Laiskus või hoopis vabadus?

Poeglaps on folgil.
Mina olen loomadega kolmekesi. 
Suur arvuti on kogu aeg minu päralt, söögitegemisel ei pea kellegagi arvestama ning  miljon väikest nõuet, mida ma ise seda tähele panemata endale esitasin, on lahkunud ning mul on täiesti jaburalt hea olla.

Eile sõin terve karbi kohalikke maasikaid üksinda ära. Ei söönud ainult koledamaid (sest Poeglaps on kõigi värskete puu- ja köögiviljade absoluutse värskuse suhtes väga tundlik, ent mina ei ole), ei söönud aint niipalju, kui märgatavalt tahan. Sõin, sest keegi peab ju need ära sööma ja kohal olen ainult mina.
Ja maasikad. Eesti omad, mis siis, et hooaeg peaaegu läbi. 

Hell yeah!

Olin unustanud, et sedasi saab.
Teed, mis tahad.
Oled, kuidas tahad.
Ei ole sees mingit "kõik peavad rahul ja õnnelikud olema" mootorit, mille undamist isegi enam ei märka. 
Märkan siis, kui vait jääb.
Nii kummaline tunne. 

Samas minu jaoks on see nauding, sest enamasti ei saa. Kui kogu aeg saaks, poleks mõnu. Laiskus kui narkootikum.
Mõndagi on minus vanast ajast muutunud - eelkõige olen lõpetanud enda pideva peksmise ja viletsana nägemise - aga tegelt on enamus sama. 
Olgu, pole enam ka meeletut muret, et lähen paksuks ja siis ei armasta mind enam üldse mitte keegi.
Pisiasjad-pisiasjad.
Aga seegi on sama, et paar päeva lihtsalt liugu lasta on imeline. 
Kogu aeg mitte ainult, et ei saa, vaid ei tahagi. Magusus muutub läiluseks. Iu. 
Tõsi, kord kuus ma küll enam laisk ei ole. Kord aastas tuleb vast ära. 

Samas paljusid asju see totaalne vabadus ja mittetegemine enam ei muuda ka. Unenäod on nagu ikka - vahel mõni lahe, enamasti mingi tavaline jama, laiskuspäevadega pole vaheldumine kuidagi seotud. Inspikas ja mõttejooks tulevad kaasa hoopis ihamaruga mu ihus. Hetkel on antidepressandid kõik maha võtnud, aga noh - ma vähemalt tean nüüd, mis millega seotud on. 
Ja oskan kirjutada ka leekivate tunneteta. 

Muidugi ega ma PÄRIS laisk ka olla saa. Sest mul on koer. Lisaks olen ma tobedalt edev: raamatublogija, kellest ma olen mõelnud, et tema raamatuarvustused on naiivsed ja ta üldse ei jaga matsu, kirjutas mulle, et tahaks arvustuse vastu "Omasid ei jäeta maha" saada ja ma muidugi meelitusin südamepõhjani. Täna käisin talle raamatut posti viimas. 

See on naljakas: kui ma siin kirjutan, et oo, keegi luges, keegi tahab lugeda, oo, te vist ei mõtle, et nii ma tunnengi. Kõlab nagu kerge iroonia vms. Aga tegelt ei ole. Ma nii tunnetangi. Minu kirjanikuenesekindlus on nagu lumi - külmaga kuhjub, aga sulab kohe kui soe. Ehk siis kui meenutatakse ja kinnitatakse ja kiidetakse, mul on tunne, et mhmh, olen kirjanik, mis siis, et vaikne ja kirjandusringkondades kaasa ei löö, see-eest parem kui paljud.
Aga kui vahetut tagasisidet ei ole, ei olegi midagi. Ma ise ka ei usu, et mingi 5 aasta eest ilmunud teos kuidagi mu olemasolu kinnitaks või mu praegust mina toetaks enesedefinitsioonis. 

Ja siis kirjutab raamatublogi pidaja ise mulle - mitte mina talle, ma ei pea suruma ega tähelepanu otsima - ja mul on täielik AWWWWWWWWWWWWWWWW!!!!
Väga habras on see sisemine enesekindluse värk minul. 
Miks? Mis teistmoodi on kui mõnel teisel? Noh, eks ma ajan ATH ja SRD kaela. 
Siis vähemalt ei ole vaja end parandada proovida, nagu noor(em) mina aastaid ja aastaid tegi. Olen valesti, pean ise püsti seisma, mitte teiste armastust otsima, pean suutma, pean jaksama, pean raha teenima, pean iseseisev olema, pean parem ema olema, pean ilusam naine olema, pean parem sõber olema, pean ... 
Vbla seepärast oligi vaja vahel täiesti laisk olla.
Sest oksele ajas see tunne, et ma pean, pean, pean, pean ... ja ma ei jaksa, pole iial piisavalt hea, pole iial see, keda oleks vaja, ja ma PEAKS end kokku võtma ... ja ei. 
Võtan kogu elu end energiliselt kokku nagu Ottokar Domma ja ei. Iial mitte piisavalt.

Huhh. Nii hirmus minevik. Nii hästi meeles.
Aga kui ka meeles hoida, et mul on teistsugused hormoonid ja ajuehitus ning ma ei toimigi nagu normaalne inimene, on kergem. Ei sunni vähemalt ise ennast kogu aeg läbi nähtamatu põleva rõnga hüppama kaugelt ja kaunilt. 

Ok. Tuli veel üks tõuge laiskuse ja vabaduse teelt kõrvale: ma pean enne poodi minema, kui see kinni pannakse, sest juba teist korda sel suvel on piim, mille kuupäev kaugel tulevikus ja mis kogu aeg külmkapis seisnud, kokku läinud. Maitseb isegi normaalselt, aga konsistents on nii ebameeldiv, et ei saa kohvi peale panna. 
Nii et: nägemiseni!