Viha on nii tore.
Mis mõttes see on negatiivne tunne?! See on üdini positiivne. Sul on energiat millegi suhtes tunda ja nördinud olla, vahel isegi seina peksta või karjuda, sa hoolid nii väga - ja miski su sees arvab, et too halb asi ei peaks olemas olema, maailm peaks olema hea ja tore. Vihas on lootust, usku ja armastust.
Viha EI ole leppinult noogutamine ja tõdemine, et maailm ongi rõve, inimesed ongi lollakad ja sinna pole midagi parata. Viha on energia.
Jee viha, ma ütlen!
Kui ma hakkasin vihastama, teadsin, et hull aeg on möödas. See, kus oli ainult valu ja väike kergendus ehk vähem valu. Viha ei ole halb, ausalt. Kui teile tundub, et vihane on paha olla, teil on muidu hirmus hea.
Veel ausamaks minnes: kurat, te ei tea, mis on halb enesetunne ju! Jeebus ...
Viha tundub halb?!
Jajah, iga ahastus on ahastus, olenemata sellest, mida inimene muidu kogenud on. Ent kuna ma ei ole nii kaua tundnud otsest rõõmu, vaid ainult naudingut sellest, et halb ei ole, on mu jaoks viha täiesti teretulnud ja vahva emotsioon. Meeldiv.
Vihaselt tunnen ma end elusana.
Tugev stiimul: jai, nii tasub juba elada!
Rage, rage against the dying of the light ...
Muide - lõdvalt teemaga seotud, aga side on - dr Kadri Kool ütles, et duloksetiin on uuringute järgi parim antidepressant ATH-inimestele. (Ja lisas, et väga hea valik ehk ma ütleksin, et ta näeb minus jooni.)
Seos on see, et mu avastus oma nõrga hormoonide töö kohta kõlab nagu ATH. Neil (meil) on ju dopamiin ja noradrenaliin väga viletsalt nõristuvad. Muuhulgas sisaldab duloksetiin noradrenaliini.
Ja vihastamisel saan ma oma hormoonid tööle.
Samuti teemaga lõdvalt seotud ehk ma otseselt ei vihastanud, aga vandusin kõva häälega ja korduvalt ning elu tuli sisse: mul libises õunakook koos küpsetuspaberiga plaadilt kuuma ahju laiali. Nüüd on kõik täis tossu, mis tuleb kaneeli ja suhkru ahjupõrandale pudenemisest. Aga krt, sama kook on ikkagi ahjus, sest see ei olnud vedel tainas. Lehttainas oli.
Kuna ma söön asju, mis mu pojale meeldivad, ja tema lemmikõunakook on poest ostetud lehttaignale laotud õunaviilud kaneeli ja suhkruga heldelt üleriputatuna, 25 minutit ahjus, teen seda kooki nelja päeva sees kolmandat korda. Seekord olin targem: õunu ei tohi liiga palju olla - see talle ei meeldi.
Ja lollim: isegi mõtlesin, et sedasi paokil uksega ahju on natuke riskantne plaati panna, aga taburetti eest nihutama ka ei hakanud.
Edaspidi nihutan. Ausalt.
Aga hormoonid lõi käima =)
Sahmisin õunatükke kuumast ahjust välja lapiga ja kuradid lendasid. Poeg ei kuulnud midagi: klapid peas ja oma toas.
Olen tasapisi muutnud oma seisukohta, et oma tuba pole mitte vajadus, vaid luksus. Tasapisi. Arvan ikka veel, et saab elatud ka jagatud toaga, aga et oma tuba on ikka krdi mõnus, ei saa ka salata.
Totoro on oma põieantibiootikumid tänasega lõpetanud. Hästi naljakas: ma panin tabletid hoolega viinerite sisse kõigil kümnel päeval. Tema lätsutas ja keeras neid viinereid suus seda- ja teistpidi, aga kui tablett välja kukkus, sõi selle samuti hoolikalt põrandalt ära.
Minu järeldus: tabletid ei maitsenud väga vastikult, aga neil oli vale lõhn. Puhas viiner lõhnab teisiti.
Viha on energia, jah. Aga, nagu sa isegi tead, inimesed on erinevad. Vihaga kooselamist on erinevat laadi. Esimene variant on nagu mu isa, kes sai vihast energiat ja pidi regulaarselt millegi (kellegi) peale vihane olema, et "mootor töötaks" (naabrimees on loll, valitsus on nõme, paras sitamaja taha saata ja kuul pähe). Ta võis täiesti lambist ja absurdsetel põhjustel hakata näiteks emaga tüli üles kiskuma, sest ju vist oli adreka puudus ja elujõud hakkas maha käima. Mida vanemaks ta sai, seda tihemini seda juhtus, varasemalt korra aastas ja hiljem juba korra kuus.
VastaKustutaMul on jällegi vastupidi - korraks lööb viha adreka üles, energiat on nagu muda ja siis tuleb väga kiire ja väga sügav kukkumine ja kõik saab otsa - vihastamine kulutab ära viimasegi energiakillukese. Seepärast üritan vihastamist vältida, kui vähegi võimalik. Kerge ärritus õnneks nii ei mõju, koogi pudistamine ahjupõrandale oleks ka mulle ergutav (ja kõva häälega vandumine sinna juurde), aga kui viha on süsteemne ja äge ja kestab pikemat aega, siis see lõpeb väga halvasti mu jaoks, kurnab viimsegi jõu.
Mis ma öelda tahtsingi - vaatamata sellele, et mul on natuke teistmoodi, ma saan sinust ka aru. Hormonaalne ja/või virgatsainete madalseis on väga raske taluda ja kõik, mis annab puuduolevaid virgatsaineid juurde, tekitab elusolemise tunde.
Ma väga loodan, et dr Kool saab su neuroeripärad adekvaatselt ära kaardistatud ja sa saad ometi lõpuks sulle sobiva toimiva raviskeemi ja toetuse. See võib võtta mitu kuud aega, sobiva ravimi leidmine, õige doosi leidmine, aga see kõik on seda väärt. Mõtle, kui sa siis suudad ennast elusana tunda ka ilma vihastamata! Lihtsalt, ilma katastroofidest saadud ergutuseta, ärkad üles, võtad rohu sisse ja tunned, et elu on elamisväärne, on tahtmist, on jõudu, on lootust. Hoian jätkuvalt pöidlaid ja elan kaasa!
Jah! Hormonaalne ja/või virgatsainete madalseis on väga raske taluda - täpselt.
KustutaJa aitäh pika ja põneva kommentaari eest.
Muide, mu viha ei kesta kunagi pikemat aega. See ongi siuke korraks-emotsioon.
Sa kulutad oma hormoonid ära ja pärast on vaegus! Muidugi!
Kustuta