Pean millelegi lootma

Läksime vist Kga tülli. 
Vist, sest ma ei tea ju, kui ta ei räägi. 
Aga pärast seda intsidenti, millest siiagi kirjutasin, ei ole ta minuga ühendust võtnud. Kui mina temaga võtsin (sest ma hakkasin tõsimeeli kartma, et midagi päriselt halba on juhtunud, ta ei rääkinud ka mu pojaga ega mänginud steami teada arvutiga), vastas napilt ja veidi hammustavalt. 
Ma mõtlen, et vist siis läksime. Tülli. Sest üldiselt räägime iga päev ja pikalt. 

Umbes nädala eest oli see olukord, kus mina ütlesin, et tahaksin teda mulle ütlevat, et olen teoreetiliselt ahvatlev, mis siis, et teda ei ahvatle. 
Tema ütles mulle seepeale, et olen äge ja omapärane inimene. 
Mina ütlesin, et ütle mulle midagi uut ... aga ei, las jääda, olgu. Las olla. 

Ma kujutan ette, et siukse olukorra peale võib tekkida "Ma andsin oma parima ja olin kena ja ikka talle ei kõlba!"-tunne. Samas minule ei anna teave, et ma olen äge ja omapärane, midagi juurde. 
Sest seda ma usun niigi. Ma tahaksin saada kinnitust teemadel, millel olen hapram ja enesekindlusetum. Soovitatavalt detailseid stiilis "sul on väga ilus kaelajoon ja haprad käed. Muu on igati kena ka, aga need on eriti," "ausalt, sinu välimus ja olek küll need asjaolud ei ole, mis mind sind mitte tahtma panid," või "kuule, sa ei pea oma ahvatlevuse pärast ju muretsema - mehed armuvad sinusse alailma!"

Ja siis me olemegi nüüd - maitea, patiseisus? Tema on "kui talle sellest ei piisa, mida mina annan, olgu siis omaette". Mina olen "krt, ma saan aru, et osadel inimestel ei ole vajadust kalleid inimesi aidata ja lohutada ... aga mulle see ei meeldi! Ma tahan, et minust tuntavalt hoolitaks!"
Tema meelest olen mina süüdi ja pean saba liputama. Minu meelest on tema süüdi ja peab saba liputama (eriti kuna meil oli jutuks, kuidas mina arvasin, et midagi päriselt halba on juhtunud, ja tema ütles, et eiei, lihtsalt kiired ajad, kallistus).
Kallistus? 
Virtuaalne kallistus on kahtlemata hea. Aga üks kallistus nädala peale on vähe. 

Jep, nüüd te loete mu küündimatust peaaegu-armuelust ja ma isegi ei tsenseeri midagi, sest no midagi piinlikku pole ju. 
Pole ikka?
See, et minu arust piinlikku pole, tegelt ei tähenda, et teiste arust piinlikku poleks. Aga ma olen tüdinud olemast üliettevaatlik ja ülihoolikas teistega. 
Kusjuures ma tean, miks enamik inimesi on "privaatsed" ja mina tahan kõik laiale kivile laotada ja pissipleki juurde panen hüümärgi. 
Sest normaalne on tahta, et inimesed peaksid sind paremaks, kui oled. Kunagi I rääkis, kuidas ta oli tööle võtnud tüübi, kes pidi sõitma pea iga nädal Jõhvi ja tagasi tööautoga. No load tal olid tõesti. Ainult et hiljem tuli välja, et ta oli need ostnud ja liikluses sõitnud üldse kaks korda elus.
Krt ... või oli üks kord? 
Mälu pole enam See ...
Igatahes, point: tulevasel töötajal oli vaja esitada end paremana, täislikumana, ideaalsemana, sellena, keda soovitakse näha - ja no kui reaalselt läheb vaja midagi, mis enda juures üles kiidetud, no eks siis vaatab.
Siis korraldab. 
Mul on vastupidi. Ma ei taha mingil juhul halba üllatust põhjustada ega lasta inimestel endas pettuda. Miska on väga loogiline ja eesmärgi jaoks soodne kõik oma miinused rõhu ja ülekinnitusega üles lugeda.
Eks ju?
Dissonants tekib, kui mind hinnatakse kui normaalset inimest - ehk minu "et ma ometi halbu üllatusi ei valmistaks"-isiksuseesitust võetakse kui "see on see, mis ta ise räägib - ja mis siis tegelikult on?! Jube mõeldagi!!!"

Nojah, aga olen, kes ma olen. 
Teisiti ei oska. 

Omapärane ....

Igatahes olen seetõttu, et Kga vist tülis, elu suhtes üldse vähem optimistlik. 
Pärast eilset "ei ole midagi hullu lahti"-sõnumit pea valutas terve päev otsa.
Teh raamat ei tule välja enne uut aastatki, ma olen selles juba kindel, keegi ei loe seda ja need, kes loevad, on: "Miks eestlased Ameerikast kirjutavad?! Eesti oleks palju põnevam mulle!"
Ma tõlkisin loo ja omast arust hästi (ei, ma ei saa selle eest raha, lihtsalt olen "Algernoni" üks tegevtoimetaja ja vahel võiks sinna ju mingit loomingut annetada), aga kuna eelmise looga, mille tõlkisin, sain juba veidi puid ja peatoimetaja muutis mõnda kohta sisuliselt + pani enda ka tõlkjana kirja, läheb sellega ilmselt suht samamoodi.
Jah, seekord oli ka kohti, kus ma sain kõigist sõnadest aru, ent kokku ei moodustanud nad mingit loogilist lauset ja tõlkisingi lihtsalt, tehes lause, kus kõik need sõnad ja ei mingeid muid sees, aga mis OLEKS loogiline. 
Võimalik, et see pole tõlkimine vaid omalooming, aga no - ega ma palka ei saa selle eest!
Muide, mõlemad on head jutud. Kui see uus ilmub, lingin ka siia, sest tasub lugeda. Ja "Männikoort" tasub ka lugeda. Ausalt!
Aga ... see jutt, mille hopepunk-antoloogiale kirjutasin, see võiks ju ikka kiita saada? Isegi kui läheb miljon aastat (ok, kolm kuud või nii vähemalt). 
Olgu, sellele loodan. Ma ei tea, kas see on tegelt hea jutt - kindlasti on mõlemad mu tõlgitud lood paremad, ma isegi ei konkureeri - aga see ei ole vähemalt halb jutt. Ja mul on vaja millelegi loota.
Loodan siis sellele.