Ajaloost ja tulevikku vaatamisest armuasjus

Ma tahan, et mind armastataks.

Ma ei ole ses osas raudselt ainulaadne, aga ausalt: varem arvasin ma, et KÕIK tahavad armastatud olla. 
Et osadele inimestele on see täiesti kama ja mõnedele lausa eemaletõukav olukord, nõudis mult ikka väga palju inimestesse vaatlevalt (mitte nendesse uskuvalt, vaid neid rahulikult vaatlevat) suhtumist.
Aga ikkagi olen JÄLLE üllatunud, kuidas maailm on täis inimesi, kellel ei ole üldse sees tunnen: "Ma tahan, et mind armastataks, ma tahan, et mind armastataks, ma tahan, et mind armastataks, ma tahan, et mind armastataks," ja nii edasi. 
Sest neid paistab olevat - lausa enamus?! Et suhet otsitakse, ei tähenda üldse seda, et tahetaks armastatud olla. Niimoodi armastamine, nagu minu arust on normaalne ja mida mina tahaksin ka enda pihta suunatuna tunnetada, on enamiku inimeste jaoks arusaamatu veidrus. 
Jumala toredad inimesed on täiesti ükskõiksed teemal "kas kunagi juhtub üldse, et keegi tirib mu naerdes püsti, et paremini kallistada ja suudelda?!", nad üldse ei mõtle ka selle üle, see lihtsalt ei ole teema. 

Jaa,olen aru saanud, et mulle ei sobi ka enamiku inimeste armastus. Esiteks, kui rääkida seksuaal-romantilisest armastusest, on hirmsaks takistuseks, et mina tahan inimesega enne sõber olla, muidu on temapoolne minusse armumine konkreetselt võigas ja talumatu.
Teiseks, ka lihtsalt lembe suhtumine ajab mu ebamugavusest nihelema, kui seal puudub teatud kiiks. Ma isegi ei tea, mis kiiks, ja ma ei ole kindlasti vihane inimeste peale, kes minuga lambist FB-s rääkima hakkavad või kõiki mu poste südamekestega hindavad, ent ega ma nüüd nendega lähedaseks ka ei taha saada. On lihtsalt ... ebamugav. Ja ma ei tea, miks mõne inimesega aastas viis lauset vahetada teemal "Sa oled tore." - "Sa oled ka tore, , nii hea, et sa oled!" on hea ja mõnega ei ole.
Nii lihtsalt on.

Seksuaal-romantilisest rääkides: mu hormoonid hakkasid jälle tööle ja ma jälle nii väga tahaksin, et demiseksuaalne armastus (krt selle armumisega, ma saan ka ilma toime, aga armastus) mu elus olemas oleks. 
No ... K on, AGA. 
Tema küll mind kunagi naerdes ei emba ja suudle ja imetle mu käsi, silmi, juukseid või head maitset. Ta on mulle paar korda öelnud omal algatusel, et tal on hea meel, et mu enesetapp ei õnnestunud, muidu ta ei tunneks mind. Kiitnud mu kooke või pajarooga või suppi. 
Ja öelnud, et olen huvitav inimene. 
Jee.
Ma tahaks küll, et K armastaks mind nii, nagu mina teda. 
Aga no ei armasta.
Need, kes on minusse viimastel aastatel armunud, tahaks hoida mu käsi, õlgu, pead, sosistada imetlussõnu ja ronida minu nimel kui mitte Džomolungma, siis Suure Munamäe tippu ikka, äratavad aga minus sellist jälestust, et ma pigem sureks kui nendega koos oleks. Liialdamata. Nagu ... JÄLK.
Sest nad lõid põlema liiga ruttu. 
Mina hakkasin alles taipama, et ok, selle inimesega võib suhelda, kui nemad juba ... oh, mis seal rääkida. Iu.

Tegelt ma põen hetkel hoopis selle üle, et kirjastuse esindajale vist ei meeldi mu romaan. (Ehk ta ei armasta seda, ta ei armasta mind, ta arvab, et lugejad ka ei armastaks seda raamatut ja tal on nagunii õigus samuti.)  Loogika on selline: kui ta hakkas lugema ja talle meeldis, oli põnev ja ta tahab seda avaldada, oleks tal raamat juba läbi loetud ja ta oleks minuga ühendust võtnud. Kuna ta EI ole minuga ühendust võtnud, ta kas ei ole haaratud, loeb nagu töö nõuab, või pole alustanudki.
Viimane võimalus on ebatõenäoline, sest kohe on Kulka tähtaeg ja enne seda tuleb läbi lugeda ja otsus teha.
Ma nii väga tahaks olla kirjutanud raamatut, mida armastatakse. 
Aga jälle ei ole, oh, kus ma jään.

Tulles tagasi seksuaal-romantilise juurde, siis kuna mul on jälle regulaarsed menstruatsioonid ja kirg ovulatsiooniperioodil, näpukad annavad isegi orgasme (kuigi loide) ja phmt hormoonid töötavad, ma imestan selle üle, kuidas teistel inimestel töötavad armuhormoonid NII TEISTMOODI.
Nagu NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII. 
Ok, ilmselt kuskil on mõned, kel töötavad ka nagu minul. Aga neid on selge vähemus. 
Ma arvan, et Frieda on üks. Aga tema on ka naine - ma tahaks meest, kel töötavad nagu minul =D Ja ma tahaks, et ta oleks mu sõber ja siis tasapisi ka muid asju. 
Phmt (kordan) tahaksin, et K armastaks mind nagu mina teda. Aga no see ei ole võimalik.
Ja üldse ei ole ilmselt võimalik, et mul kunagi meestega veaks. Poeglapse isaga oli mu ainus suur armulugu ja see sai ka olema ainult seepärast, et ega temagi mingi normaalne ometi pole. 
See šokeerib mind ikka veel. 
Et ilus ja tark ja hea ja kirglik ja mida iganes ma olen, mul ei saa mitte kunagi olema head armusuhet. Sest mina ei taha neid, kes mind tahavad. Tahan ainult neid, kes mind ei taha, sest ainult nendega saan ma piisavalt headeks sõpradeks enne.

Enne. 
Enne mida?

Olgu, ütleme nii: ma tahan ainult neid, kelle hing mulle meeldib. Noorena ma kujutlesin iga ilusa näolapi taha ilusa hinge ja armusin esimesest silmapilgust, mis koliseb. Kõik need armumised jäid platoonilisteks, kuni tuli KEA. Ma ei tea, mis neist reaalselt saanud oleks. Aga KEA  oli väga kujukas. Nagu - nii pidigi minema, kui armuda välisesse ilusse, arvates, et koos sellega tuleb kaasa sisemine. Et ilusa näolapi ja keha taga, romantilise viisi taga, kuidas juukseid silmilt heita, peab olema sisemine haav, mida just mina arstida saaksin.
Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik. 
Ma siiamaani näen teda vahel unes ja loodan tema tunnustusi teemadel, millel ta mind 25-26-27 aasta eest halvustas. 
Ma siiamaani mõtlen vahel rahuloluga tema reaalsetele tunnustustele - et pidi ikka midagi tunnustada olema, kui isegi TEMA märkas ja ütles. 

Siis oli Tütarlapse isa. 
Temaga hakkasin asju ajama, sest lihtsalt tahtsin hirmsasti, et mul oleks oma poiss ja ise olla kellegi tüdruk. Nii hirmsasti, et ma isegi ei lasknud end takistada sellest, et ma temasse ei armunud. Maga minuga, käi minuga, ütle, et ma olen sinuga, oleme paar, mis siis, et ma ei tunnegi sind!
See toimis natuke aega. 
Ma hakkasin teda armastama.
Tema mind vähemalt omast arust ka.
Aga mulle sellest ei piisanud. Selleks ajaks, kui me laps oli aasta ja kaheksa kuud vana, oli mul selja taga nii palju elamusi ja koosolemist, ebamugavusi ja valu, et mul ei olnud mingit tõrget öelda: "Aitab küll."
Sest ta ei armastanud mind minu jaoks arusaadavalt viisil. Magas teiste naistega ilma kummita. See tähendab, ta üldse ei mõelnud:minu elule ja tervisele nendega seksides, ma olin tal täiesti meelest läinud.
Ja sellega ma ei leppinud. Et ta teistega seksib: okei. Et ta teistega seksib, mulle kui Tähtsalt Isikule mõtlemata: üldse mitte okei. 

Pildi tegi Tütarlapse isapoolne vanaema

Poeglapse isaga läks juba traditsioonilise demiseksuaali mudeli järgi. Kuna tal oli naine ja me absoluutselt mingil soolisel pinnal ei suhelnud, ma armusin temasse sügavalt ära. 
Ja siis jättis ta naine ta maha. 2 kuud hiljem olime juba paar.
Mina ainus kahepoolne Suur Armastus ja see pold ka Suur Armastus, vaid ta lihtsalt otsis pärast naise äraminekut plaastrit. Jai.

Pärast oli mul seksisõber, kes mulle meeldis ja ei meeldinud ka. Tundsime üksteist ammu, ta oli ilus, dramaatilise mineviku ja kenade avatud mõtteavaldusega.
Ta tegi ka palju väga halba nalja, otsis seltskonna positiivset tähelepanu, neil põhimõtteliselt vaimselt jalus püherdades ja saba liputades, ning mida aeg edasi, seda enam taipasin, et ta on otseselt rumal.
Tema on ainus inimene, kellest arvasin, et jäin rasedaks, ja otsustasin, et krdile, teen aborti.
Õnneks järgnes negatiivne rasedustest ja päevad ja huhhhhh.
Lõpetasin temaga seksimise. Sest ta oli mingil moel sümpaatne, aga ikka liiga rumal.

Proovisin Leevikesega. Kuna Leevike oli täiega ebakirglik, oli meil aeglane mingisuguse surveta algus. Ta oli (on ikka veel) kena ja mina tuvastasin, et oh, ta on autist, sellest omapärad, ning me põimusime.
Mõne aja pärast selgus, et ta ei muutu minu suunas kirglikumaks, vaid VEEL jahedamaks. Sest no naine olemas, rist kirjas, nüüd tuleb teda vahel kinno ja välja sööma viia ja sellest piisab. 
Mina tahtsin, et mind armastataks. 
Mulle TÕESTI ei piisanud sellest, et ta mulle rannakarpe tegi ja filme näitas. 
Pealegi oli (ja on) ta mitte lihtsalt rumal, vaid JUBE rumal. 
Millest ma sain aru aastaid hiljem, ent ikka veel täidab see mind õudusega.

Noh, ja aeg temaga jooksis tegelt juba Rongimehele sisse.
Hei, tegelt jooksis seksisõbra oma ka! Mul tuleb meelde üks telefonikõne, kui Rongimees helistas ja ma vastasin, kuigi amelesime samas seksisõbraga. Sest ega mina ka mingi psühholoogiline tark ei ole kogu aeg olnud. Telefon helises otse mu kõrval, ma vaatasin selle ekraani, tuvastasin, et tore inimene helistab, ja võtsin vastu. Sest seks - seks ei ole ju nii oluline kui armastus, ja Rongimeest armastasin ma raudselt rohkem kui seda teist vennikest.

Ohhhh ... nii väga armastasin. 
Arvasin, et tema armastab mind ka. Platooniliselt, ent nii-nii kõvasti.
Eksisin.

Peale Rongi läks kõik kuradile. See tähendab, sõpruse ja armastuse suhtes. Senised suhted ja suhtemallid muutusid (enamasti suhted katkesid, aga mõned ka sõlmusid), minu seksuaalsus jäi magama ja kuigi ma proovisin seda siira uskumatusega igat moodi äratada, see lihtsalt ei juhtunud.
Ma tahtsin last ja olin kindel, et saan ta. Keskendusin ainult lapsesaamisele, krt selle seksuaalsusega, no kui ma ei taha kedagi, no siis ei taha. 
K hakkas mulle samas romantilise partnerina  järjest ahvatlevam ja ahvatlevam tunduma, aga peale mitut moodi üritamist teda voodisse saada - ma arvasin, et armusuhetes on seks tähtis - ta ütles mulle, et eieieiei, ta "ei taha mulle haiget teha".  
Läksin täiesti tükkideks. "Ei taha mulle haiget teha?!" Krt, sa ei SAA mulle rohkem haiget teha, kui sa praegu oma äraütlemisega teed! 
See oli hirmus. Reageerisin tüüpiliselt: koidu ajal Olerexi suitsu ostma, sest suitsetamine on ainus, mida teha tahtsin. Seisin tühermaal, suitsetasin ja nutsin. 
Need olukorrad on mu elus nii korduvad olnud, et minust võiks teha reaalelul põhineva filmi, kus iga "ta ei armasta mind, miks, miks?!"-episoodi järel ma seisan tühermaal, suitsetan ja nutan.

Nojah, aga iga korra järel, mil ma ta meie mitte-paar olemisest hoolimata ta maha jätsin, näitas ta mulle, et armastab mind. Paar korda isegi tulles vastu ning andes mulle, mida ma tahtsin ja ta varem ei andnud. 
Ja olgem ausad: ma hoolin armastusest kaugelt enam kui seksist. 

Nii et nüüd on mul K ja midagi muud ei paista kunagi tulevat ja K ei hakka mind kunagi tahtma. "No ma võin ju sinuga magada, kui sa nii hirmsasti tahad," EI ole see, mida mina tahan.
Ma tahan armastust - sellist armastust, nagu ma ise välja annan.
Aga no seda ei anta. 
Ma arvan, seda ei tulegi kunagi.
Mis on päris krdi hirmus tõdemus ikka.