Identiteet

DISCLAIMER

Ujumine on imeline. Vaevalt, et ainult see mind august välja aitas. Kass enam ei kuse igale poole, finantsolukord paranes ja puha, aga iga kord peale ujumist oli ka natuke parem olla ning täna tulin jõe äärest kodu poole ja korraga oli mul hea meel olla 43 ja menopausis. Ma pole seda väga kurtnud, kuna väga piinlik ja odav ja ma ometi ei taha olla piinlik ja odav; aga viimasel ajal olen ajuti häiritud isegi fotodest, kus anonüümsed noored ilusad naised joovad kohvi või naeratavad vms. Lihtsalt ON. Sest mina ei ole enam kunagi noor. Enam kunagi kunagi kunagi.

Täna ujumast koju tulles mõtlesin, kuidas see on täiega jess ju. Mu parim ja võibolla ainus oluline omadus pole enam, kuidas ma välja näen. See on ju äärmiselt lahe tegelt!

Ballad of Lucy Jordan tuleb tuttav ette?

At the age of thirty-seven

She realised she'd never 

Ride through Paris in a sports car

With the warm wind in her hair

Ja siis ta tapab end ära. Sest noorus ja lootus on kadunud ja ta ei ole kunagi see neiu seal autos.
Aga minul ei ole ju väärtust ainult kehana. Ilusa sireda kehana, alati ainult kehana!
Tulin koju ja olin selle üle rõõmus.
Ma ei mõtle nagu Lucy Jordan, ma ei ole noor keha, mis ühel hetkel pole enam noor ja oh õudu. 
Isegi kui ma enam kunagi midagi ei kirjuta ega avalda, kui ma elangi lihtsalt koduloomade ja raamatute keskel - krt, see ongi ju elu, mida paljud netitüdrukud ihaldavad! Ma olengi peaaegu see ull taam paljude kassidega, v.a. et mul on ainult üks kass (kes on viimastel päevadel korralikult liivakasti kasutanud) ja Totoro on üldse koer. 

Naisena identifitseerisin end seni kehaga ja kehana ikka päris krdi tugevalt. Nüüd korraga sain aru, et mult ei ole mitte ära võetud üht viisi, kuidas silma paista ja heakskiitu ära teenida jne, vaid ma ei pea enam kehaga heakskiitu ära teenima.
Mitte kunagi.
Olen vaba.
Mu keha ei ole (enam) miski, mille põhjal inimesed  mehed otsustavad minuga lähemat suhtlemist proovida ja siis ma pean neid tõrjuma ja ohappi. Jai!!!!
Või noh, ega muidugi mul ei kasvanud korraga sarvi ja sõrgu. Eks mõni mees teeb selle vea, et välimuse põhjal võib külge lüüa, ikka. Aga mu enda mõttemaailmas on menopaus küll murrang. 
Ma ei ole enam keha teener. Keha ei juhi enam mu valikuid ja olemist. 
Ma olen vaba. Olen vaba. Olen vaba.
Et oleks selge: üldiselt ma pooldan keha. Hormoone ja vajadusi ja muutusi jms. Aga see, kuidas meestekeskne ühiskond mu keha vaatleb, kui olen viljakas eas naine (mida ma enam ei ole!!!!!) on väga ahistav. Eriti masendav, et ma harjusin selle puuriga ära. Õppisin piirid selgeks ja muudkui liikusin neis edasi-tagasi, julgemata välja astuda. Isegi kui trelle enam ees ei olnud, ma ikka rõõmustasin, kui ilusamaks muutusin ja olin rahulolematu, kui inetumaks.
Trelle ees pole = ma tegelikult hakkasin ammu mõtlema, kas ilu teeb mu õnnelikumaks? Aitab kaasa heale enesetundele? Et olen rohkem ilusana õnnelikum kui vähem ilusana? Ja leidsin juba tükk aega tagasi, üsna varsti Peale Rongi, et ei. Õnn ja ilu ei ole omavahel seotud. 
IKKAGI tahtsin ilus olla. 

Aga tegelikult - menopaus vabastas mu. Ma ei ole, mis te tahaksite, et ma oleksin. Kus te tahaksite, et ma oleksin. Ma ei ole noor kaunis naine. Olen vaba.
Olen vaba!

Homme olen vbla jälle depressiivne. Aga täna on ärganud tunne.