Uudised

Mind ennast tüütavad (ja enamasti jäävad lugemata) teiste postitused stiilis "mida tegin, mida nägin". Kui just midagi tõesti erakordset ei nähta, onjo, see on ikka põnev. Mind huvitab, mida inimesed mõtlevad ja tunnevad, mitte mida nad teevad-söövad-vaatavad. Kui nad sinna tegemise ja söömise juurde märgatavalt tunnevad ja mõtlevad, on parem. 
Välja arvatud, kui nad tunnevad ja mõtlevad igavalt =P
Hea on, kui nad mõtlevad ja tunnevad minuga ühtemoodi. Kui selgub, et teistmoodi, olen omaette nördinud ja kui nad mõtlevad nagu "kõik" ja "nagu ühiskondlikult tavaline on", täiesti võimalik, et ma loobun kogu blogi lugemast.
Sest noh. Tasapisi, ent kindlalt olen otsustanud, et ühiskond ei tea midagi minu kogemustega haakuvast, ja enamik, mida loetakse üldkehtivateks tõdedeks, on puhas pask. 

Aga just nüüd just täna tuli tuju kirjutada oma tegevustest.

Hea uudis on, et käisin koeraga jooksmas ja poes.
Halb uudis on, et sain seejuures päris märjaks. Sest sajab. 
Hea uudis on, et nüüd on väljaskäimised tehtud kuni õhtuni (hilisõhtuni), panen kuivad sokid ning sussid jalga ja mõnulen.
Halb uudis on, et sussid PEAB panema, sest koer raputas end ja põrand on ka märg. Seal kuivade sokkidega kõndida oleks lihtsalt kuivuse raiskamine. 
Hea uudis on, et tegin eile õunakoogi, mis tuli väga hea. Märkus iseendale: sealt saab hea liivataignaretsepti, mis ei eelda külma võiga jamamist (asi hakkab taigna moodi olema ikkagi alles siis, kui või pehmeks sulab, ma ei saa aru, mis selle külmuse mõte on)  ja kui mul võitoosis nagunii pehmet võid on, läheb lihtsalt ja kiirelt.
Halb uudis on, et ma sõin eile pool kooki ära ja enam eriti ei isuta. 
Hea uudis on, et ma kasvatuslikult üldse ei teinud oma pojale hommikul süüa ja ta keetis JA PRAADIS (sest krõbedad makaronid on nii head) endale ise.
Halb uudis on, et järelikult ma pean hakklihast midagi hiljem valmistama.
Hea uudis on, et mul on kõik burritodeks vajalik olemas.
Halb uudis on, et mu poeg ei ole (enam) burritodest eriti vaimustuses, kuigi ta sööb üsna innuga burritotäidist riisiga.
Oot, see "kuigi" oli juba hea uudis. 
Hea uudis on veel, et K tõi mulle väga häid kollaseid ploome. 
Ja täna on koeravõtmise viies aastapäev. 

Tegelt on häid asju üldse rohkem. Nii tore, nii tore. See lugu, mida ma hopepunki kogumiku jaoks kirjutan, tundub päris hea näiteks. Kuigi mul ei ole veel lõppu - aga ikkagi. Mingil hetkel hakkasin teda läbi töötama-ümber kirjutama ja kartsin halba, ent täitsa hea on. Küll see lõpp ka tuleb - alati on tulnud, tuleb seegi kord. 
Ja siis tagasi romaani juurde, mis on juba peaaegu valmis. Lihtsalt viimistle, naine, viimistle! Ning kui viimistletud, ehk mul õnnestub talle samuti avaldaja leida ja natuke raha saada. 
Kuigi ma täiesti endalegi ootamatult vean vist järgmise laekumiseni välja, ilma et peaksin K käest lisa norima. Näeb. 

"Devolutsioon" on minu kätest väljas, aga loodetavasti ilmub ta kunagi ka ja see on hea. 
Pea ei valuta - no ok, õige pisut tuikab. Aga väljas on raske madalrõhkkonnavihm, kõik on hall ja nöörile kuivama jäänud kaks paari pakse lühikesi pükse (mida, Poeglaps armastab neid!) on täiesti läbi vettinud. Nii et kui sellise ilmaga pea ainult hästi veidi tuikab, on täiega wõit käes.

Ja koer on nii nunnu ja kass on nii nunnu ja poeg on nii nunnu, kui ainult kohalolijaid loetleda. Oma juuksed tunduvad käe all mõnusad. Kass on pehme. Koer on karusem, ta on karvaajamise tõsiselt ette võtnud ja varsti jääb ilmselt kiilaks. Poeg on üsna puhtusehulluks muutunud, käib iga päev duši all ja tema juuksed on samuti puhtad, siledad ja tugevad. 

Jaa, otseselt hea on ajuti olla, mitte lihtsalt "pole halb". 
See on hea uudis.