Uned ja ulmad

Nagu teab iga viisakas uhhuu-inimene, psühhoanalüütik või koguni mõnigi niisama mõtleja-arutleja, on unenäod põnevad, täis inimese sisemist tarkust, tunge ning eluvaadet. Unenäod on tähtsad!

Mul läks kohutavalt kaua aega - me räägime siin aastakümnetest - et saada aru: ei, unenäod EI ole nende meelest üldse tähtsad, kogu sellest retoorikast hoolimata. Sest kui minu jaoks on unemaailm oluline: kuni seal on hea olla, võib ka päevamaailma välja kannatada, unenäomaailmas sündiv on emotsionaalselt palju olulisem kui hommikusöögi tegemine või nõude pesemine, unenäomaailm hõlmab ligi poole kogu maailmast ja loeb üleni, siis nende jaoks on unenäomaailm mingi ärkvelmaailma peegeldus, lisa, ettekuulutaja või järelanalüüsija. Lihtsalt mingi ripats selle maailma küljes, mida teadvel olles kogetakse. 

Minu jaoks on unenäomaailm päriselt tähtis. Mitte viis ärkvelmaailma läbi töötada vms, vaid aeg ja koht, kus ma elan sama palju, kui elaksin need tunnid, tehes asju, mida teised ka näevad. Et teie ei näe seda, ei osale selles aktiivselt, ei vähenda üldse minu kogemuse olulisust! Unenäomaailm on päriselt tähtis. 

Ma näen seal igasuguseid asju, aga praktiliselt mitte kunagi ebarealistlikke õnnestsenaariume. Nagu ... minu teadvuses on liiga kindlalt paigas, et kunagi ei tee teised inimesed, nagu mina tahaksin, kunagi ei lähe nii, nagu ma ideaalis minevat tahaksin - aga teatud magusmõru "sedasi oleks võimalik, see ei ole liiga hea" variant on paljude inimestega ja paljudes asjades olemas. Et ma võlun, lendan, muudan asju neile keskendudes, on pisiasjad, pisiasjad. Teisi inimesi ma ei muuda, teised inimesed käituvad ikka nii, nagu nad pärismaailmaski käituda võiksid. Veidikeseks me embame raamatukogutrepil, ta nutab ja surub mind käte vahele midagi ütlemata - ning minut hiljem hakkab ta kellegagi, keda ta tunneb ja kes sealt trepist alla läks, rääkima. Veel 5 sekundit ning ta ongi juba rahvahulka kadunud.  Ma mõtlen, kas ta tuleb veel tagasi? Mina muidugi lähen varsti edasi, aga kas ta otsib mu üles või nii jääbki, ma ei saagi teada, miks ta nuttis, mis juhtus, mis ... 
Krt, ma peaksin saapad jalga panema. Paljajalu lumes on üsna kehv käia, aga häda on selles, et ma ei taha siia lumme seisma jääda. Käia on ebameeldiv, aga seista oleks põrgulik, saabaste jalgapanemiseks oleks tarvis seista, aga seda ma ei taha ... 
Neid inimesi ümberringi on nii palju ka. Jääd seisma ja Mõni arvab, et sa peatusid, et tema saaks paremini sulle läheneda ja idiootset juttu ajada. Osad on ju nii vastikud, krdi ... mingid täiesti mõttetud ahistaja-külgelööjad, kes ise ei saa nagunii arugi, et nad on vastikud. 
See on üks ärkvel- ja unenaailma ühisjooni: mehed, kes arvavad, et kui nad piisavalt imalsõbralikult piisavalt kaua peale käivad, ma hakkan neisse kuidagi hästi suhtuma. 
Kunagi pole hakanud. Isegi oma halvimatel hetkedel lihtsalt väsisin tõrjumisest ära. 
Krt, kui ma mõtlen, milliste erijäledike juurde ma täiesti sinisilmselt ja "me ju ainult sööme" külla olen läinud, hakkab jube. Kusjuures me tõesti ainult sõime - aga aasta(id) hiljem hakkasin tõsiselt mõtlema, et oot. Miks ta mind külla kutsus? Kas me oleme hästi läbi saanud või midagi?! Ja miks ma läksin?! Mis ma olen loll v?!
See küllaminekuga söömine oli alla aasta Pärast Rongi, nii et see natu vabandab - ma polnud eriti nüansitundlik tollal, vaid võtsingi kõike nagu öeldi. 

Ta nuttis, saate aru? Kusjuures ma täiesti kogemata kohtasin teda, ta lihtsalt kõndis, silmad pisarais, mulle vastu tolle rahvast täis raamatukogu trepil, me tervitasime ja läksime üksteisest mööda ja mul oli tema pärast nii valus, aga ma ei hakka ju ometi torkima, ta ju ... ja siis ta jooksis kümme sammu mulle järgi ja me kallistasime. 
Ei, ärkvelmaailmas on tal kõik hästi oletatavasti. Naine ja beebi jms. Kõik mehed on ju õnnelikud, kui neil on ilus kaasa, värske laps ja tõhusa palgaga sütitav töö, eks? 
Olgu, kahtlased kunstiinimesed välja arvatud.
Igatahes unenäomaailm oli ka siuke ... noh, 9 aasta tagune umbes. Ma olin noor, tema veel noorem (ega ma teda teisiti eriti mäletagi, pole eriti kokku puutunud PR) ja mingit rolli mängis tol raamatukogutrepil ka võõras fotokaamera, suht vanaaegne, mille ma pihku võtsin, et mis pagan siin vedeleb, ja mis tegi mu käes pildi just sel hetkel, kui seinale projitseeriti miski väga salajane ja hirmus sõjasaladus. No mitte kohalik, vaid võõras. Stiilis tuumapommi joonis, aga ega ma täpselt teadnud. Lihtsalt Rongimees - no tema-tema, kes veel - läks ähmi täis, sest ühest küljest ütles tema kaitseväe-töötahe talle, et peaks selle joonisega pildi mingitele ülemustele viima, aga teisalt oli ta nii korralik, et võõra kaamera kaasavõtmine oli väga häiriv. Ta ikka oli intensiivselt kahvlis. 
Et ahastus ja pisarad millegipärast, mida ma teada ei saanudki? No kui oli vaja ahastus alla suruda ning moraali ja töö vahel otsustada, muidugi tegi ta hoopis seda. Suunas oma tähelepanu pakilistele küsimustele. Ta on siuke mees. Moraalne. 
Õnnelik osa seal oli, et me saime kokku, kui ta ahastas, ja tal oli tunne, et ta tahaks minu kallistust, minu lohutust selle valu juures. Et ma aitasin vähemalt natuke oma olemasoluga.
Seda tahan ma nii ärkvel kui unes - olla kellegi jaoks ja meelest nii hea, et ta toob oma valud ja vered minu ette. 
See on minu jaoks ülim. Teh lähedus. Olla kellelegi nii tähtis ja nii turvaline, abi lihtsalt sellepärast, et ma olen, et ma hoolin. Olla see, kelle juurde tulla kümme sammu, et minust kinni hoida, kuni valu käristab hinge. Isegi kui mulle midagi ei öelda, ma ei tea midagi, teine usaldab mind niivõrd, et minu ees veritseda, ja ainult minu juuresolugi aitab veidi. 
Muidugi tahaksin ma seda teist poolt ka - et kui mul on valus, oleks mul võimalik minna kellegi juurde ja nutta tema õlal ja ta EI ütle mulle: "Ära nüüd enam nuta, patspats, ega see nüüd nii hull ka ole."

Aga esimene on tähtsam. Kordades. 
See on mu igatsus ja unistus ja magusmõru hellus. Anda on ülim. 
Saada - saada on vaja lihtsalt seepärast, et muidu pole mul varsti enam midagi anda ja ma kõrben prügiks nagu ristik põua ajal.