Lissalt karje

DISCLAIMER

Mul oli kohutav olla. Mul oli nii kohutav olla, et isegi minu üldise kohutavustaluvuse juures oli see ekstrakohutav. Anusin, et K mind lohutaks. Kraadisin (ei olnud palavikku). Kinnitasin endale, et see peab üle minema, sest puhas loogika juba ütleb, et nii ei saa jääda. Aga kohutav.
Ibukas.
Sumatriptaan (sest pea hakkas ka valutama).
Miks, MIKS NII?!?!?!
Siis tuli mulle ette, et kell on pool neli pärastlõunal ja ma pole päeva jooksul söönud muud kui ühe apelsini ja ühe maapähklivõi-küpsise.
Tegin kaks võileiba ja kohvi.
Tarbisin kõik ära. 
Kuulge, nii võib täitsa elada!
Jaa, olgu, pea ka enam ei valuta, ent ikkagi tundub ka, et söök tegi tohutu vahe sisse. 
Krt, et ma ka nälga ei tunne! Täiesti rikkis ...

Ma olen täiesti rikkis. Tehku psühhiaatrid mind terveks.
(Uuel nädalal on mul üks Confido oma ja üks riiklik ees, kas neist ei võiks abi olla? Kui need antidepressandid, mida ma võtan, et tööta rohkem kui kõige halvema maha võtmiseks, äkki miski kuidagi, ATH-ravim või ükskõik mis ... miski aidaku mind ometi!!!)

Fakk, nüüd mul läheb süda pahaks ... ma ju sõin?! Mida te veel tahate?! (Kesiganes on need hüpoteetilised "need".)
Ma natuke mõistan, mis mul viga on. Kogu aeg oli see ATH diagnoosimisel loodetavasti pädev psühhiaater kauge tulevik, aga nüüd on ta korraga lähitulevik ja mis ma teen, kui temast abi ei ole? Ei diagnoosi või need ravimid ei aita mind ja pildi järgi ei meeldi ta mulle ka. Verinoor liiga enesekindla hoiakuga mees, 2020 lõplikult koolid lõpetanud või midagi - igatahes hiljuti. Poole noorem ta just pole, aga kindlasti - absoluutselt kindlasti - ei ole ta selline inimene, kellelt ma tahaksin midagi paluda. Saati veel abi. 
Ta paistab selline inimene, keda ma tahaksin võita. Kellest tugevam ja targem olla. 

Ok, püüan olla rahulik ja leebe. Võibolla on temaga kõik hea. Võibolla need ravumid ka toimivad. Võibolla saab kõik korda. 
Kuigi kavatsus minna kaks päeva hiljem kella üheksaks hommikul riikliku psühhiaatri juurde EI LOHUTA. Sest on suur võimalus, et too on minu peale vähemalt veidi solvunud, et ma erameditsiinilt abi otsin. Ja ilmselt mõtleb, et mul on raha üle. (Ei ole, puudu on, aga ma lihtsalt olin valmis ükskõik milleks, et mul ometi hea hakkaks, ja praegu olen ikka veel.) 
Ma tahaks, et mind aidataks, ma olen nii väsinud võitlemast, et parem hakkaks ja ikkagi ei hakka ja NUTT JA HALA!!!!!

Ikka on süda paha. 
Phmt on asi selge: mul on vaja loota, aga ma ei julge loota, sest liiga suur võimalus on pettuda. 
Ja ma ei saa endale jälle pettumist lubada.
V.a. et nagunii pettun. Kui suur tõenäosus on, et läheb just nii, nagu ma tahan?! Kui tihti kogu mu elu jooksul sedasi juhtunud on?! 
Või siis ma ei oska loendada. Sest on Tütarlaps (täna öösel ma armastasin teda nii, et täitsa valus hakkas, meenutasin teda lapsena ja oooh, ma oleksin pidanud ta veel õnnelikumaks tegema ju! Ta oli NII HEA alati!) ja Poeglaps ja Totoro ja mul on kuskil elada ja ...
... hea küll, mõned asjad on läinud ka nii hästi, nagu ma tahan.
Mõned.
Aga phmt on mul ikkagi ainult tunne, et olen katki ja ei saa kunagi terveks ja nutt+hala.