Igapäev

Mitte-halb enesetunne jätkub. Täpsemalt käib halb välgatustena, aga ei vajuta mind kogu aeg ligi maad ja jee. JEE!
See-eest olen väsinud.
Jaa, ma olin enne ka väsinud, kuid kuna mul oli nii rõve olla, ei tundunud väsimus kõneväärt. 
Teate küll: inimesed, kes on muidu väga rõõmsad ja õnnelikud, jaksavad häiruda koerakarvadest või plekkidest aknal, mis sita enesetunde puhul lihtsalt ei huvita. NB! Kui ma jälle hakkan oigama, et koer ajab NII PALJU KARVA, teadke, et mul on hea olla. 
Muide, ta ajab karva praegu. Toakoera asi: tema kaks karvaajamisperioodi aastas on paigutunud jaanuar-veebruar ja juuli-august. See lihtsalt ei tundu teemana, mil mul midagi öelda oleks.

Tuleb meelde, kuidas vaidlesin siin Kaamosega, kes tõi näite katkiläinud taldrikust ja kuidas see teda hullumeelselt kurvastas. Jaa, sellest: "Kõik on persses ja nüüd see veel ka!" asjast ma saan aru. Aga ikkagi tuleb selline ahastus peale ootamatu juhtumise peale ju? Ma ei kujuta hästi ette, kuidas inimesel tekib kõikemurdev ahastus teemal: "Kõik on persses ja aken ka sama must kui eelmisel nädalal!"
Võibolla nii saab. Aga see ei tundu mulle loogiline. 
Vbla lihtsalt mu oma elu teistsugused kogemused.

Nojah, nii et ma olen väsinud. Kogu aeg. Varasel pealelõunal pole päriselt ärganud. Hilisel pealelõunal olen juba kurnatud. Ja siis kurnan end õhtuni veel surnumaks, üritan magada hilist lõunaund, mis erinevatel põhjustel ei õnnestu, ja kukun kuskil 1-2 ajal voodisse. Magan 12 tundi. 
Enamasti valutab mingil hetkel ka pea. Lõunaunega õnnestuks seda vältida, aga kui ma lähen voodisse ja leban seal liikumatult, aga tunni ajaga magama ei jää, no siis nii on. Tõusen jälle üles. 
Ei, puhkus on see lebamine ikka. Lihtsalt veel efemeersem, kui unega puhkus oleks. 
Aa, et on hulk inimesi, kes puhkamisega, eriti magamisega, puhkavad end välja?! 
Pfffff ... õnnelikud inimesed, oskan ma ainult öelda.

Palun, ärge mulle parema päevarežiimi teemal nõu andke. Esiteks on praegune rütm kestnud umbes nädala, lihtsalt mulle tundub see igavikuna. Teiseks olen umbes kõik võimalikud rütmid läbi elanud, enamasti isegi mitte tahtega korrektiive teinud, vaid nii on läinud.
Vahet pole.
Ikka väsinud.
Need eelmised vorstiokse-antikad natuke aitasid, aga kuna väsimus oli ainus asi, mille vastu nad aitasid, pole mul mingit huvi nende juurde tagasi pöörduda.

Üldiselt olen igal rindel tahtega enda muutmise vastu. Sest mulle see kunagi head pole teinud ja tegi mu hoopis täiesti katki. Korduvalt. Nii et ma soovitaksin kõiges kuulata ennast ning anda endale, mida tahad. Kehakaal, söök, uni, trenn, lugemine, kirjutamine, töö, kool ja nii edasi.
Probleemid kerkivad ilmselt siis, kui tahad kogu aeg kõike (ma väga uduselt mäletan, kuidas tahtmine käis, aga no teoreetiliselt taipan), või kui midagi ei taha. 
Selle viimase osas olen tarkur. 
Teate, ma ei taha isegi last enam. 
Aga noh, keefir tundub hea ja eile lugesin ühe väga õhukese raamatu lõpuni. Vbla läheb paremaks.