Tartu ja aju

Käisin Tartus psühhiaatri juures. 
Sest ma ei ole normaalne ja ei ütle, et kuulge, teeme videokõne, mulle on Tartusse liiga ebamugav tulla. Kui mulle on öeldud, et vähemalt esimesel korral arst tahaks ikka näost näkku kohtuda, ma lähen kohale. 
Läksin Tartusse kohale. Kaks rongi sinna, kaks rongi tagasi. Seal hästi palju jala kõndimist, sest ma olin veendumusel, et Tartu on tore linn selle poolest, et igale poole saab jala, ning ei võtnud mingit ühistransporti üldse plaani.
No ... sai ka. Lihtsalt jalad olid pärast väsinud, sest lisaks on muidugi vaja käia edasi-tagasi, sest majanumber on valesti meeles, ja siis on vaja leida toidupood ja kui toidupoodi ei leidnud, on äraminekul vaja minna kohta, kus kindlasti ON toidupood. (Kesklinna kaubahall e. Rimi.)
Et suitsu osta.
Kohupiimataskutele ja krabipulkadele lisaks.

Aga põhmt läks vist hästi. Diagnoosi ei ei ega jaa, kohtume uuesti, aga dr Kadri Kool oli TORE; mul on hea meel teda uuesti näha (seekord läbi videokõne) ja 60 raha, mis kordusvastuvõtt maksab, on märgatavalt vähem kui esimese vastuvõtu tasu.

Minu aju on ikka imeline organ. 
Läksin nimelt kliinikusse, mis oli mulle nime järgi täiesti võõras - midagi kuskil Teguri tänaval.
Tänavanimi ei öelnud mulle samuti midagi.
Vaatasin google mapist kaardi, kuidas rongijaamast sinna saab. Jätsin aadressi valesti meelde, aga õnneks lõppes tänav ära ammu enne minu meelde jäetud aadressi, nii et läksin tagasi ja leidsin õige koha (sest ma olin kasutanud ka Google street view'd ja teadsin, kuidas see välja peab nägema). 
Ja siis mõtlesin: "Ma olen kuskil E-kaubamaja lähedal."
Sellele järgnes mõtisklus, kas Tartus üldse on E-kaubamaja, siis mõtisklus, et Tallinnaski vist pole enam, ma ikka ajasin asjad täiesti jaburalt segi ja üldse, miks ma arvan, et ma kuskil E-kaubamaja juures olen, see on ju võõras koht ... Ainult et parki lugema lontsides (vastuvõtuni oli veel poolteist tundi, rongijaamast teele asusin kahe ja poole tunnise varuga) avastasin, et seal kõrval on tõesti E-kaubamaja. Sisustuskaubamaja. Üldse olin ma Tähe tänaval korraga, sest see ristus Teguriga AJK kliiniku lähedal. Ma olen siin 25 aasta eest omajagu jalutanud ja sealt E-kaubamajast on ema mulle umbes 23 aastat tagasi kaks kolmeksvolditavat poroloonmadratsit ostnud. 

Mul oli paik kuidagi meeles. 
Nagu ... ise seda teadmata mäletasin.
Aju on ikka imeline organ. 

Minu aju vähemalt.
Hiljutine tumblri lugemine sõnastas mulle ära: eelarvamuste puudumine, esmalt detailid, siis teooria, selgub ka olema autistliku mõtteviisi värk. Mõtlemegi teistmoodi. Ei näe inimest ja siis oleta, milline ta on, vaid esmalt tutvume, uurime, korjame fakte ja siis teeme teooria. Ja kui tulevad uued faktid, teeme uue teooria neid arvestades. Nii ongi.
Ma ausalt ei kujuta ette, mismoodi on teistmoodi elada. 
Kaur kirjutas, kuidas ta ei kujuta ette, kui raske on elada nii, et EI püstita oletust kohe. Palju õnne, tema on ilmselt siis neurotüüpiline. Aga mul ei tule, ma ei saa ja ma lähen närvi inimeste peale, kes teevad neid oletusi. Mustanahaline (see termin ajab mind ka närvi: enamik neist on pruunid ju!) või naine või venelane või rätikuga naine või habemega mees - kohe on teooriad platsis, milline inimene on. Feministid vihkavad kõike, eriti naiste alastust, mendid rikuvad inimeste elu ära, koerad hammustavad (loom on loom, kunagi ei või teada!)
Ma sain vaimse trauma mingite vanainimeste vestlust kuulates bussis: möödusime majast, millel on  tornikesed küljes olnud viimased 30 aastat ja nemad olid: küllap see on mošee, tänapäeval need muslimid trügivad igale poole. 
Ja see on normaalne?! Öäk. 

Ma ei saa aru, mismoodi niimoodi mõelda saab, kuidas inimesed nii lollid on, mis krdi VÄRK on??
Aju on imeline organ ...

Einoh, ma olen ise ka vigu teinud. Suuri vigu. Vaatan kolme fakti põhjal, et tore inimene - ja siis neljas ei lükka teooriat veel ümber, viies paneb kahtlema, aga no kõigil meil on ju väikesi veidrusi, ja alles kuues ja seitsmes veenavad mind, et ei. 
Selle mehega ei taha ma rääkida ka, mingitest intiimsematest värkidest mõtlematagi, ja kui ta on vahepeal minusse ära armunud, no tough luck. Ei vedanud.
Ma ei taha. Iu. Idiootidega ma ei mängi. 

Aga kui inimene välimuse põhjal tahab minuga tutvuda ja koos kinno või sööma minna ... aaaaaaaaaaaaaaaappiii! 
Ta on teinud otsuse enne, kui tal üldse mingeid fakte on! Lihtsalt ma näen välja nagu tema ettekujutus ilusast naisest. See on jälk! Vastik! Iu! Ma ei taha, ma ei suuda aktsepteerida, et inimesed sellised on! 

Miks inimesed ei võiks normaalsed olla? Nagu mina, noh =P
Muidu viimasel ajal on mulle taas komplimente tehtud, et nii ilus naine ja väga ilus naine, mitte päris jumalik, aga väga ilus. Komplimentide vastu pole mul midagi. Need on toredad. Isegi kui tulevad selle pealt, et olen depressiooniga 12 kilo alla võtnud. Naeratan ja tänan, mis siis, et tegija on purupurjus ja veidi pehme keelega.
Aga kui tahetakse suhelda selle pealt, et vaatepilt meeldib, ma lähen täiesti pöördesse. 
Sest ma ei saa aru, mismoodi sedasi mõeldakse üldse, et üks asi inimese juures meeldib ja tahaks kohe armuvõimalusi avades suhelda. Nagu EI. See ei käi nii!!!!