Midagi

Olen jõudnud faasi, kus ma alailma ei jaksa lusika või kahvliga süüa. Vähegi tahkemat toitu söön taldrikust nagu koer, kasutades keelt, huuli ja kaela. Mõnesid kõvemaid-suuremaid tükke (nt kana või õunaveerandikke selle kana täidisest) võtan käega. 
Kui päris plöga, ok, võtan lusika.
Krt, et see elamine peab nii raske olema ... 

Ma ka ei mäleta, millal viimati olid nii soojad ilmad ja nii soe vesi - ja mina ei lähe ujuma, sest lissalt ei jaksa. Õigemini ujuma minna ja ujuda veel jaksaks, aga siis ei jaksaks enam mitte midagi muud ja ma niigi teen toimetamisele lisaks nii vähe kui võimalik. Nõud kuhjuvad kraanikausis ja aknad on tolmused. Raamatud on teist aastat järjest lugemata, loen Carrie Fisheri (jep, see tüüp, kes printsess Leiat mängis) teost "the best awful", mis on päris hea, aga olen seda lugenud alates märtsi lõpust umbes, ja ma ei suuda, ma ei jaksa, appi. 

Vahepeal läksime K-ga korralikult tülli. Olime tülis ikka mitu päeva järjest, aga leppisime viimaks jälle. Sest me oleme täiskasvanud arukad inimesed. 
Vahel harva.
See väsitas samuti hullult. Pärast on mul olnud täielik jõuetus ka liinil "olla tark ja hea". Ma ei jaksa. MINU vastu võiks olla hea, nunnutada ja kiita! Miks mina pean aina tugev olema ja ratsionaliseerima, et igaühel on õigus tema arvamusele, asjad võtavad aega, ma vaikin väärikalt ja ootan?
Vedas, et Kallase arvustus ilmus ära, kui mul veel natuke jõudu oli tema kohta mitte halvasti öelda. 

Täna lähen randmeortoosi ostma. 
Kui mäletate, siis mu käsi on haige. Täpsemalt on mul karpaaltunneli sündroom. 

Ma vajan siukse kirjaga särki, ainult naiste oma. Kõige parem, tank-top või midagi pikkade varrukatega. Kaelus on ka tähtis - see meestesärkidele tüüpiline väike ümar kaelus on halvim kõikidest. See on ka meeste ilu osas halvim. Miks sellise kaelusega asju üldse tehakse?

Eile ma tegelt sulatasin külmkappi.
Nii palju siis sellest, et mitte midagi ei tee.
Olen seda tööd umbes 2 aastat edasi lükanud, sest ma ei jaksa kõiki sööke külmkapist välja võtta ja siis jälle tagasi laduda. Sedasorti tööd, kus phmt midagi erilist ei toimugi, lihtsalt "on puhtam kui enne" või "on vähem jääd kui enne" on mu jaoks väga raskesti talutavad. Väldin, kuni saan. Ok, vältisin - nüüd ma võtan tolmuimejaga ja pesen nõusid üsna varmalt. 
Ainult just praegusel hetkel karpaaltunneli sündroomiga on nõudepesu ebanormaalselt piinarikas. 

Külmkapp oli: "No ... ta töötab ju ikka. Ma kunagi tegelen selle jääga ka, aga mitte praegu."

Ent K tutvustas mind täiesti revolutsioonilise ideega, et ma võin külmkapi tavaosas jätta kõik nagu on, võtta külmuka saba seinast, teha tühjaks ainult sügavkülma ja jätta sügavkülma ukse avatuks. "Ja kui natuke on sulanud, kangutada jää noaga lahti ja visata kraanikaussi!" lõpetasin ma juba ise. "Ja siis külmukas seina tagasi ja mitte-sügavkülm ei märkagi õieti, et midagi muutus."
Seda plaani järgides sain eile oma sügavkülma jäävabaks. Mul ei ole seal mingeid suuri varusid kunagi, jäätis, jääkuubikud ja vbla pakk pelmeene või külmutatud köögivilju, ja selle kõik sain ära söödud, et sügavkülm tühjaks saaks. 
Lahe. 
Lisaks olen sel aastal kandnud 6 kleiti, ostnud vahvliküpsetaja ja teinud (palju kordi) vahvleid, mul ilmus raamat trükist, mul on prillid ja larpil olen ka käinud. 
Huvitav, inimesed unustavat ära, mis nad uuel aastal teha on lubanud? Ma ei tea, mina küll ei unusta. 
Kuigi ma unustasin panna uusaastalubaduste kilda ka selle, et sulatan külmkapi ära. =)
Igatahes on see nüüd tehtud. 

Miks Poeglaps nõusid ei pese? Sest tal on suve-eelne kooliponnistus ikka veel. Ta on ka täiesti läbi.

Ei, seda ma KA pole ära unustanud, et olen teile sünnipäevapildid võlgu. Alailma mõtlen sellest. Lissalt ma ei jaksa korraldada. Mul on nii palju teisi asju. 
Ja see krdi raamat läheb ju minu käest toimetaja kätte ja siis tuleb JÄLLE tagasi, ja ma olen juba puruks ju!

Maei.
Lähen ortoosi ostma koos koeraga, kes vaja õue viia.
Sest teatavasti tunnustan ma elus ainult tegevusi, mis VÄHEMALT kaht eesmärki korraga täidavad.