Olen seda väärt

Teate, millal ma ütlen endale: "I'm worth it"?
Kui mul on ebamäärane tunne, et ma ei saa järgmisi asju tehtud (duši alla või magama mindud näiteks), kui me enne suitsu ei tee, ent tegelikult ma ei taha eriti suitsetada. Just paari tunni eest tegin ühe, ma isegi ei taha väga, miks ma siis peaksin ... aga ma tahan magama või duši alla minna ja kui ma enne suitsu teen, saan end kokku võetud. 
Bah. 
Ma olen seda väärt, et teha suitsu, kui see aitab mind edasiste tegevustega edasi. 
Ma olen seda väärt, mis siis, et "sisesta kõik võimalikud põhjendused, miks suitsetamine halb on".
Ma olen seda väärt, mis siis, et ma isegi ei naudi seda sigaretti väga - aga see annab selge üleminekutunde, üks tegevus sai lõpu, nüüd lõõgastun ja teen midagi muud. 
Sigaret kui päeva struktureerimise oluline osa.

Kas ATH-kad suitsetavad palju?
Ma oletan küll, ent ma ei tea. Lihtsalt suitsetava ATH juhtumeid on palju rohkem kui suitsetava mitte-ATH-juhtumeid mu elus.
Selge on, et ATH-inimesi on väga erinevaid. Osasid ma vaatan üleolekuga ja ma TEAN, et see on must veits alatu - kes siis veel neid mõistma peaks kui mitte teised omataolised? Aga ikkagi. Minul ei ole tegevushalvatust. Harjutasin endast välja. Miks siis tal on? Ja samas ta võtab niiiiiiiiii palju ette ja siis kurdab, et on väsinud. Tehku vähem äkki! Miks ta on selline?!
Mitte et soovitus vähem teha mind ennnast aitaks - ma lähen igalt poolt otse, kus aga annab, teen kaht või kolme asja korraga, et üldse midagi tehtud saaks, kõnnin iga päev väga tagasihoidliku kilomeetri, et tuhande päeva pärast tuhande kilomeetri kaugusel olla - ja olen kogu aeg väsinud. Ravimitega vähem. Aga ikkagi. 
Tasapisi on doosi tõstetud ja ilmselt tõstetakse veel. 
Minu ATH on konstantne väsimus peamiselt. 

Mitte et see oleks mind varem takistanud miljonit asja tegemast. Ikka oli vaja veel sinna larpile minna ja sinna piknikule ja kirjutada ja lapse esinemine on ja sõbrad Tartus tahavad külastamist ja mängime lauamängu nendega, onjo, ka D&D mängimine teiste sõpradega on ju vähemalt kord kuus teema ja teine laps tuleb jälle lauluringi viia ja tegelt ma tahaks larpe korraldada, mitte ainult osaleda, ja kostüümi on vaja ja see inimene tuleb Tallinna, vaja kokku saada, JÄLLE ta esineb, vaja minna, lastevanemate koosolek, vaja minna, tal on HOMSEKS vaja hundimaski?! Ja seda kõike muule elule lisaks, kus verivaesus ning sugulastega kohtumised, kõrgkool ja tavaline seltskondlik elu, sest ega ma alati erak pole olnud. 
Ma õppisin sellest väga hästi ennast alla suruma. Ma ei jaksa? On vaja, saab ka tehtud. 
Muuhulgas ma ei adunud üldse, et "oioioi, veel ühe lapsega on ju raske, sa tahad ÜKSIKEMA ka veel olla?!" teema oleks. 
On vaja - ma teen.Muidugi ma teen. Mida?!
Ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja ma tegin ja mul on endast nüüd niiiiiiiiii kahju.
Vaene noorem mina, kui väga ma püüdsin olla hea ja teha nii, et kõik teised õnnelikud oleksid!
Õige, ja siis ma veel arvasin, et mees peab olema ja üritasin lisaks sellele kõigele vahepeal ka mingi kohtamisvärki ajada.
VAENE mina!!!!
Ma pärast lahkuminekut Pojaisast, kui otsustasin olla inimene, kes ära teeb, mitte inimene, kes mõtleb teha, ei tunnustanud üldse mõtet "ma ei jaksa". Mõtlesin, et kõik on "viitsimine". 
Sest noh. Ma ei jaksanud kunagi. Aga kui sundisin end tegema, sain ära tehtud. Nii et jaksama = viitsima, eks? 
Nojah. Ja nüüd ma tõden, et ma lihtsalt ei jaksagi eriti. On vaja teha - ma nipitan, kuidas saab tehtud nii, et väga ära ei väsiks. Ei oska nipitada niimoodi? Ei ole ju ka nii väga vaja seda teha. Lihtsalt ei tee. 

Tollal ma suitsetasin vähe. Mitte isegi iga päev. Aga erilise endakiitusena mõnikord lausa kaks tükki päevas. 
Nüüd teen 4-5 päevas ja see annab rütmi. Saaksin toime ka kahega, nii et ei ole kohutavat isu, aga miks ma peaksin? "I'm worth it!"