Paar pausiga ööd

Teist päeva järjest lähen kohutavalt väsinuna voodisse, kukun nagu puu - ja paari tunni pärast ärkan üles ja enam magama ei jää. Eile öösel pabistasin "Devolutsiooni" pärast, pabistasin ja vihastasin. Tahtsin selle tunde peale suitsu teha, aga olin kõik ära suitsetanud. Sest noh: tuli ju öö ja hommikuti-lõunati mul ei ole raske oodata-vaadata-poodi minna ja osta.
Ainult et ma ärkasin öösel üles.
Nii et läksin kella poole 4 paiku hommikul suitsu ostma, avastasin, et Olerex ei ole enam 24 tundi avatud, kõmpisin siis sealt Circle K-sse ja sinna jõudnud, helistasin veerand tundi ukse taga kella, enne kui teenindaja ärkas ja mu sisse lasi. 
Siis kõndisin koju. 
Ainus hea asi: enamus aega jooksis Totoro vabalt. Kinni panin ta ainult ajaks, kui homoringi ukse taga helistasin - sest ma ei teadnud, et see võtab miljon aastat. Arvasin, et lähen sisse ja saan oma sigaretid, siis tulen jälle välja ja lähme koju. Tegelikult oli ta aga rihmaga rattahoidiku külge kinnitatud ja veetis veerand tundi, vaadates murelikult, kuidas ma kahe meetri kaugusel rütmiliselt kellanuppu vajutan ja mu silmad lähevad aina süngemaks. 
Ei, ma ei kirunud omaette ega löönud midagi jalaga. ent tunne oli küll: "Minge pekki, kõik läheb perse, isegi suitsu ei saa ... aga krt, kui siin on kell ja on kirjas, et 24/h, ma helistan veel!"

Täna ma ei pabista. Pole isegi vihane. Lissalt resigneerunud. 
Jaah, K teeb jälle tüüpilist K-d. Eile vihaga kurtsin talle, kuidas ma vihkan, kui inimesed jätavad mu ripakile, millegi ootele, mis lõpuks enamasti ei tulegi, ja meenutasin halva sõnaga ka seda, kuidas tema on mind ripakile jätnud. Lasknud mul aina uuesti üritada, paremini küsida, õigemaid meetodeid otsida. Mispeale ta muidugi jäi vait ja ka täna ei ole midagi öelnud, sest siuke ta ongi. 

See on asi, mis mind inimeste juures täiesti marru ajab - et nad ei suuda olla selged ja konkreetsed. Ütle mulle: "Ei, ma ei taha sind, sry," aga ÜTLE mulle. Ütle: "Ma ei tea, mismoodi nende piltidega saab, aga mulle hirmsasti meeldib neid teha ja oma ideedega kaasa minna - katsu ära kannatada. Võib päris kaua minna." Ütle: "Raamatuga tegelemine on mulle raske, tõenäoliselt läheb palju aega," aga ÜTLE mulle seda, mitte ära anna tähtajalisi lubadusi, mis jälllllllllle venivad. Aastaid! Ütle mulle: "Ma oleksin väga haavunud ja õnnetu, kui sa end ära tapaks. Palun ära tapa," mitte ära ole pärast solvunud, et kuidas ma võisin sulle niimoodi haiget teha.
Kust, kurat, ma pean teadma, kui mulle ei öelda?! Ise oletama?
Ma teen oma oletused, aga selgelt on need teistsugused, kui te oota(si)te. 
Dohh. 
Kusjuures ma omast arust olen erinevate ATH-inimestega niiiiiiiiiiiiiiii kannatlik olnud, nende järel niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii malbelt oodanud. 
Või ka mitte-ATH inimestega. Khm, Rongimees, khm. Muidugi ma ootan, kuni ta minust sõltumatult vabaks saab, pole probleemi.
Või noh, mitte suuremat probleemi, kui ma välja kannataksin.
Ma olen ärakannatamise meister.

Nojah, et K tegi jälle tüüpilist K-d, häirib mind pisut. Kuid sellepärast ma üleval ei ole. Olen lihtsalt üleväsimusega nii kaugel, et mul ei ole enam isu, söön liiga vähe ja siis ei saa magada.
See on jälle mulle tüüpiline.
Väsitan end üle.
Minu mudel ei ole, et ma ei suuda lõpetada või alustada. Enam mitte, kui ma olen teinud endale reegli "vähemalt avan faili" (nii saan alustatud) ja "väga natuke on parem kui mitte midagi" (nii saan lõpule lähemale). 
Minu ikka veel kehtiv mudel on, et kui mul on ülesanne, ma ei saa enne rahulikult olla, kui see on täidetud. 
Vanasti ma tahtsin niimoodi alla võtta, niimoodi lugusid kirjutada, niimoodi end kiiremini jooksma treenida, niimoodi tuba koristada - mida iganes. 
Ja ei saanud midagi tehtud. Rõve on alustadagi, kui su eesmärk on teha nii palju, et kukud enne lõppu kokku ja kohutav on olla. Allavõtmine ikka paari nädalaga, veel parem, täispaast ja 4 päeva. Jooksen järjest, palju jaksan, alla 3 km pole mõtet välja minnagi. Normaalsed inimesed jooksevad 10! 2000 sõna päevas on ok, aga võiks ikka rohkem. Ma olen ka 6000 kirjutanud, nii et ma suudan rohkem!

Seepärast mul oli vaja teha endale reegel, et kirjutan 200 sõna päevas, siis on päevanorm TEHTUD - mitte ei ürita kirjutada romaani esimest mustandit kohe valmis, maksimum kolme kuuga. Ja siis kuu aega toimetada, kuni oksendan. Seda üritades põleksin läbi, vihkaksin ennast ja kogu maailma. ning romaani ikka valmis ei saaks.
Kontrollitud. 
Pealegi tuleks halb raamat. See on ka praktikas selgunud. Mul on aega vaja, et asi heaks teha. 
"Lihtsad valikud" sai, muide, valmis alles PR, kui hakkasin iga päev teatud väikest hulka tööd tegema, mitte ei rebestanud end päevast päeva ülekoormuse all. (Kuigi kõik see aeg, kui ma pärast rongi teda tegin, kuhugi pakkusin, mulle ei vastatud ja ignoreeriti, tegin paremaks, pakkusin, keegi ikka ei hinnanud teda jne, olid kohutavad. KOHUTAVAD! Nüri visadus viis küll viimaks sihile, aga kui ma mõtlen, millest kõigest ma läbi olen käinud selleks ... Brrr.)
Parem kolm aastat ja valmis romaan kui mitte kunagi valmis romaan. 
See selleks.

Märtsi lõpus-aprillis jooksid ent kõik ülesanded kokku. Oli vaja hästi palju asju hästi lühikese aja jooksul valmis  teha ning kuigi ma jätsin teadlikult endale rohkem aega, kui vana mina oleks jätnud, tihedaks kiskus ikka. Eilse ülevalolemispausi ajal öösel nt vaatasin veel korra tagasi saadetud ja lisatoimetatud jutu üle.
Sest oli ju vaja, eks ole. 

Täna polnud viiiiiiiiiiiiiiiiiiimaks tarvis midagi toimetada ega kirjutada. Artikkel Tõlkjate Häälde saab kirjutatud, kui Prima Vistal käidud. Ainsaks kirjanikutamisülesandeks oli Petrone raamatut lugeda. Nii et võtsin järgi kodu koristamise ja enda ning pesu pesemisega, vahetasin voodipesu ning ostsin endale kuuks ajaks Netflixi. 
Krt, kui kodus juba on telekas, võiks see midagi näidata ka. Ja ma olin liiga väsinud, et midagi tõhusat teha. Vaatan parem Dead Boy Detectives'it. 

Aga söögitegemiseni ikka ei jõudnud (kui pojale praetud sink ja leib välja arvata.) Sõin eilseid burritosid. 1 hommikusöögiks, üks lõunasöögiks, 1 õhtusöögiks. Lisaks keefir, kohvipiim, tomat, apelsin ja kaks banaani. 
Nii et kell 2.36 ütles keha magavale minule, et eideke! Me nälgime! Ei saa magada, on vaja toitu otsida! Nii et tõusin, kirjutasin selle postituse ning keerasin ühtlasi keresse kausitäie maisihelbeid maasikajogurti ja keefiri seguga. 
Nüüd proovin jälle magada.
Head ööd!

Paremini ka ei oska

Veel palju kirjanikutamist. 
Ma olen korraga tööga üle koormatud.
Lõpetasin romaani ületoimetamisega ning kohe selle järel tuli (üks teine, lühike, 18 lk) jutt toimetajalt tagasi, nii et seegi on vaja läbi töötada ja jälle talle saata..Hästi ruttu. Illustraator küsib oma töö kohta kommentaare. Tobedad - mina puhusin teise poole inimliku eksituse oma peas suureks pahaks -  probleemid lepinguga. Lähen Prima Vistale esitlema "Devolutsiooni" (teadmata, kas see üldse väljas on selleks ajaks, aga no krt - kui pole, pole minu süü)  ja pean lugema läbi Epp Petrone "Linnutee koodid" selleks ja pole veel alustanufki. 1. juunil peab valmis olema artikkel ulme tõlkimisest, sellega pole ka alustanud. VIIMAKS on läbi toimetatud ja valmis artikkel Müürilehte - ma pole isegi uurinud, kas ja kui palju selle eest raha saab, maijaksa, mind väga ei huvita. Kuna mul on raamatuhonorar käes, ma sain saata vaesele sõbrale üllatusannetuse, maksta ära korteriarve ja peaaegu 2000 on ikka arvel, mul ei ole rahaküsimus põletavana ajus. 

Selle kõige tuules on mul tunne, et ma ikka olen kirjanik, ja niisiis vaatasin endale välja rongi, millega homme Kirjanike Liidu üldkogule sõita, et uut esiisikut valida. 
Mida? Muidugi ma annan hääle ainsale naiskandidaadile. Maarja Kangro on minu jaoks kõhedustekitav isik, aga mitte ebameeldiv. Lihtsalt siuke inimene, kelle suhtes mul on tunne, et tema ei hellita, annab jalaga, kui ei meeldi. Ning antud positsioonis on see HEA asi. Mul on Peeter Helme keissist saati tunne, et Kirjanike Liit on mömmim organisatsioon, kui mulle meeldiks. Tiit Aleksejev, kusjuures, mulle samas meeldib, aga valida esimeheks keegi, kes on "diplomaatiline" ja "alati rahulik" pole minu huvides. 
Ma tahan kedagi, kes kõva häält teeks.
Ja lisaks on Maarja Kangro ka naine ning kui EKLi 102 aastase kestuse jooksul pole ükski naine pealik olnud, on selgelt aeg.

Nii et kuigi kogu üritus saab olema niiiiiiiiiiiiiiiiiiii igav ja niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mõttetu, mingid krdi kõned, mingi krdi küsimustevoor - mul puudub igasugune huvi selle vastu, kuidas nad kõik ütlevad, et riik peaks kirjandusse palju rohkem raha panustama - ma lähen sinna ja istun saalis ja suren sisemiselt. Ja siis tulen koju, olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud ja mul on veel vähem aega kõiki oma töid teha. Võtan Epp Petrone raamatu kaasa - vähemalt sellega jõuan vast edasi ajaga, mis ma väsimisele ja tüdimusele pühendan. Vbla on isegi hea raamat - tutvustus kõlab paljulubavalt, ent ma ei võta algustki tegemata mingit seisukohta.

Lisaks rääkisin Poeglapsega oma isikust.
See tähendab, mina arutasin kõva häälega, kas ma peaksin EKL üldkogusle minema, esitasin poolargumendid, esitasin vastuargumendid ja tema ütles: "Kui sa eile poleks nii nõmedalt käitunud, ma elaksin sulle rohkem kaasa, aga nüüd mõtlen, et vbla sul ikka ei tasugi minna."
Mina: ???
Tema: No et sa läksid fb-sse kaebama avalikult, kui sulle sinu meelest ülekohut tehti.
Mina: Oot, mida ma siis oleksin pidanud tegema? Alla neelama ja leppima?!
Tema: Asjaosalisega rääkima näiteks?
Ja noh. Takkajärgi kõlas see päris mõistliku variandina - eriti kuna selguski, et paha pold meelega tehtud. Inimlik eksitus. 

Siis me arutasime mõnd aega minu personaalküsimust ja tema kokkuvõte oli: "No sa oled siuke easy-to-hate person, ma saan täitsa aru, miks sulle [ebapärlikarbi keiss] puid pannakse."
Ta ütles isegi, et see on "tüüpiline", kuidas ma teen inimestele haiget ja pärast olen kurb, sest näen millegipärast ennast nende ohvrina, mitte vastupidi.
"Kui ma poleks su poeg, sa ilmselt ei meeldiks mulle eriti."
Oleksin kurb, et isegi mu oma poeg ei armasta mõista mind, aga mul on muu eluga nii palju tegemist, töötöötöö, nii raske on, et ma lihtsalt mõtlen: "Ah, ju ta ei mõelnud seda nii halvasti, kui välja tuli," ning toimetan edasi. 
Ega mul tegelt kahju ei ole, et aina rassin. Selles laineharjaga koos tormamises on oma magusus. Tean juba vanast ajast. 
I am the storm. 
Lissalt ma tean ka, et kui ma laineharjalt alla tulen, siis iga krdi mitteideaalne tulemus on maailma lõpp ja nii halb ja miks ma üldse midagigigigi tegin ja mida ma siis lootsin jne. Ja kui ma teen nii palju asju, miski juhtub ikka halvemini kui tahtsin. Ehk phmt: ma tean ette, et hakkab halb. 
Ja see ei vaimusta mind kuigivõrd. 

Isegi mina olen pime - vahel

Käisin larpil. (Tegelt käänatakse sõna "larp" nagu sõna "karp" ja ma PEAKSIN kirjutama "käisin larbil", aga mu jaoks on vale käänamine seal kuidagi ürgnaljakas - umbes nagu sõna "humooriline".) 
Sai ühe aasta-jooksul-teha-vaja plaanidest täidetud. Tegelt isegi rohkem, sest kandsin kleiti ja kanda aastas vähemalt 6 kleiti on samuti plaan.
Mäng oli ok. Mitte hirmus hea, aga raudselt mitte kategoorias: "MIKS ma siia tulin, apike, aeg, raha, energia magama pandud ja palju parema meelega oleksin kodus internetis."
Ütleksin, et idee oli viimase peal, ent lihtsalt minu tegelane suht mõttetu. Mul ei olnud mingeid võtmeid ega eriteadmisi, teistel polnud mind vaja, et probleeme lahendada, ja mina ise ei lähe mingil juhul ise innukalt kuuenda inimesena gruppi karjuma, et kuidas nüüd õigemini seista, et äkki parem tulemus saavutada. Ei lähe seletama, et tahan ka laval räppida. Ei lähe nõudma, et klge, ma tahan punkt punktilt selgitust, mis üldse toimub. 

Paar korda plahvatasin, et kaua võib möliseda, aitab ka, ja paari teise tegelasega oli mul taust ja mälestused, nii et sain nendega veits emotsionaalset sidet mängida. Aga enamikust tegelastest ma ei teadnud midagi. Isegi nime mitte. 

Miks ma selle sündmuse jutuks võtsin: mängu sees ma esimest korda avastasin, et oi. Füüsiline rahutus ongi mu jaoks teema. Kogu olukord tekitas mus ebamugavust ning siis käisingi lihtsalt toas edasi-tagasi, samal ajal sõrmi nipsutades, või tantsisin omaette.
Kõndisin päris kiiresti. Ega ma siia munema ei tulnud, seinu imetlema nagu näitusepublik. Ma tahan LIIKUDA. 
Tegelikult ei olnud see muidugi esimene kord end liikumisega rahustada. Mingi ajani nooremas põlves hakkasin peavaluga mööda tuba ringi tormama või läksin õue jalutama. (Siis hakkasin duši all käima, dušš aitas paremini.) Kui mul mingil üritusel igav ja ebamugav oli, kõndisin koridoris edasi-tagasi või linnas ringi. Ma olen Viljandi linnaga nt väga tuttav, sest folgil ikka on vahepeal perioode, kus ma lihtsalt ei suuda, lähen kõnnin üksi, siis hakkab parem.
Aga see oli mulle esimene kord tähele panna, et ma seda teen ja teised tegelikult ei tee. 
ESIMENE kord. 
Olen suht jahmunud. 
Mis mõttes ma ei märkagi, kui vastavat teemat ajus üleval pole? Seletab mõndagi rahva mittemärkamiste osas. Et osad asjad lihtsalt jooksevadki (nali meelega, märgake! Jooksimne on liikumine on hetketeema!) radari alt läbi ning inimene vaatab sulle siiraste silmadega otsa ja küsib: "A kust mina pidin teadma?" mis siis, et ta kuulis ja nägi. 

Ausalt, selle raalisin tegelikult üsna ammu välja, et mina tajun inimeste juures tohutut hulka detaile, mida keegi üldiselt tähtsaks ei pea ega mingeid järeldusi tee. (Ja see koos valu vihkamisega on mu "mina olen väga empaatiline"-tunde aluseks.) Aga et on asju, mida ma ei märka - ükskõik kas teiste või enda puhul - kuigi need on otse mu silma all mitupalju aastaid olnud, on valgustav. 
Teiste osas olen tegelikult mitu-mitu korda hiljem avastanud, et hm. Tegelikult ta on seda ja seda omadust või huvi  ilmutanud päris mitu korda mu ees, ma lihtsalt ei võtnud sisse, sest veendumus, et ma teda tunnen, oli liiga kõva. Aga et ma ENDA puhul liikumisvajadust ei märganud, sest ma ei mõelnud, et mul võiks aktiivsushäire jusugi sees olla - on - valgustav.

Ongi pimetähn. Näed ja tunned, ent ei registreeri. 
Ossa. Whoa. Püha perse. Ja veel kirglikke hüüatusi suvalises suunas. 

Muidu oli larp tore. Meeldivaid sotsiaalseid kontakte omajagu ja otseselt ebameeldiv ainult üks - ja see ka mitte OMG KUI HALB, vaid leebe, veits kahetseva muhelusega: "Ta teeb nii klassikalist teda jälle." Läksin teadmisega, et kohapealt saab kohvi osta, võtsin kaasa paki pähkleid ja kaks banaani näljapeletuseks, aga kõik lauad ja nurgad olid täis Selveri suupisteid ja morssi ning väikese kapi peal oli veepunnu sidruniga vett sisaldamas, nii et mu füüsilised vajadused olid palju paremini kaetud, kui ootasin. 
(Vahemärkus: kui neil koht odavalt käes polnud, minu arust mängujuhid maksid jälle peale, et meile mäng teha - klassikaline eesti larp(b)i värk. Aga tegelt võiks sellest tõesti loobuda. Isegi mina suudan maksta rohkem kui 35 euri mängu eest, need, kel on töö ja asjad, on ilmselt vabalt valmis oluliselt rohkem maksma.)
Ja noh - see oli ka tunda, et kuigi mäng VÕIS osalejatele lõppeda mitut moodi rohkem või vähem halvasti, tegelikult gemmid aitasid mängijaid kogu aeg, et lõppeks hästi.
Mhmh, ka see gemm, kes oli ühtlasi mängija ja teoreetiliselt meie vastane ja vangishoidja. Kogu aeg ütles, et see või teine asi on valesti, tehke ümber. Muidugi 3/4 kordadest polnud selle asjaga vaja vaeva näha, pohh, ignoreerigem - ent kui loogiliselt mõelda, nägi päris hästi ära, mis oli möla mängijate eksitamiseks ja mis päris vihje. 

+ Mul ei valutanud päev otsa pea. Isegi öösel, kui paar tundi magasin ja uuesti ärkasin, ei valutanud. 
Kuigi nüüd valutab sissevõetud sumatriptaanist hoolimata. 
Siiski. Great win igatahes. 

Tundub, et buduaaripildid on teema

Ehk siis Katarina kirjutas ja siis Marca ka ning korraga lõi mul ette, et võiksin jagada oma viimase sessiooni pilte.
Siis mõtsin, et no tegelt võiks vanemaid samuti.
Tuleb pildipostitus.

Uuematest vanemateni, sest siis lähen järjest nooremaks ja ilusamaks, onjo :P Osasid pildistamissessioone (K tehtuid) ma ei jaga isegi ühe esindajaga, sest aus olles on neid lihtsalt liiga palju. 

Jaanus Vapper 2023 tegi. Pöörake veidi tähelepanu ka riietele - hästi veidi.  

Minu arust sessiooni parim

Nüüd ebaametlikud "K, kuule, tee pilte neist sinikatest, mille Totoro mulle ujuma õppides teinud on!" jõeäärepildid 2019.
Koer üritas minu peale püsti tõusta vees, noh. Palju palju kordi. 

Siis Olev Luik tegi 2015. Temaga ma klappisin hästi ja olin enda kohta sitaks kõhn, sest see oli veel mu ma-ei-suuda-süüa aeg.
Peale Rongi oli seda mitu aastat.

Ma olin (ja olen ikka veel) selle pildiga nii rahul,
et saatsin enam-vähem kõigile tuttavatele. 

Liigume aega Enne Rongi. Olin veel karvutu ja malbe. Sirje Kingissepaga saime ka hästi läbi ja klappima. 
Ehk siis 2013 lõpp, enne jõule. Ma tahtsin jõulukaarti teha Rongimehele, sõtta saadetakse meestele ikka (pool)paljaid naisepilte, onjo?.

Need on vist samad püksid ja särk, mis 2023 piltidel.
Püksid on kindlasti samad, aga on võimalik,
et uuemate särk on mu poja oma. 
No et istuks lahedamalt, poleks nii paras.

Ma vist ei vaheta garderooobi eriti tihti.

Enne seda tegi must poolpaljaid pilte Meelis Krošetskin, keda mõned pühendunumad lugejad teavad Leevikese nime all.

Meil oli kaks sessi, aga ausalt - häid pilte sain ainult esimeselt. Ma panen ühe teiselt samuti, ent saate aru - see oligi parim, teised olid kõik (veel) kehvemad.
2012 siis ilmselt. Vist oli sügis.

Teise sessi parim pilt. 
Ma tõesti ei oska neid valgusmänge hinnata.
Näe mind, pildista mind, MINA olen ju tähtis seal?! 

Esimene sess

Juuksevärv on töödeldud
Tegelt olin tumepruun
Vbla väga kergelt lillakas

Ja siis tegi Sirje veel varem veel asju. 2012 kevad.

Veel varasemast ajast natukenegi paljamaid pilte pole. Kui mitte arvestada lapsena oma isa tehtud piltidel püksata olemist. Ma panin neid pilte (väga sündsad tegelt, midagi ei ole näha, aga ma TEADSIN, et mul pole alukaid jalas) ikka väga pahaks ja kuigi need ilmselt on kuskil alles, ma ei ole neid digitaliseerinud ja ei näe ikka veel mingit mõtet näidata =P 

Järeldust ega tarka kokkuvõtet ei tule. 
Vbla aint tõdemus, et mul on hea meel, et mul nii palju (pool)paljaid pilte endast on. 
Elu tundub kuidagi ehedam, kui see on paljaste tissidega dokumenteeritud. 

Raisk, tee vähem trenni

Vahepeal kirjutasin mõned kirglised paljusõnalised postitused fb-sse. 
Palju kommentaare, põnev, kogu aeg ju ka toimetada ei jaksa, väikesed näkspuhkused on vajalikud ... ja alles täna mõtlesin: krt, ma oleks võinud ju võrgupäevikusse kirjutada sellest ja tollest? Miks ma sinna ei kirjuta? 
Sest mu jaoks fb on lühike formaat. Kui mul on tunne, et midagi hinge peal karjub, ent ei taha väljendamisele pikalt aega pühendada, kirjutan sinna. Kuigi reaalselt vbla mitte väga palju lühemalt, ma TUNNEN et postitus võrgupäevikusse on ettevõtmine, aga postitus fb-s tillukene pudi, mittemiski. Siia võin (vahel harva) postitust isegi mitu päeva kirjutada, sinna ühe istumisega.
... kuigi vbla fb-s posti kirjutamine + kommenteerimine võtab 5 tundi toorest, ühegi pausita aega. Mida võib isegi rohkem olla, kui siia ühe postituse peale kulub. Oleneb postitusest. 

Miks ma ei kipu suuri asju tegema: toimetan viimast korda enne teiste kätte minemist läbi "Omasid ei jäeta maha" raamatut. 1 mai on tähtaeg ja lubasin, et kui vähegi suudan, annan varem üle. 
Raamat läks lõpuks päris paganama heaks, vaatan. Võibolla on asjad lõpupoole liialt lahti seletatud, ent isegi sellega koos - päris paganama tore raamat tuleb.. 
Isegi olen üllatunud. 
Nojah, ja siis ma teen seda ja mu peas on tegu pideva suure tööga.
Ja siis mul oli koroona. 
Ja ma peaksin omadega täiesti läbi olema. 
Aga tegelikult ei ole. 

Teate, miks ei ole? Jälle üks "kõik teavad seda"-värk, mis minu puhul üldse ei kehti nähtavasti. 
Mul on hea olla, sest haiguse tuules hakkasin palju vähem trenni tegema. Esimesel haigusnädalal olin nii omadega läbi, et parem olla olemine ei olnud teema. Teisel nädalal olin jätkuvalt omadega läbi, aga tegelt kuidagi vähem läbi, kui ootasin.
Kolmandal nädalal oli juba selgelt märgata, et mul on parem olla, kui aastaid.
Aastaid!!!! Isegi metüülfenidaatvesinikkloriid ei teinud nii suurt vahet sisse.
 90 harjutusteseeriast nädalas on praegu alles kuskil 30. Ja mul on niiiiiiiiiiiii palju parem, energilisem, pidevreipam ja jaksavam tunne. 
Jah, ma tegin viimased umbes 7 aastat pidevalt 90 seeriat nädalas ja pikendasin korduste arvu samaks oma sünnipäevaga (välja arvatud kükid ja kätekõverdused, neid ma ei jaksa 44 järjest. Nalja teete?) 
Enne seda tegin 75 ja veel enne seda 70 seeriat.
On olnud ennegi haigusenädalaid, aga nii pikka trenni mittetegemist pole olnud.
Krt, isegi peale oppi olin teisel nädalal juba täistegev.
Phmt Peale Rongi alustasin. Enne Rongi tegin rohkemgi, aga mitte nii süstemaatiliselt ja kindlasti mitte nii rahulikult. Sest minu meetod trenniga väga järjepidev olla on nüüd ... eee ... oli väga hiljutise ajani teha 1-2 seeriat korraga ning siis nt tund aega vahet pidada. (V.a. joostes, kus 200 m on umbes üks seeria ja ma jooksen järjest enamasti veidi rohkem kui 400 meetrit.) Et ära ei väsiks ja vastik poleks.
Selline malbe pidevtrenn tundus mulle loogiline viis, kuidas reageerida kunagi kuskilt loetud hirmutavale lausele:"Teatud vanusest (vist 30?) hakkab lihaskude organismis vähenema ja seda tuleb harjutustega samal tasemel hoida kui enne". Ja ma siiralt arvasin, et trenn hea, harjutused vajalikud, inimesed, kes trenni teevad, õnnelikumad ja tervemad.
Ja nüüd ma vähendasin koormust umbes kolm korda ja mul on NIIIIIIIIIIIIIIII palju parem olla. 
NIIIIIIIIIIIIIIIIII.

Tahaks jälle jalaga näkku peksta kõiki neid "tee rohkem trenni, söö vähem suhkrut ja rasvast, võta kaalus alla, siis on elu parem"-inimesi. 
See tähendab, neid kes seda vagajuttu avalikult räägivad. Ma ka enda sees uskusin, et rohkem trenni, veel rohkem trenni, ikka pidevalt ja ikka palju, on mulle hea. Aga vähemalt ei öelnud "Trenn hea, tehke rohkem sporti!" loosungit välja, ei tekitanud ka seal enda sees mingit "kõigile on rohkem trenni hea, kes tippsportlased pole"-oletust, otse misjoneerimisest rääkimata. 
Kurat, me massiliselt usume, et rohkem sporti ja vähem kaloreid on tervisele ja enesetundele hea. (Kui sa just diagnoosiga anorektik pole - jah, ma olen näinud, kuidas kiidetakse ja imetletakse võimsa enesekontrolliga vähesöövat ja paljutreenivat neidu. Ja kuidas korraga lõpetatakse kiitmine ja vaimustumine, kui ta diagnoosi peale saab, sest NII kõhn ikka ka hea ja ilus pole. See on haiglane. Haigus on paha. Kuigi ta eluviis oli selgelt anorektiline ammu enne, kui ta diagnoosi sai.)
Sest ühiskondlikult väidetakse "tee rohkem trenni, söö vähem suhkrut ja rasvast, võta kaalus alla, siis on elu parem" nii palju, see on nii tolereeritud vale, 
Aga EI OLE nii. Vähem kaloreid tähendab, et ma ei saa magada, olen kogu aeg tige, mul on pidevalt külm ja kõik on halvasti. Kaalukadu ei anna mitte ühtegi head tulemit, mul on lihtsalt halvem olla. Ja selgelt vähem trenni tähendab, et mul on nüüd rohkem energiat muudele asjadele. 

Mine persse, ühiskond. 
Mine persse, avalik arvamus.
Ääääääääääääääää!!!!

Miks ma vihkan nõuandeid, onjo. Miks ma jälestan inimesi, kes mind (eriti) ei tunne, aga tulevad mingite "kõik teavad seda, see on õige, tee nii" juttudega. 
Sest ma võtan kuulda ja lähen katki.  Õigemini võtsin kuulda, nüüd päris iga lollakat enam ei kuula ja neid, kes väidavad, et minu kogemused ei ole usaldusväärsed, üldse mitte.
Nende peale ma vihastan.
Kuid ikkagi. Selgelt juhtub ikka. Jälle! ma uskusin. Elasin selle järgi, mis nõu anti. Ja selgus, et tegin jälle! halvasti.
Sest mina päriselt päriselt päriselt teen ka, mitte aint ei mõtle: "Peaks tegema."
Ja kogu faking aeg aetakse puhast paska. 

Üllatun ikka veel

Fakk, mul on jätkuvalt veel halvem kui tavaliselt. 
Kuna mul on sageli halvem kui tavaliselt, ei julgeks ma selle pealt veel otsustada, et nagunii koroona. Aga Poeglapsel on ka ikka veel halb. Me mõlemad jäime haigeks märtsis. Tema jäi kaks päeva enne mind. Ning ikka köhime ja tuigume ja ei jaksa midagi.
Homme silmaarsti aeg. Kuidas kurat ma saan selle pearingluse ja nõrkusega teise linna ITK-sse vastuvõtuks, mille aeg on 12.40? 
Vastus: nagu alati. 
Kui on vaja, ma teen.
Lisaks on mul kombeks selliste ülesannete järel, mis tunduvad kohutavad ja rasked, endale midagi head lubada. Minna kas kohvikusse või raamatupoodi või kinno või midagi. Häda on selles, et enam ei tundu miski neist asjadest eriti ahvatlevana. 
Meelsamini oleksin kodus.

Vbla mõtlen siiski midagi välja. Nt kaltsukas - ma pole ammu kaltsukas käinud. Äkki on tore?
Peamine on, et pea ei valutaks. Kõik muu saab kuidagi toredaks või vähemalt talutavaks mõelda, ent peavalu on ainult halb. 

Muide, näide ülesannete osas, mis tunduvad kohutavad ja rasked: ma selle romaanivõistluse, mille auhindamisele mind kutsuti ja kus II koha sain, eel otsustasin, et pärast lähen lastega kohvikusse. Nii et läksin sinna, lapsed kaasas, ja pärast sõime kooki ja jõime kohvi asutuses, mis nüüdseks suletud. Aga toona ma kuskilt teadsin, et neil on head koogid. Vbla keegi kutsus mind sinna ja tegi välja?
Kui ma käisin oma seljatätoveeringut tegemas (4 seanssi vist), läksin pärast pannkoogimajja ning sõin seal asju. 
Kusjuures vahel on minu jaoks meeldivaks preemiaks isegi lahedas toidupoes käimine. Minna pärast Prismasse ja osta sealt sushit koju oli näiteks endapremeerimisteema, kui Töötukassas käisin. 
Nüüd Poeglaps enam poesushit ei hinda. Talle peab K sushirestost tooma, siis ta sööb.
Täiega ära hellitatud. 

Mina olen ikka veel tasemel "mis mõttes inimesed otsivad häid söögikohti? Väljas süüa on ju alati tore ja luksus?!" Ja olen hämmingus sellest, kui hellitatud osad inimesed rahaasjades on JA lisaks nad kaebavad, et raha ei jätku. 
Krt, K, kes elab emaga kahekesi neljakordses majas, mille keldris on bassein (mida nad küll ei kasuta, kuiv bassein) on nördinud, et mis mõttes riik peab teda nii rikkaks, et tahab talt tulumaksu juurde kevadeti. 
Olgu, kui ma ütlen, neljakordne, ei ole aus öelda, et bassein on keldris. Selle arvestuse järgi on see esimesel korrusel, sest ma lugesin sellise keldri, kus on BASSEIN, ka korruseks. 
Aga igatahes.
Nagu ... ... ... 

Ma lihtsalt ei saa aru. Eriti ei saa ma aru sellest, kuidas sain mõne ebapärlikarbi käest sõimata, et mis mõttes ma arvasin, et 300 euri kuus + sooja vee ja pesemisvõimaluseta korter oli väga ok aastal 2012 ja et ma pidin oma kahe lapse ja kassiga läbi ajama 227-ga, oli ebamugav ... ent tehtav. 
... ja siis hunnik inimesi leidis, et temal on täiesti õigus ja mina olengi paha inimene, et nii vähe vajasin.
Jah, jah, ma olen nõus, et oli ebanormaalne, et ma ei palunud abi ja leidsin, et kui mul on probleeme, on lahenduseks vähem tahta. Ja jah, kui ma tagasi mõtlen, ma olen ikka VÄGA hämmingus selle üle, kuidas nt mu normaalselt teeniv ema ei pidanud vajalikuks mind rohkem toetada kui maksta mu korteriarved või kuidas ma raevukalt üritasin väga täpselt enda eest maksta, käies väljas söömas eurotõlgist toonase sõbrannaga. (Kuni vihastasin maapõhja ja katkestasin temaga suhted - kuigi ilmselt ei tulnud ta lihtsalt selle peale, et mul ei ole raha. Teisalt, mis krdi sõber see on, kes ei tule selle peale, et mul ei ole raha???) 
Üks teine sõber paar korda ütles, et kle, laste isad PEAVAD sind toetama - aga ma olin nii kindel selles, et kuna lapsed saada oli minu otsus, mitte nende oma, mina ka vastutan. Nemad saavad valida, sest see on lihtsalt õiglane. Kui Tütarlapse isa oli lahke ja vahepeal veidi toetas, näitas see, et ta on hirmus tore inimene. Aga no tal endal polnud ka kunagi raha.
Kui Poeglapse isa kogu panus oli maksta mulle edasi kolmanda lapse eest riigilt tagasi saadud tulumaks, oli see täpselt see, mida ta pidigi tegema. Sest noh. Tema ei tahtnud seda last, sünnitada oli minu otsus. Tema kulud ses osas pididki nulli jääma. 
Ma siiralt uskusin, et nii pidi ja kõik oli õige.

Aga ma ei saa aru - tõesti ei saa - kuidas lahenduseks ei olnud mitte mind lohutada ja nunnutada ja seletada, et elu ei pea tegelt nii raske olema, ma teen hirmus palju hirmus raskeid asju, kogu aeg kannatan, nii ei pea. On okei oodata, et elu on ka muud kui võitlus! Näe, tee seda ja seda alustuseks nt.
Selle asemel sain ebapärlikarbilt ja tema lugejatelt sõimata. 
Palju. Ikka mitu ja mitu postitust sain puid, et KUIDAS ma olen selline halb inimene, halb ema, halb kodanik ja tahan veel lapsi ka saada? Öäkkk! 
Mõned minu enda lugejad (khm, Rents) on pärast veel öelnud, et mis ma kaeban, vaene ebapärlikarp, tal oli depressioon.
Et ... nagu ... depressiooniga on ok teisi inimesi rünnata ja panna nad kartma üldse internetis kolada (sest mõnda aega leidsin igast suvalistelt lehtedelt tänitusi, kui nõme ja halb on väga väga naine)? 
Ma lasin oma blogis kommentaarid K.-l enne üle lugeda, kui ise vaatasin, ja kui ta ütles, et kle, see uus on päris karm, ma kustutasin lugemata ära, sest ma natuke ikka hoidsin ennast selleks ajaks juba. 

Ma olen siiamaani rabatud. 
Aga noh ... kirjutasin natuke samal teemal Müürilehte artikli ja see ilmub maikuus. 
Vbla mul õnnestub näiteks poolteist inimest märkama panna, et inimese sõimamine ja halvustamine EI ole edasiviiv meetod maailma parandamiseks.

Üha haige

Veidi hilja tuli see idee, aga no - test oli negatiivne, jee ma taipasin mõelda, et see on mingi kaks aastat vana umbes, viirus on ju muutuv. Veidi hilja see idee tuli, aga mul on vist koroona. 
Poeglapsel ka. 
Isolatsiooni 5 päeva on ammu möödas - kuigi me ei taibanud isoleeruda. Inimestega puutusin samas kokku minimaalselt ja tema oli üldse kogu aeg kodus. Minu palavik tõusis 37.4-ni - suur asi, enamasti jääb 37.2 peal pidama. Poeglapsel oli koguni 37.8. 
Aga mu pea valutas ja valutas ja valutas 3 päeva järjest, siis pidas paar tundi pausi ja valutas veel 20 tundi järjest, siis pidas jälle pausi ning nüüd valutab taas. 
Poeglapsel valutas ka 4 päeva jutti, aga tema ei surnud selle kätte nagu mina - panin küll tähele, et ibukat kaob, ent ta ei kurtnud kordagi ja ma isegi ei teadnud, et tal peavalu ära ei lähe, enne kui minu enda oma algas ja ma teda põhjalikult küsitlesin, et teada saada, mida oodata. 
Mina ikka tundsin end vahepeal väga halvasti ja nüüd ka ohkan endamisi, sest ma nii jälestan peavalu. 
NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII väga. 

Jah, praegu on väiksem. Aga üleeile õhtul ja eile hommikul oli ikka räme. Ma kahtlustan, et haigusepeavalu vallandas migreeni (valu vallandab migreeene) ja samas taipasin migreeniravimit võtta alles kui kuivalt öökima hakkasin. Iiveldus kui migreeni osa, eks ole. 
Duši all olen aprilli algusest saati istunud ei tea kui kaua. Ostsin uue vietnami salvi, sest vana sai otsaesise mäkerdamise peale otsa. Ibukat läheb samuti uus pakk. 

***

Vahepeal oli veel vaja duši all liguneda ja elu elada. 
Nagu mis mõttes - nüüd, kus ma olen nii üle koormatud kui üldse annab, tuleb üks mu lemmikinimene ja soovib, et ma Müürilehte oma lemmikteemal midagi kirjutaksin. Ükskõik mis vormis. Kogemusloona või ilukirjandusena või luuletusena või ükskõik kuidas muul moel. 
Ma vist olen nõus ka.
Aga ikkagi. 
Kus on, sinna tuleb juurde, ilmselgelt.

Jah, ma käin ikka koeraga õues. Tõsi, väga aeglaselt. Totoro on täiega segaduses ja tirib vahepeal rihmast, sest mis toimub? Miks ma kiiremini ei liigu? Ta tahab rutem selle platsini jõuda, kuhu ta alati kakab!

Kõik. Rohkem ei suuda kirjutada. Lähen magama. 

Elumuutvad uudised

Samuti: olen nii haige, pea nii valutab, nutt ja hala, keegi ei armasta mind, tegema peab nii palju.
Aga vähemalt koer on nunnu.