Oeh, tähtaeg möödas, asjad tehtud, kergendusvalu

Nüüd on peavalu. 

Mu pea valutab pärast füsioterapeudi soovitatud harjutuste iga päev tegemahakkamist umbes 3 korda vähem, valu saab üldiselt ibukaga ära kaotada (mis on ime, üldiselt ibukas aint leevendas) ja sumatriptaani ei lähe vaja. 
Olgu, see ei olnud päriselt selge lause, sest kõlab nii, nagu mul algaks peavalusid ka kolm korda vähem kui enne.
Tegelikult vbla kaks. Lihtsalt migreene, sumatriptaani vajavaid peavalusid on kolm korda harvemini. Mitte kord nädalas või rohkem, vaid kord kolme nädala jooksul - kuigi siis on visad, kulub mitu tabletti. 
Aga mis! Enne olid ka pooltel kordadel visad ja mu maailmatunnetus on nüüd PALJU helgem.
Igast asjad: ma ei lähe magama seepärast, et peavalu algab, vbla õnnestub enne magama jääda, kui hulluks läheb, ja jääb seekord tulemata. Ma ei ärka hommikul seepeale, et krt, pea valutab, ent vbla läheb paremaks,  kui ma ei lama. Muide, enamasti lähebki,  mul on sellised peavalud, mis pikaliolemisega kasvavad. Kuigi UNI vahel aitab. Magamine.
Üldse, see tunne, et "nagunii hakkab pea valutama" on taandunud. 
Enne oli kogu aeg saatjaks tunne, et kohe, kohe võib hakata. 
Nüüd teen igast peavaluohtlikke asju ning küll mõtisklen vahel, et varem ma poleks nii saanud, aga see ei pidurda mind tegemiste ees absoluutselt. 

Mu elu ei ei saada peavalu nagu igavene koor. Ma ei mõtle selle üle, kas pea valutab nii vähe, et oma tavaline hommikune kilomeeter joosta või nii palju, et see läheks jooksmise peale ainult hullemaks, kõnni, naine, see on kõik, mida endale luba saad.
Kui pea valutab, ma nüüd ei jookse ja kogu moos.
Ma võtan peavalu kui erakordset olukorda, mille jooksul tavalist elu ei elata, mitte kui tavalist, mis siis, et jube vastikut olukorda, mille jooksul tehakse endale järeleandmisi, kuid nii vähe, kui vähegi saab. 

Nojah,, aga nüüd mu pea ikkagi valutab. Sest pinge oli suur, eile saatsin romaani ära, et äkki Raulile meeldib, siis mängisin kella viieni hommikul civi , sest und ei olnud. Ma rüsasin enda nii ära, et kõht läks lahti, jalad värisesid, käed värisesid, põrkasin vastu uksepiita ja täna pea valutab.
AGA IKKAGI AINULT NÕRGALT! SELLE VALUGA JOOSTA POLEKS PROBLEEM!

Täiesti teine elu see pidevmigreenita elu. 
Ega ikka enne ei saa aru - vähemalt mina - kui halb on, kui see halb ära kaob ning kergendus NIIIIIIIIIIIIIIIII suur on. 

Vbla selle pärast ma ei saa aru, kuidas kannatusi ei saa järjestada ja kannatus on kannatus on kannatus, ükskõik mis põhjusel. 
Sest minu jaoks ei ole kannatus kunagi nii suur, et võtab kõik enda alla ja midagi muud ei ole. Või õieti, on küll. Valu on kohutav, kohutav, KOHUTAV.
Aga olgu vaimne või füüsiline valu, taustal on ikka mingi kiretu hääl, mis märgib: "Nojah, aga oleksid sa mõni teine inimene, su arust oleks veel üsna hästi. Kui sa endale seda lubaksid, mõtleksid ju kohe välja, mis võiks veel halvemini minna ja veel halvem olla!"
Muidu, ma enam häda sees ei mõtle, et niigi hästi. 
See ei teinud mu olemist paremaks, see tegi veel halvemaks, sest tundsin: "Praegu on perses, aga võiks veel enam perses olla. Kõik võib VEEL HALVEMAKS minna. Miks ma üldse elan?!"
Haiglased mõttemustrid olen PR ära koristanud. Aga seda mõtlen ja tunnen küll, et olgu, ma suudan veel veidi. Veerandtund korraga. Üks tegevus korraga. Pole hullu, ma suudan.
Et vahepeal oli VÄGA VÄGA V Ä G A  rõve, saan aru takkajärele. Kui valu enam ei ole, kui saabub kergendus, kui korraga ei vajutata mind enam 100 kilo kividega aeglaselt lömaks, on imeline olla.

Aga et kannatus on kannatus, olgu või karedate linade, mittekäivituva auto või valutava sõrme häda ...
Eip, mul ei registreeru. 
Sest mul vahetu kannatus üldse närvisüsteemis ei registreeru.
Olla on kohutav kohutav kohutav, aga ega ma sellepärast veel ... maitea, kokku kuku ja tegutsemist lõpeta nt.
Minu maailmas on kannatustel määr ja pole olemas mingit "OMG, sõrm valutab, ma hullun!"-õigust. 
Sest minu jaoks on isegi suur sõrmevalu: "Aah, vastik. Õnneks mitte igavene. Kannatan ära, mis seal ikka."