Puhkus

Mind kutsuti Tartusse Prima Vistale esinema. Muidugi olin nõus, aga samas see võttis ohkama. Ohkamise ja vaevlemise ja veel ohkamise tuules taipasin, mida ma tahan ses armastamise ja vajamise kontekstis: ma tahan, et inimesed armastaksid mind selle eest, mis ma juba teinud olen. Et ma oleksin nende silmis valmis oivaline. Mitte et nad kuhjaksid mu ette järgmisi ülesandeid, sest ma olen hea neid täitma, vaid selle eest, et ma olen mina. 
Ma ei jaksa ju teha ja teha ja teha. 
Olen väike väsinud inimene. 
Aga kui tuleb tähelepanu, tuleb see pea alati koos sooviga "tee veel asju".

Seepärast on mu lemmik-tagasiside arvustus juba olemasolevale. Mitte "oh, teeme inteka", "oh, tule esinema", "oh, kirjuta sellest jutt", "oh, kirjuta artikkel meile!"
Hinnake seda, mis juba on, oo publik! 

Lubasin ka uuesti läbi vaadata ja läbi töötada on elamisõppimise raamatu - selle koostasin peamiselt blogitekstidest, nii et teil on peamine käes, kui huvitab.
Aga no viimati vaatasin seda käsikirja 2020. aastal, sestsaati olen üht-teist elu alal veel omandanud. Läheb ümberkirjutamiseks.
Aga.

Psühhiaater kuulas mu värske eluaruande läbi ja ütles, et nii-nii. Haigus, operatsioon ja siis taastumise asemel kuhjunud töö tegemine hästi kiiresti? Pole ime, et ma omadega läbi olen. Vähemalt sel nädalavahetusel ära mingit tööd tee, väga väga naine. Tee ainult neid asju, mis vaimset tervist ja tasakaalu abistavad. Koeraga loodusesse ja K kohtumine sobivad väga hästi. Ja ära alkoholi tarbi!
Mida ma nagunii ei tee. 
Aga ma siis nädalavahetusel ka ei tõlgi ega kirjuta artiklit ega toimeta vana käsikirja, vaid puhkan.
Polegi ammu puhanud nii, et samas pole täiesti otsas omadega. 
Äkki on hea vaheldus.
Või noh. Tegelt ma olen omadega täitsa otsas, muidugi. Õige jah. 

Ma tahan olla inimestele tähtis ja armas sellepärast, mis ma juba olen. Vaja mind, sest ma OLEN, mitte sest ma võiksin teha seda ja seda ja seda ja seda. 
Teod on teisejärguslised. Ma teen, kui ma jaksan.
Kuid ...
Ma OLEN imeline, onju? Ma ei pea seda kogu aeg tõestama, onju?