Autismist vist peamiselt

HOIATUS

Tegelt ma ei pea panema hoiatust, et hala teemal, mis tegelt teema ei ole, eks? Sest olenevalt vaimuseisundist on kõik teemad kas ülevaadatavad-rahulikud või paanika-õudus.
Minu teemad muidugi ka.
Lihtsalt vaatleja erineb.
Mina erinen isegi iseendaga võrreldes, teistega võrreldes veel rohkem.
Kui mul oli depressiooni põhi käes, ma sain aru küll, et maailm ei saa otsa, kui poeg läheb õhtukooli või kass ära sureb või (eriti) kui koeral kirbud on, aga tundus ikka piinavalt valus ja hirmus, et pean seda kõike taluma ja surra ka ei tohi, tuleb ära kannatada.
Aga kõik läheb halvasti, kindel.

Nüüd ma saan aru, et on natuke naljakas olla, kes ma olen (ehk oluliselt imelik) ja samas tahta kõigile meeldida.
See tähendab, jälle näen selle naljakat külge. Vahepeal nägin ainult traagilist. 
Ma tahan meeldida seetõttu, et mu ajupõhjas on ikka vaikiv oletus, kuidas suurem jagu inimesi on nagu mina, saavad must veatult aru ja neile meeldivad ja ei meeldi samad asjad kui mulle. MIS MÕTTES EI OLE NII??? Ma olen ju normaalne ja normaalsed inimesed on nagu mina?! ON JU SEDASI?!
Ainult tegelikult ei ole. 
Ma olen imelik. 
Osadele meeldin just sellise imelikuna. 
Osadele mitte.

Samas on olemas need inimesed, kes ka minu meelest imelikud on. Ja üldse ei ole nii, et mulle meeldiksid kõik need imelikud, kes on imelikud teistmoodi kui mina. 
Ma ka diskrimineerin.

Tunnen isegi sarnasused enda ja nende teiste autistidest imelike vahel ära - patoloogilise aususe, keeldumise midagi varjata ja soovi lehvitada oma kõige isiklikemate omaduste-soovidega. Minu puhul, et saada tagasisidet: "Sa oled okei. Nii võib."
Ma näen, et nende käitumine on sarnane. Mõistan mootorit, tuvastan, et olen samamoodi ise teinud ... ja ohkan, sest nii tüütu.
Kas ta ei või oma imelikkustega kuskil peidus olla, selle asemel, et nendega lehvitada? Kas ta ise ei saa aru, kui tobe ta tundub???
Ta tahab tunda, et ta on okei? Minu käest saab mõni toredam imelik oma nürimate hetkede leebet ignoreerimist või kui mul paha tuju on, pahurat ignoreerimist, ja mittetoredam pahurat ignoreerimist enamjagu aega, ainult vahel reageerin, kui pime kana on ikkagi tera leidnud ja ta ootamatu terasusega välja tuleb.
Tagasidet saab minu käest siis, kui minu meelest normaalne ollakse ja normaalsetel teemadel räägitakse. Minu "normaalne" ei ole ühiskonna "normaalne," aga see ei tähenda, et mu jaoks normaalset ja õiget ei eksisteeriks. Ikka eksisteerib.
Ja vahel on mul sellepärast oluliselt piinlik. 

Üks mu tuttav naine tappis end selle aasta esimeses pooles ära näiteks. Mul on siiamaani piinlik, et ta mulle ei meeldinud. Liiga paljusõnaline, liiga enesekeskne, liiga valjuhäälne, liiga hoolimatu --- sedasi tajusid teda küllap teisedki. Jätsid ta üksi, jätsid ta hätta.
Me jätsime ta üksinda ja hätta.
Aga no ta ei meeldinud mulle - mis ma teha saan, et ma tahtsingi ta üksinda jätta?! Ta polnud iial midagi sõbra moodigi, ma vältisin teda alati. Kaasa arvatud fb-s.
Mul ei ole kahju, et ta surnud on, mul on ainult kahju, et tal enne oli ilmselt väga valus. Valu ei soovi ma kellelegi. Aga muidu ... 
Ta oli täpselt selline, kes minu meelest on "mittetore imelik".
Ei, ei ole kerge olla kummaline ja ise mitte aru saada, mis su teistega võrreldes kummaliseks teeb.
Ei, ei ole kerge ka selliste inimestega kokku puutuda ja nad rõõmsalt omaks võtta.

Ehk - panete tähele, kuhu ma välja üritan jõuda? 
Ma tegelt saan aru, kui raske ma võin osadele inimestele tunduda. Olla. Ei, ei ole kerge sellise inimesega kokku puutuda ja ta rõõmsalt omaks võtta. Isegi kui on teada, et tal (mul) on raske ja depressioon ja valu ja häda. 
Kui ei meeldi, no siis ei meeldi, nii on!

Olgu.
On inimesed, kes on minu jaoks ka liiga imelikud, ma saan aru, et mina võin liiga imelik olla. Nii.
Mis siis ikkagi on see, mis mulle ei meeldi?

Nüüd ma muidugi kehitaksin õlgu ja ütleksin, et "rumalus". Mulle endale tundub see nii lihtne ja selge, aga samas pean võimalikuks, et hindan kuidagi valesti. Vaatan kuidagi ... veidralt. Lühike kirjeldus:
"Mittetoredad imelikud" ei ole mu meelest võimelisedki metatasandile minema. Iga kord, kui näen iseenda kõrvalt jälgimiseks võimetuid innukaid autiste või ath-kaid olemas ausalt ja maskimata nemad ise, mul sees võpatab. 
"Katsu olla," mõtlen ma. "Sa saad ju ise ka aru, et käid teistele närvidele?"
Aga nad ei saa.
Öelda ei ole ka võimalik: siis neil on lihtsalt halb, aga nad ei hakka paremini inimesi ning olukordi lugema.

Eriline õudjuht:
"Ma olen asperger," ütleb mõni ja ma tahaks kohe panna ukse kinni tema ees, sest mis mõttes ta ei tea, et ükski korralik autist ega ka psühhiaater ei tee autismispektri sees enam selliseid eristusi ja et Asperger oli nats ja eugeenik, kes leidis, et "kasutud" lapsed tuleb hukata?! 
Või veel hullem - kuigi ebatõenäoline - kui inimene teab, aga ütleb enda kohta ikkagi asperger.
Erilised miinuspunktid, kui inimene sõnastab (oma) aspergeri diagnoosi kui "aspi"-olemise. Sa teed sellest tobediagnoosist hellitusnime ja kasutad enda kohta, sest mingis 15 aastat tagasi välja antud raamatus kasutati seda sõna? Nagu ... aaaargh. SIUKE inimene oledki?!

- Kuulge, seda diagnoosi ei eksisteeri juba 10 aastat!
- Ma sain selle pool aastat tagasi! 

Ja hakka siis seletama, kuidas meil kasutatakse ikka veel RHK 10 ega ole RHK 11-le üle mindud, kuigi autismi ja aspergeri teemad on tegelikult selgeks vaieldud juba 10 aasta eest. 
Minu loomulik eeldus on, et kui inimene on mingi diagnoosi saanud, ta hakkab sel teemal uurima ja saab teada asju, mida eelnevalt olen maininud kui "mis mõttes ta ei tea". Ma tõesti eeldan, et esiteks vaatavad inimesed end kõrvalt ja teiseks, et nad uurivad asjade kohta, mis puudutavad neid isiklikult.
Ja jah, ma hindan  kuritegelikult rumalateks inimesi, kes seda ei tee.
Kes
a) ei vaata end kõrvalt
b) lepivad nende teadmistega, mida kuskilt antakse
c) ei tunne huvi teemade vastu, millel samas end identifitseerivad

Vahemärkus: väga sageli on need inimesed haritumad või vähemalt omandamas kõrgemat haridustaset, kui minul olemas on. 
Üks põhjusi, miks ma haridusse ei usu.
Jah, mina ei saa õppimisest targemaks. Ma saan targemaks, kui ma tahan mingist teemast rohkem teada ja ise seda uurin, aga enamasti koolides ei taheta, et sa asjast aru saaksid, vaid et sa oskaksid vastata küsimustele nii, et õpetajale meeldiks. 
Ja need on VÄGA erinevad oskused. 
Ehk peamine põhjus, miks ma haridusse ei usu, on minu enda võimetus haridust omandades õppida ja targemaks saada.
Aga teine põhjus on, et haridus ei tundu lolli rikkuvat. Ma tunnen nii palju haritud idioote ja nii palju harimatuid tarkpäid, kes päriselt ka targad on, et väga raske on uskuda haridusse kui asja, mis näitab midagi muud kui nüri visadust. 
Vahemärkuse lõpp.

Jah, ma ei ole oma rumalusediskrimineerimisega üldse kaasav ja sõbralik, mõistev ja hell inimeste vastu, kel tegelikult on niigi raske ja kes rabelevad neurotüüpilise ühiskonna nõudmiste all, vaid olen ainult eriti nördinud selle peale, et näe, on küll imelikud, aga mitte nagu mina. Ja ma saan tegelikult aru, miks ma olen diagnoosimata oma kummalisustega - inimesed, kelle vaimsed võimed ei küüni nii kaugele, et iseennast ja olukordi kõrvalt vaadata, on need, kes vabalt diagnoositud saavad. Aga kui sul ei ole imelikku tunnet, nagu oleksid tulnukas, vaid sa õpid rahulikult lapsepõlvest saati sisse "mitteverbaalsed märgid" ja kasutad neid kohastes olukordades teadlikult, tulemata selle pealegi, et teised inimesed ei pea selliseid asju õppima, sa ei mahu diagnostiliste kriteeriumite alla. 
Ma ei mahu diagnostiliste kriteeriumite alla. 

Mis ei ole kuidagi lohutuseks kellelegi muule kui mulle endale ja teistele, kel ka sama probleem: nad on lihtsalt liiga ratsionaalsed, et nende imelikkus psühhiaatritele selge oleks.