Pole aeda ega infopuudust

Disclaimer

Kuigi ma seekord panin eneseanalüüsi-disclaimeri vist viimast korda üles.
Kaur nagunii ei loe mind enam ja ma kirjutan alati ju põhiliselt endast. Haruldane, kui millestki muust.

Niisiis.
Aiapuudusest hoolimata muretsen kasvavate taimede pärast ja rõõmustasin vihma üle nagu lumekuningas. Vihma suur puudus: seda oli vähe.
Panin isegi pesu õue, lootes ebausklikult, et see aitab, aga muidugi ei aidanud.
Saatus on tark, ei lase end petta: kui ma tegelikult tahan, et sajaks, ta spetsiaalselt minu kiuste ei saja, isegi kui mul pesu väljas on. Aga vaatasin ilmaprognoose ja no - mõne päeva pärast on hoovihmavõimalus, on. Eks loodan siis sellele.

Kuna ma ikka väga selgelt olen ATH ajatunnetusega - mis on praegu, on igavesti - ja kass täna on end hästi tundnud, vihma sadas ning ma olen nii palju vajalikke asju teinud, on minu meeleolu ka täiesti talutav. Jah, leiaks mõne jama, kui otsima hakkaks, aga no PÄRIS loll ma ka pole. 
Ei hakka otsima.
Tõmbun eemale, kui mõne leian ja ütlen endale, et ma ei pea, kui ma ei taha. Keegi ei võida sellest, kui ma loen innutult raamatut, vajutan muusika käima (öäk) või huvitun maailma asjadest nii palju, et järgi uurida, mis värk on nende mõõkvaaladega, miks fb mulle äkki nii palju humoorilisi pilte jagab neist. 

Seoses sellega, kuidas ma EI TAHA uut infot, taipasin ka, et kitty ja notsu tunne, kuidas uusi asju on tore õppida, uute asjade teada saamine on lahe, ei SAAGI minus kaasa kõlada. 
Minu suhe infoga on hoopis teine. Autistlik. Infot on kogu aeg liiga palju, seda tuleb sisse igast võimalikust ja võimatust kohast. Seletus, miks mulle ei toimi koolid ega formaalne õppimine, miks mulle jäävad meelde ainult aktiivselt kasutuses olevad asjad, on ju nii lihtne ja ilmne!
Mul on kogu aeg liiga palju infot. Olen SUNNITUD olnud õppima hoopis seda, kuidas infot välja lülitada, mitte märgata, mitte sisse võtta. Ma olen õnnelik, kui infost pääsen, mitte kui seda juuurde tuleb.
"Nii tore on ju uusi asju õppida!" ütlevad inimesed ja lähevad magistriõppesse või doktorantuuri ja minus on ainult arusaamatus ja õudus. "Brrr!"
Ma päriselt ei taha lisainfot, millega mul midagi teha ei ole. Ja selle, millega mul midagi teha on, ma õpin kohe ja sujuvalt sisse, kui on vaja rakendada. Rakendamine on ka see, kui ma sellest mõtlen, kui mul on huvi teemasse süüvida. Aga kui mul huvi ei ole, ei jää mulle midagi meelde. Kontrolltöö tehtud ja kõik ajust väljas PUHHHHHHHHHH.
Ma täpselt ei tea, kuidas minusugustele haridust anda või kas seda üldse on mõtet teha, aga avastus, et mu suhe õppimisse on täiega loogiline, on meeldiv. 
Mulle meeldib loogika =)

Mulle meeldiks ka, kui mu avastusi enda kohta kinnitataks. Kui mõni psühhiaater või muidu spetsialist kinnitaks, et jaa, olengi veider, jaa, inimesed ongi enamasti teistsugused, jaa, mulle võiks diagnoosi küll anda. 
Seni on ainsaks kinnitajaks mu ema. Kes on spetsialist, aga ma kahtlustan teda hindamisel erapoolikuses. Või noh ... ta tunneb mind kaua ja hästi. See, mida tema arvab, ei ole see, mida arvaksid inimesed, kes mind vaid üürikest aega näevad-kuulevad.
Kusjuures ma ei arva tegelt, et äkki ma eksin ja tegelt ei ole imelik.
Ma olen kindel, et ma ei eksi.
Aga maailmas umbes kõige rohkem armastan ma tunnet, et mind mõistetakse. Et mul õnnestub edasi anda seda, mis sees. Tahan seda kogeda. Tahan olla usutud ja valideeritud.
Paraku saan validatsiooni vähe ja vähestelt inimestelt. Enamasti inimesed ei saa must aru, vaidlevad vastu või lihtsalt ei usu, ja mina olen nii õnnetu, nii õnnetu. Jälle kord annan oma parima, loodan ka teistest parimat, aga nood teised lihtsalt ei saa aru. 
Ja ei saagi. 
Mina peaksin tõestama, et ei ole kaamel. Ainult et enamasti ei hakka. Sest seda ma tean ka, et minust aru saamiseks ei pea mitte mina olema arusaadavam, vaid teine pool olema vastuvõtlikum ja uskuma, et ma tahan head. Et ma olen hea inimene, mitte pettekujutelmade küüsis mölakas.   
Minu mõistmiseks ei pea mina olema mõistetavam, piisab sellest, kui teine on mõistvam. 

Muide, see on mu 2000. postitus.