Sõdalane

Mul tuli mõte. 
Mitte valgustus, suur mõistmine ja elu pusletükkide kokkusobimine, lihtsalt mõte. Põhimõtteliselt selline, kus kaks pusletükki nagu läheks kokku, aga kuhugi mujale see kaksik sobivat ei paista ja võibolla nad ikka ei peagi koos olema. 
Eks ole, mul on selja peal see tätoveering. 
"Fate whispers to warrior: You cannot withstand the storm. Warrior whispers back: I am the storm."
Mingil ürgsel sisimas tunda moel tundus see sõnum mulle õige, kuigi tõtt-öelda on mulle läbi aastate ja aastakümnete (kaks on mitu!) tuska teinud, et minu sõdalasus on teoreetiline - reaalsuses olen kaks korda tulirelvast lasknud (tiirus) ja teinud kuu aega kord nädalas päeva bofferodaga trenni. Aa, ja esimese ülikooli ajal sai paar kuud tai chis käidud, kuni mul raha otsa sai ja trenni eest maksmiseks ei jätkunud. 
Üldiselt olen alati relva- või käsitsivõitluse trennides teinud, mis mulle öeldi, aga mitte kunagi ei tundunud mulle, et päris mina võiks osavaks saada, relv võiks olla mu käepikendus, isiksuse osa, mu löögid midagi muud kui naeruväärne vehkimine.
Ma tegin täpselt nagu öeldi ja ei improviseerinud grammigi. Ei saavutanud mitte mingit progressi. Olen kiskja loom, sujuv "võidab alati iga võitluse, kuigi napilt" olnud ainult oma pea sees ja nüüd enam sedagi mitte. Mida vanemaks saan, seda vähem mängin kujutluste ja unelmatega.

Nojah, aga ometi tundub ikka veel, et olen warrior. Sõdalane. See, kes ei alistu, kuigi pehme tee, rahumeelne vägivallatuse usk näib mulle sama austusväärne. 
Lihtsalt - see ei ole mina, see ei ole minus. Mina võitlen. 
Ja nii on. Mina võitlen. Kusjuures võit ei ole midagi - kui ma võidan, naudin seda kolm päeva ja hakkan siis uuesti võitlema. Kui kaotan, ulun nagu loom kolm päeva ja hakkan siis uuesti võitlema. Mida ma tegin, kui võitsin, kui ATH-diagnoosi sain ja ravimid imehästi sobisid? Mhmh, kolm päeva - ja hakkasin oma lapsi utsitama, et kuulge, kuulge, teile äkki ka sobib? Minge ka! Miks te ei taha? Olgu, ma võin oodata ja vaikselt üha peale käia.
Täna üritasin Kle rohkem ligi pressida, saada ilusaid sõnu ning mõtteid. 
Ma olen võitleja, jaa, aga ...
... aga äkki ma seepärast olengi kogu aeg väsinud? Kohutavalt väsinud. Nii väsinud kell 11 ennelõunal, kui olen kell 10 tõusnud, et tahaks lihtsalt nutta.

Võitlemine väsitab. 

Ma ju ei rahuldu sellega, et on hea, ma tahan ikka, et veel parem oleks. Ja veel parem. 
Olgu, minu jaoks hea ei tarvitse veel väga hea olla, sest ma kontrastina tean väga väga halba. Aga tõsi on ka, et kui mul on hea, ma elan selles heas ja tahan ikka rohkem, mitte ei mõtle, KUI halb ikka halb oli. 
Hetkel mul valutab (jälle) pea, nii et väga hea ei ole. Aga no - teoreetiliselt. Ma olin täiesti rahul K ja enda suhtega pea aasta. Me oleme sõbrad. See on ju kõik, mis vaja. Siis sain ATH-ravimid, mu ülejäänud elu muutus raskestitalutavast täiesti talutavaks ning oot. Korraga tahaks teda nunnutada, tema kurgu alla pugeda ja tunda, et maailm on pesa, hoida ta pead süles ja naerda ... kui on juba hästi, andke veel paremat. 

Suht tobe. 

Aga samas - aga samas ma ei näe lahendusi. Õpi olema rahul sellega, mis on? Nojah, aga pool aega on rämehalb ju! Sellega rahul olla ma ei saa! Siis jõuan kohe sinna, et nõup, ma parem suren, vähemalt pole kannatusi. 

Paneks teile mõne seljapildi ka, aga hilistel, kus kirjaveaparandus tehtud, kaalun umbes 10 kilo rohkem kui praegu, ja varastel ei ole kirjaviga parandatud. 
Ah, paneme mõne varase. Või ei, paneme mõne hilise. Või ... oot, panen mõlemad! Kõige tobeda rinnahoidjaga hilise ja mõne varase, mida seni pole näidanud!

Olev tegi 2017

Hulkur tegi 2023

Krt, ega ma ei tundugi eriti paksem teisel pildil. Esimene on lihtsalt parem. Olev on ikkagi prof fotograaf =P
Jah, jah, on haiglane ja nõme muretseda oma "paksuse" pärast. Ma enamasti ei teegi seda, päriselt ka. Aga vat piltidega on kuidagi sisse harjunud mõtlemine: "OMG, ma paistan siin nii paks! Seda tuleb vältida!"
Võtan revideerimisele. Pildimure on sellistes mõõtudes vaimne häire, et sellega usun end hakkama saavat =P