Kurnatusdeprekas

Ma kuidagi ei näinud ette, et järgmine samm koera moodi söömisest on kurnatusdepressioon. Sest ma olen natuke loll. 

Muidugi on mul halb olnud ainult üks päev ja mis depressioon see ka on, aga samas ma vaatan end kõrvalt, tuvastan reaktsioone ja mõtteid ja no - ma ju tunnen end.
Kui mul on hea, ma ei mõtle, et kõik on alati persse läinud, läheb ka tulevikus persse ja mis ma üldse üritan. Ma ei imesta, et kuidas ma ei õpi, ikka loodan ... aga tegelt ei maksa ju isegi paar õnnestumist midagi, need on ainult ajutised leevendused selles elus, kus kõik alati vääramatult persse läheb.
Muuhulgas tuli ka migreen. 
Muide, teemal migreen. Ma arvasin, et harjutused aitasid selle vastu, aga kui ma üleüldises "raisk, ära tee nii palju trenni siis!" neid vähendasin ja vähendasin, ei avaldanud see mingit negatiivset mõju. 
Ilmselt on hoopis metüülfenidaatvesinikkloriid see, mis migreene vähendas
Ja et ma enam depressiivne pold. 

Kui depressioon jälle peale tuli, on aint loogiline, et migreen saabus samuti, eks?

Samas ma olen toimetamisega leheküljel 88/107, pole nagu palju enam jäänud, eks? Kannatan kuidagi välja, ah?
Ma ei tea, kas kannatan. Ma ei ole kindel. Aga kui ma ka venitan, langetan oma päevast leheküljenormi 10-lt viiele, ma ei usu, et see aitab. Mu sisemine sund on pigem teha hästi ruttu kõik ära, vbla rohkem kui 10 lk päevas, ja siis puhata.
Jaa, ma arvasin, et juunis puhkan :D Tüng. Ei. 
Kui juuliks normi saan, on juba hästi. 
Aga ma ei usu enam, et võiks hästi minna. Ma ei saa enam KUNAGI rõõmsaks. Mul ei ole enam KUNAGI hea. Elu on aint väljakannatamiseks.
Miks me peame seda taluma, arumaitaipa. 

Mhmh. Keegi ei armasta mind, keegi ei mõista mind, ma rebin enda puruks ja kedagi ei huvita ka ... Tüüpiline depressiivse minu mõttejada. Ei midagi uut. Ei midagi erilist. Ei midagi tegelt valet ka.
Lihtsalt enamikku inimesi ei koti, et keegi neid ei mõista ja armasta. Nad elavad selles maailmas helgelt edasi ja mida ma üldse tahan, see ei ole ju normaalne?!
Ei, oota. Kaur oli mu vastu nunnu täiesti ootamatult ja ... aaa! Lugupeetav, kes sa mulle jälle raha saatsid! Saada mail murumuna ätt gmail punkt com telefoninumbri ja sobiva pakiautomaadiga! Sa pole oma raamatueksemplari veel saanud ju!

See on ka, muide, märk depressiivsusest: mälu läheb paremaks. Tuleb meelde, kes kõik on mind aidanud, ja üritan midagi vastu anda. Kui mul on hea, on rohkem pohh. Minuga oldi nunnu, tore, aga palju põnevam on, mis sealt nurga tagant tuleb. Kui mul on halb, on kõik korraga meeles ja lisaks tunne, et ma ei tohi ju depressiivne olla, vaat kui palju mind aidatakse. Ma ei tohi mõelda, et keegi ei armasta ega mõista mind, inimesed on ju minu vastu nii liigutavalt head ... Aga keskendun rohkem sellele, mis tegelikult on, sest ma ei looda elus midagi toredat tulevat.
Sest noh - ma olen nii palju mõelnud, et vähemalt tõenäosusteooria põhjal peaks ju vahel vedama ka. Nagu MISKI võiks ka õnnestuda ju?! Ja ei. "Sa elasid rongi üle, mis sa veel tahad," ütleb universum ja ikka läheb kõik persse.

Ma arvan, see on minu ja K suhte kõige kurvem külg ka. Et ta ei nunnuta. Et isegi kui ma ÜTLESIN (enam ei ütle, ma olen leppinud, kuidas sealt ei tule), mida teha, mida öelda, et mul parem oleks, ei. Tema vastas, et ta pole mõni papagoi ja vihastas takkapihta, et ma teda survestan.
Mitmel korral.
Kindlalt rohkem kui kolmel.
Ehk kui mul on halb, ta ei aita. Vahetab pritsiva kraani uue vastu, mille ta ise ostis, toob süüa ja pakub suitsu, ajab juttu ja vajadusel toetab rahaliselt, aga neid asju, mida ma päriselt tahaksin/vajaksin, ei anna.
Ta lihtsalt ei ole selline inimene.
Ja kui mul on halb, ma enam ei looda ka, et ta aitaks. Kui mul on hea, tundub, et ta on nii tore, ikka ju aitab - ja siis on halb ja ei. 
Ei juhtu seda. 
Kui mul on halb, teeb ta mu olemise veel halvemaks, sest siis ta ka nördib, et miks ma temaga piisavalt hästi ei käitu ja järgmine ring tülitsemist, alga!

Jah, ma tean, et sealt ei tule. Mis ei muuda, et mul ikkagi on rämedalt kurb sellepärast.
Keeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeegi ei armasta mind.
Oh kus ma jään.