Rahast vist peamiselt

Mõnikord ma ikka hämmastan ennast. 
Näiteks tabas mind korraga meeleheide, kuidas mul enam kunagi rahulikult raha ei ole, ja kandideerisin Selverisse tööle. 
Ilmselt nad ei võta mind, aga kui võtavad, ma lähen ka. Kui raske see infoleti töötaja olemine ikka saab olla, eriti kui rõhutasin kaaskirjas, et ma mitte mingil juhul ei saa võtta täiskohta?
Mõtle, kui sul hakkab iga päev pea valutama, väga väga naine, kas sa sedasi suudaksid toime tulla? Või isegi üle päeva? Ja pearinglus ning kohmakus ülejäänud ajal?
Olgu, saab raske olla. Aga ma vähemalt prooviksin. 

Vahepeal sain kerge külmetuse. Ehk tõesti pisikese haiguse: natuke nohu, natuke kurguvalu. Paraku minu depressiooni ja migreeni otsa oli see päris ebameeldiv. 
Mitte hirmus halb, aga halb. Ja pea kogu aeg valutas ja sumatriptaani läks jälle nagu leiba. Huvitav, kas nad saavad perearstikeskuses mu retsepti ära uuendatud, enne kui mul sumatriptaan otsa saab ja ma tasulise retsepti tellin? (Sest seda kogemust korrata küll ei taha, mis mul viimati oli: kui ei teadnud, et tasulise retsepti saab tellida ja sumatriptaan otsa sai. Sa jutas, millised kaks päeva! Oleks naljakas, kui poleks nii kurb.)
Selgelt puudega inimese hädad - kerge haigus võib põhjani kahjustada, sest eelnev seisund on juba kehv. Võibolla on jabur sellisel inimesel Selverisse tööle tahta minna? Isegi proovida?
Muidugi riik soosib seda täiega - tee ikka tööd, isegi kui see su tapab. Aga mulle on ka lapsest saati sisse taotud, et kui inimene ise end ülal ei pea, on ta halb ja väärtusetu, mõttetu kulu. Ma olen sellest ennast läbi võidelnud ja usun, et mul on väärtus ka siis, kui ma raha ei teeni - aga ma tahaks anda. 
Nt oma lastele. 
Ja ühele neist mul ei ole juba ammu enam anda emmet, kes talle hommikul kell pool kaheksa leiba ja sinki praeb, ja varsti on ka teine veidi liiga suur, et see minu meelest adekvaatne andmine oleks.
Veel on. 
Või noh, ütleme et oleks täiskasvanud mees, kes läheb uuele töökohale, ma ka tunneks soovi nunnutada ja talle hommikusööki teha. 
Erandkorras on see teema igavesti (ja tavakorras ma seda ei teinud ka nelja aasta eest).

Aga ma tahaks anda neile raha, ma tahaks maksta nende trenne, sporditarvikuid, saapaid ja pükse, lõunaid ja sõpradega väljaskondamisi, nii et see kõrist kinni ei tõmbaks. 
Aga ma elan praegu rahulikult ainult annetuste toel. 

***

Rahulikult? Ma ei ela rahulikult. Kassi põieprobleemid olid ära, käisin täna temaga vaktsineerimas ja ostsin põietoitu, kõik lill. Sain seda endale finantsiliselt lubada. 
See-eest ajas koer hommikul mu vaikse niitsumisega üles mingi 4-5 tundi enne tavalist aega. Mõtsin, et tal on kõht lahti - aga ei olnud. Selle asemel ta pissis mingi 8 korda või umbes nii. Guugeldasin kodus. Esitasin arstile küsimuse, et kas ja mis ja vaatab, ehk ta teeb seda jälle ja siis pöördume? Aga arst ütles, et homseks pissiproov.
Nüüd ma vaatasin ka, mida ta pissib ja konkreetselt verine oli see kusi.
Nii et nüüd on põiepõletik koeral. Viisin analüüsi - koera pissi püüdmine oli lihtne, hoidsin purki all ja pärast tõmbasin süstlasse - saan antibiootikumid ja maksan end vigaseks. 
Vahel on loomaomanik olemine ikka raske. 

Rahaliselt.
Ja et vahel on mure, et neil on halb ja valus.
Muidu on loomad nunnukad ja toovad mu päevadesse rõõmu ja paisid. Totorole on põiepõletik ses osas veidralt mõjunud, et ta tahab palju rohkem mängida kui vahepeal. Ja nunnutada, sügamist-kratsimist-kallistamist. Kuidagi kutsikalik käitumine on tekkinud. Ja ta on alla võtnud. Silmaga nähtavalt kõhnem. Küllap on ta juba mitu nädalat haige olnud, lihtsalt seni pole ma seda märganud, sest õueminekute tavalise arvuga sai toime. 

Tegelt on mul hea meel, kui saab antibiootikumidega probleemi lahendatud - ja tundub, et saab, sest ta on muidu ikka rõõmus ja külma ninaga, lihtsalt kuseb verd. 
"Muud pole midagi, lihtsalt kuseb verd."
Idiootlike lausete hulgas päris kõva. "Muud pole midagi, lihtsalt ajutükid tulevad ninast välja," oleks mõnevõrra hulllem, kahtlemata. Aga sama vaib.

Tegelt koer magab vist veidi rohkem ja sügavamalt samuti. Ja on nii armas. NII ARMAS. 

See kott-tool, mida ta armastab, on väga nagu Ritsiku koera lemmikki, eks?

Tudub

Need heledad kriipsud voodile
näris ta kutsikapõlves =)

Et natuke ka päevakajalistel teemadel kaasa rääkida, siis see Vikerkaare artikkel pani mu mõtlema, et krt - äkki polegi normaalne, et nii raske peab olema? Sest ma arvasin siiralt, et mees on siuke lisalaps, kellega jamamiseks peaks olema lisajõudu ja üksikvanemana ONGI kergem. Aga et on ka teistsuguseid mehi ja keegi lausa ootab, et mehed võiksid olla võrdsed partnerid, tuli täitsa üllatusena. Neil üürikestel aegadel, kui ma proovisin meestega kodu mängida, olin alati mina see suurem, tugevam, vastupidavam ja et ma ühtlasi raha ei teeninud, tekitas lisaks veel süümekad ka - kergem oli üksi. 

Vähemalt polnud iga kord "ma tean, et ma pole seda väärt", kui mees poest asju tõi. 

Natuke oli avastades tunne, nagu selle lapse kogemuslugu lugedes. 
Mis siis, et selgesti välja mõeldud, ikkagi lõikas hinge - kas selliseid peresid ka olemas on ... ja mehed minu elus (jah, ka isa ja ema mees) on alati olnud siuksed ... luksuseseme laadi. Need, kes ei tohi haiget saada, kelle eest tuleb hoolitseda, kes võivad katki minna, kui nendega ettevaatlik pole jne. Ma siiralt arvasin enamiku oma elust, et sedasi mehed käivadki.
Oot, MINA olen see, kes tegelt katki läks?!
Pole midagi, ma olen erinevatelt meestelt küllaga saanud rohkem või vähem looritatult tagasisidet: "Kuidas sa võisid (mulle, oma emale, oma lastele, Rongimehele) niimoodi teha?!" 
Tütarlapsel on üks onu, kes ütles: "Arusaadav: sa läksid katki. Piir käes." 
Ma olin nii liigutatud, et siiamaani mäletan.
Üldiselt tuli ikka süüdistusi. Nii meestelt kui naistelt. Mitte mõistmist, vaid süüdistusi. 
Kunagi ei ole naine piisavalt hea, ükskõik kui palju ta endast ka annnab =P Mina kui väga väga naine, eks ole.