Pea ei valuta

Mäletate, kuidas ma torisesin oma migreenide pärast füsioterapeudi juurde minemise üle ning arvasin, et sellest pole kasu? (Kes ei mäleta või pole lugenud, siis siin on link.) 
Pole kasu? Mul pole üle kahe nädala ühtegi migreeni olnud. Pea valutab vahel veidi, ent selle saab ibuprofeeniga maha - erinevalt vanast ajast, kui vahel ibukas aitas, aga enamasti mitte raasugi, valu läks aina tugevamaks.
Mul pole ammu nii tore olnud eksida. 
Harjutused võtavad kõik kokku vast 5 minutit igast päevast ja selle tulemusena on mul nii palju parem olla, et ei oska isegi kokku võtta. Märkan kogu aeg, kuidas ma pean seda ja seda ja seda ise lõpetama, teadlikult, mitte "kurat, ma pean lõpetama, pea hakkab valutama". 
Ma võin olla kaua üleval, mitte "pea hakkab valutama, kui ma nüüd kähku ibukaga koos magama lähen, võibolla see aitab". Ma võin lõunaunega venitada - isegi kui kell 8 õhtul lähen, see ei tähenda migreenihoogu.  Ma või civi mängida tunde ja tunde, mitte "pea hakkab valutama, pean lõpetama". Ma võin rohkem asju teha - kui mul tuleb kell 1 öösel uid hakklihakaste homseks valmis teha, ma võin ja see ei mõista mind veel valu käes niitsuma.
Ma võin koeraga joosta kogu tee (mil ta ei seisa ja nuusi, sellal ma ka seisan ja puhkan), mitte ei pea kaaluma, kas valu lubab joosta ja 80 meetrit sörki võib isegi valu vähendada, või praegu ei tasu, läheb ainult hullemaks.
Nii palju vabadust! 

Täiega imeline.
Soovitan füsioteraapiat migreeni vastu kõigile. 
Sest täiesti teine elu on. 
Mitte nii suur muutus kui ATH-ravimitega, aga väga suur ikkagi. 
Elu on samamoodi täiesti uus, täiesti kummaline ja imeline. 

Samas isegi sellel foonil, et erinevate valude taandumisega on nii hästi ja oo, imeline, olen sunnitud möönma, et ei jaksagi. 
Minus pole mitte tobe ennastsäästev laiskusetaoline auk, vaid mul ongi väga piiratud arv lusikaid ja võttes valuhalva maha, ei tule neid mitte ohjeldamatult juurde, vaid lihtsalt elu on meeldivam. 
Jah, olgu, ma teen nüüd 6 Asja asemel päevas 8. 
Mis on rohkem, ent mitte tohutult rohkem. Vahel tuleb ka kümme või isegi tosin ära, ent siis ma järgmisel päeval piirdun rangelt kaheksaga või teen lausa alla selle. 
Sest ma väsin nii jubedalt ära, et tahaksin nutta.
Jah, isegi praegu, isegi ilma valuta, 
Maeitea, hakka või uskuma, et see puue ja täielik töövõimetus on põhjusega ... tegelt olen lihtsalt vihane, et ma pidin - olgu, linna sotsiaaltöötaja toel - ise välja mõtlema, et täielik töövõimetus teema on. Kuni ma ise selle peal väljas polnud, riiklik töövõimehindamiskomisjon ka ei arvanud, et ma ei suudaGI. Ja siin osa lugejaid ka - nad päris tõsiselt soovitasid mul lokkaval koroona-ajal õena tööle minna, et meedikute koormust vähendada. 
Nagu ... mida nad mõtlesid?! Kas ma tõesti väljendan end nii halvasti? Või on ikka olemuslikult ja päriselt võimatu uskuda, et ma ei JÕUA Asju teha?
Olgu. 
Teised inimesed ja nende reaktsioonid ei ole minu vastutada. Nad reageerivad, nagu nemad on, mitte nagu mina olen. 

Minul ei ole praegu migreene. 
Mis on pidu.