Pagan võtaks

Mul ei ole und, aga on väsimusmasendus.
Tavalisele depressioonile lisaks - väsimusega tuleb ekstra alati. 

Kõik on halvasti.
S.t. kõik on hästi, AGA mul ei ole hea olla. Jah, jah, kehakeemia, jah, depressioon, jah, antidepressandid ei ole veel toimima hakanud, blablabla. Tean. Aga mul ei ole hea olla.
Midagi oodata ei ole, mis olemise paremaks teeks. Hakkasime K-ga uut lugu kirjutama, aga kõige paremal juhul saab see valmis 6 aasta pärast alles või sedasi. Esimene tüli on juba seljataga. Ma ei kujuta ette, kuidas me midagi tehtud saame, kui aus olla. Ma ei taha süüa, võtan kolinal alla, aga mitte keegi, kelle arvamusest ma hoolin, ei ole grammigi huvitatud sellest, kas mu õlavarred on vähem rasvased. 

Veetsin kaks tundi voodis pikutades. Hästi veedetud aeg, kuigi magada ei saanud. Lugesin numbreid. Kuulasin läbi ukse poja mänguhääli. Nad läksid ka K-ga raksu - ma juba tean neid mudeleid ja kellega ta millest ja mismoodi räägib.
Kui ta inglise keeles räägib, mängib tõenäoliselt Ennuga.
Ma ei tea, mis on Ennu nimi päriselt. Ennio? Igatahes on ta Brasiiliast, elab Ühendkuningriikides, on 36 ja gay. Ja ei tee vahet, kas sööb looma- sea või kanaliha.
Peekoni tunneb ära.
Seda kõike olen teada saanud, kuulates läbi ukse vestlusi, kusjuures TEGELIKULT kuulen ma rääkimas ainult oma poega. 
Enn on õppinud eesti keeles kaheteistkümneni lugema, kuigi teeb vahel vigu, ja teab, mida tähendavad "türa" ja "vittu". 
Jep, mu poeg on suur eesti kultuuri tutvustaja. 

Kõigi kohta ma nii palju infot ei oma. Sellest, et Senpi on naisterahvas, sain ka aru alles siis, kui Poeglaps tema kohta Ennule mitmendat korda järjest "she" ütles. 
Ma vahel kuulan neid tundide kaupa.

Näiteks täna. Und ei tulnud, aga halb ka ei olnud. Pea ei valutanud ja keha oli pehme ja raske.
Ma tean küll, miks und ei tulnud. Ma ei söö eriti midagi ja siis keeldub minu keha magamast.
Kui teie parim aeg on uneaeg, on teil ilmselt depressioon, muide. 
Aga ses osas on mul hästi, et mul on väga harva kuhugi kella peale minemist ja kui ei tule uni, no ei tule - kui viimaks magama jään, tudun ikkagi seni, kuni keha laseb. 

Ütlesin ära kahe sünnipäeva kutsed, mille pidajad mulle väga meeldivad. 
Ma ei jaksa. 
See-eest lähen Estconile. Kui sündmus mind väga ei haara, kui ma ei tunne eriti huvi enda parimast küljest näitamise vastu, on see vähem koormav. Ja Estcon on täpselt selline üritus, et mul on üpris kama, mis seal tehakse. Mina käin järves ujumas ja näitan nägu umbes kolmele ettekandele, teen suitsu ja nunnutan koera. Söön vahepeal ja heal juhul on pärast mõni ilus pilt ka. 
Heal juhul. Enamasti on sellised, mis võtavad ohkama.

Aga võrreldes eelmise aastaga on olla nii hea, nii hea ...