nutan ja nutan nüüd.
Kas mind ei olegi siis võimalik aidata? Kas mul peabki paha olema?!?!?!?!?! MIDA ma teha saan?!?!?!?!?!
Mis ta põhjuseks ütles, mille poolest sa diagnoosile ei kvalifitseeru? Misasi sul siis on? Ja kas sa intervjuu andsid (või küsimustiku täitsid)? Mille põhjal ta üldse otsustas?
VastaKustutaSul on teine arstiaeg ju veel tulemas, kui ma õigesti mäletan. Ära kaota lootust.
Ja isegi kui sul ei olegi päriselt ATH vaid mingi muu sellesarnane asi (posttraumaatiline sündroom on suurelt osalt sarnane jne), abi on sul ju ometigi vaja. Sel puhul tuleb üles leida, mis see on, mis sind vaevab ja hakata seda ometigi parandama!
Pai!
Tegin nii Diva kui QBtesti ja need mõlemad olid tema arust tulemustega, mis näitavad, et ma ei ole päris normaalne, aga ATH diagnostilisi kriteeriume ka ei täida. "Vbla, kui te minu patsient oleksite, võtaksin betamaxi maha, see pärsib kognitiivseid funktsioone," ja suurendaks AD-de annust. Ja traumajärgne ajukahjustus täitis teda suure huviga, "vbla see mõjutab".
KustutaJah, tegelt ma ahastasin ära, nüüd lihtsalt ... loodan AD annuse suurendamise peale.
Aga samas tundub nii ... noh ... maitea, tüüpiline, et kui ma panen asja alla ponnistust ja raha, sellest ei tõuse midagi. Kui palju olen ma elus asju teinud ja see on tulutu? Mitmelt inimeselt ma last küsisin, kunstlikku viljastamist proovisin (mhmh, raha jälle, aeg jälle, energia jälle), isegi seksisin, ja tutkit? Kui palju ma koolis käisin, muudkui aga loeng ja õppimine, tuupimine ja eksam, kodutöö, esitlus, praktika-praktika-praktika - phmt "närve kulutasin", et seda kõrgkoolipaberit saada, millega mitte midagi teha pole? Seisab mul seal riiulis. Esimene lõpetamata ülikool --- on hulk inimesi, kes räägivad kui kasulik oli neil käia ülikoolis, mida nad ei lõpetanud, kui palju nad ikkagi õppisid ja targemaks-tugevamaks-suuremaks said ... mina ei saanud sealt mitte midagi. Ok, ühe loo, mida ma vahel ikka räägin. Kui me kassi lahkasime (ma üritasin bioloogiasse üle minna ja võtsin bioloogia aineid ja lõpuks toimisin seal ikka samamoodi kui semiootikas ehk ei läinud lihtsalt eksamile, sest tundus, et ma ei oska piisavalt hästi, või kahel juhul ma lihtsalt ei suutnud end sundida õppejõude üles otsima ja tegelikult lausa saadud hindeid matriklisse kandma, see tundus liiga jube, nii et need jäidki kuskile süsteemi ja ei jõudnud minu matriklisse) - ühelausega, kui me kassi lahkasime, siis tema magu oli täis tanguputru ja õppejõud ohkas, kuidas kass peaks olema kompromissitult lihatoiduline loom, aga sellest maosisust küll säärast muljet ei jää. Vat seda lugu ma vahel räägin, aga midagi muud head ma sellest ülikoolist ei saanud. Nagu ... miks, miks inimesed saavad kuidagi kasu ja ma ei saa millestki, ja ometi ei saa ma isegi diagnoose??????? MIKS NIIII?!?!?!
Loodan ka selle peale, et riiklikult arstilt saab abi.
VastaKustutakindlasti saad!
Ma tema juures kolm korda käinud enne ja kaks korda nendest olid jumala mõttetud. Nagu JUMALA mõttetud. Ma siiamaani imestan, miks ta suunas mu isikuseuuringule, millel mitte mingit tulemust polnud. Või noh, ta luges mulle ette, mis mu testitulemused olid, ma ütlesin, et mõni asi klapib, mõni klapiks, kui see või teine asi teistmoodi oleks, ja ta lihtsalt noogutas ja ütles, et ega see näitabki lihtsalt, mislaadi inimesed saavad selles vahemikus punkte, ja kogu moos. Ja kirjutas mulle need praegused antidepressandid, mis natuke on toiminud, aga mitte tasemel, mis mu olemise heaks teeks. Lihtsalt et pole nii hirmus halb, vaid tavalisel määral halb.
KustutaMa lihtsalt tahan, et mul oleks hea olla.
VastaKustutaArvestades, kuidas ma saan inimeste käest sõimata ja pahandada, et miks mul hea olla ei ole, misMÕTTES ma surra tahan ja julgen arvata, et inimesel peaks selleks õigus olema, ei ole nagu ebanormaalselt palju tahtetud. Enamik inimesi naudib olemasolu =(
kohutavalt kahju. muud ei oska öelda.
VastaKustutaMul on peamiselt kahju, et sealt liinist ka mulle abi ei tulnud. Mitte et mul ATH-d ei diagnoositud. Ma tegelt ei taha, et mul diagnoositaks asju, mida mul pole, ma küll arvan, et on, aga noh - vbla eksin. Aga lihtsalt ... minu meelest sellele arstile ei jõudnud kohale, et mul vist on dopamiinipuudus. Ta ütles, et jätaks mu sulpiriidi (kunstlik dopamiin) ära, kui tema mu raviarst oleks.
Kustutast kui sa ütlesid, ta ei uskunud?
Kustutama ei öelnud. Ma ütlesin, et Betamax (see sulpiriidivärk) aitas ja et viimati oli mul hea, kui Ukraina sõda algas, siis mulle korraga tundus, et võib elada, mul on, mille vastu võidelda ja mille eest võidelda. Aga ma ei öelnud, mis seoseid ma seal näen dopamiiniga.
KustutaMa kipun eeldama, et inimesed teavad ise, alles hiljem mõtlen, et pidanuksin puust ja punaseks tegema. See on mu tüüpviga suhtlemisel.
mul endal on see häda, et pooled tähelepanekud lähevad arsti juurde jõudes meelest ära, sest infot, mida tahaks anda, on nii palju, ja see, mis arsti juures tundub hetkel kõige olulisem, võtab kõigel muul ruumi ära. Ilmselt peaks enne arsti endale konspekti tegema, mis asjad peaks jutuks võtma.
Kustutamuidu üks loll küsimus: kuidas sulle istuvad sellised asjad, kus organismile jäetakse mulje, et kohe saab surma või võib surma saada, nagu need lõbustuspargi sõidud, kus justkui sügavikku sööstetakse või pea alaspidi jääb, või kasvõi benji hüpe? peenemalt sõnastades, kas sellised pseudo-ohud võtavad hormooni lippama?
Kustutaüldiselt võtavad küll, aga häda on selles, et mul kipub õõtsumise peale süda pahaks minema. Ehk hormonaalselt on tore, aga iiveldus ei ole tore ja ma lissalt olen loobunud.
KustutaBenji-hüpet pole proovinud.
Dopamiin ja/või noradrenaliin arvatakse olevat peamised, mille ainevahetus on ATH puhul häiritud. Noradrenaliini puudus tekitab jõuetust (ja veel sada asja), ohtlikes olukordades tõuseb hüppeliselt nii adrenaliin kui noradrenaliin. Jõudu tuleb juurde ja elusolemise tunne. See on muidugi väga ebapiisav ja lihtsustatud kokkuvõte. Kui mina ATH-kana loen dopamiinipuuduse sümptomeid ja ka noradrenaliinipuuduse sümptomeid, siis jah, ma tunnen ennast väga ära. Ohuolukordi otseselt ei armasta, sest nendega kaasneb ülemäärane ärevus (mul on vist mingid traumareaktsioonid) ja seda ma ei taha, aga poolsurnud uimast toob see elusolemisse küll.
KustutaJah, just - elusolemise tunne. Just!!!
KustutaMa siit edasi küsiks kohe, et kas sul on see harjumus, et püüad arsti juures ennast kokku võtta ja paremast küljest näidata? Kas arst üldse sai aru, et sul on juba pikemat aega erimegasitt olla ja sul on KOHE mingit muutust ja abi vaja? Sellepärast küsin, et ma ise olen varasemalt küll ennast palju tagasi hoidnud, kui arsti juures olen käinud, väga palju olen ütlemata jätnud. Nüüd proovin sellist lähenemist, et panen enne kuhugi kirja, mida peaks arstile kindlasti rääkima ja siis arstikabinetis võtan selle paberi kasvõi välja ja loen maha. Tema ju näeb sind ainult vastuvõtul ja nii lühikest aega, ta ei saagi sind päriselt tunda ja ei pruugi vastuvõtu jooksul muidu n-ö. õigete küsimuste küsimiseni jõudagi.
VastaKustutaJa muidugi on ka see võimalik, et tuleb läbi käia enne mitu arsti, enne kui jõuad selliseni, kes sinust päriselt aru saab ja sind aidata oskab. Võibolla ei ole sa veel õiget kohanud. (Ma olen oma elus ka mitut psühhiaatrit ja psühholoogi lähedalt näinud, nüüd praegune on alles esimene psühhiaater, kellest päriselt abi ka on). Kas riiklikus süsteemis oleks sul võimalik arsti vahetada? Muuseas, ATH tugigrupis otsingut kasutades võib leida häid soovitusi, millise psühhiaatri poole on üldse mõtet pöörduda või kellest pigem eemale hoida. Aga sa vist juba tead seda võimalust.
No ma hakkasin nutma kahel korral ja ütlesin, et ma tahaks, et mul ometi hea oleks. Ta ütles, et küllap hakkab.
KustutaEhk ma ei ürita end parimast küljest näidata, mul abi küsimine on suht käppa saanud viimaste aastatega. Aga lihtsalt ... nii raske on muudkui oodata ja vaadata.
Ei, muidugi saab arsti vahetada - ei lähe enam ühe juurde ja paned end uue juurde järjekorda. Aga lihtsalt kuna mul oli see kohutav-kohutav psühhiaatrikogemus 2021 oktoobris - https://mahamure.blogspot.com/2021/10/tegin-mitte-endast-postituse-ara-jatkan.html - mul on latt nii madalal, et kuni arst temast parem paistab - ja paistab - seni ikka proovin. Kuni just päris halvaks asi ei kisu.
Kui Sul on halb, õudne, masendav ja apaatne olla, siis MISKI see ju ometi on. Depressiooni 714. nägu. Leitagu ravum!
VastaKustutaOmast kogemusest olen nõus, et korralikult kloppi saanud (keskealine) pea reageeribki ravimitele ja ainetele teisiti kui noore ja suhteliselt terve inimese oma.
P.s. aga vähemalt minul mentstruaaltsykkli piires hullumeelseid meeleolukõikumisi ei ole. Ilm, eriti madalrõhkkond, mõjutab palju rohkem.
Riiklik psühhiaater tõstis senise AD annust poolteist korda ja tegelt see AD MIDAGI tegi - ma kirjutan jälle ja enam ei nuta hommikul apelsini koorides. Olen positiivselt meelestatud.
KustutaMenstruaaltsükkel on minevik =) Ma ootamatult üldse ei kurvasta selle üle - üks pinge "peab enne lapse kõhtu saama, kui viljakas iga lõppeb" on maas ja no ei läinud õnneks, no ei läinud. Vähemalt ei saa keegi öelda, et ma ei proovinudki =P
Nii õudne, kui on halb ja pole konkreetset plaani, kuidas paremaks saaks pusida. Paistab, et sul äkki siiski väiksed varuplaanid hakkavad kujunema. Pai!
VastaKustutaNii hea, et sa lohutad mind!
KustutaS.t. sa teed seda hästi =) Intelligentselt =) Aitäh!
Kustuta