Paastpaastpaast /ja kirjutamine, aga sellest ma ei räägi =)

Postimees kirjutab pisut paastu reeglitest.

Eelmisel korral ma üritasin korrektselt pidada. Tõsi, ma pole kindel, et mu allikas oli 100% tõene, minu teada võis nt kala süüa õigeusu paastu reeglite järgi 2x.
2x 40-päevase paastu jooksul.
Ma sõin vist umbes 4x.
Ei pidanud vastu.
Ja taimeõli ning pähliktega ma patustasin ka. Neil nädalatel, mil nad tegelikult keelatud olid.
Ma elasin selle paastu sel moel enam-vähem üle (paar korda külas olles sõin küpsiseid, kus sees oli kohe kindlasti muna ja võid, ning korra libastusin keeltpidi lausa lihaga pajaroa sisse).

Nüüd?

Ma lubasin endale nii muna, kala kui piimatooteid alla 5% rasvasisaldusega?
Teate, see pole paast ega asi.
Ma ei pea midagi leiutama.
Ma ei pea peaaegu millestki loobuma, mis mulle kallis on (ok, koorekastmega veiseliha ning kummikommid (zhelatiin!) tõesti ei ole lubatud, aga ma võin selle asemel majoneesiga forelli ja beseeküpsiseid mugida seni, kuni rahakotil põhi kätte tuleb).
See on nõme!
Mis mõte on paastuda, kui tegu pole isegi märgatava eluviisimuutusega? Noh, jah, võid enam leivale ei määri, aga kuna ma luban endale muna, siis majoneesi küll. Taevas ja emake maa, ma võin PIIMA JUUA IGA JUMALA PÄEV! Jogurt! Keefir! KODUJUUST!

Mul ei ole absoluutselt tunnetki, et ma millestki loobuma olen pidanud. Kui lapsed söövad kuumi võileibu singi ja juustuga, teen mina endale heeringa ja sibulaga, joon piima kõrvale ja olen täiesti õnnelik.
Ei nälga, ei isusid.

Askeet ja masohhist minus on sügavalt pettunud.
Niisiis tõmban reegleid koomale.
Ma võin süüa KAS kala, muna või piimatooteid iga päev. Mitte kõiki kolme korraga.
Alustades homsest, sest täna ma sõin loomseid koostisaineid sisaldavatest toitudest majoneesi /muna!/ ja pähklitega forelli, sardiiniga leibu, mille kõrvale jõin piima, ning võtsin ka suutäie mingit tobedat odavat margariiniga küpsist (kuigi juba reegleid tehes otsustasin ma, et shokolaad ja küpsis ei kuulu minu paastu, isegi kui nad sinna formaalselt sobivad. See küpsisesuutäis oli hajameelsushoos juhtunud õnnetus lihtsalt).
Ja mul on kõht täis ja ma ei tunne mitte millegi järele isu.

Mis on - noh - mõnes mõttes muidugi väga hea, aga ka väga tavaline tunne.
Kui ma oleksin tahtnud süüa nagu alati, ma poleks selle paastuga üldse jamama hakanudki.

Kollektiivide loodusseadused ja nendega kohanemine

Vahel inimesed lihtsalt ei ole samal lainel.
Võib-olla oleks targem neil päevadel mitte koos töötada.

Kui vaid oleks mingi sünnis viis, kuidas seda väljendada. Noh et "Täna meil ei klapi, proovime kolme päeva pärast uuesti", nii et keegi ei haavuks ja järgmine kord veel hullem poleks ning tähtaeg ei hakkaks karjuma. Ja ülemus ka mitte.

Oleks elu palju lihtsam.

Suur Paast

Niisiis, seoses Suure Paastu ametliku algusega kahekümne minuti pärast otsustasin minagi sel aastal paastumise ette võtta.
Ühe korra ma juba tegin seda, tütarlaps oli siis umbes sama vana kui poeglaps praegu, ning see oli valgustav, huvitav ja hariv kogemus.
Ja vabastas mu kuskil 3-4 kilost. Muidugi ajutiselt, nagu mõõdulindi pealt praegu näha, aga olgem ausad - kõik meie figuurid on ajutised. Kunagi kaalusime me kõik nii umbes 3 kilo ja tuleb aeg, kui kõik, mis meist alles on, kaalub jälle umbes sama palju.
Ja siis veel vähem.
Aga mitte selles pole asja iva.

Paastuda on huvitav. Inimesed ütlevad "oh, mina küll ilma lihata elada ei suudaks" ega proovigi, mismoodi see tegelikult on. Liidame juurde piimatooted ja munad ja kala - ja enamik inimesi pööritavad silmi ja oigavad.
Aga võiks ju ometi proovida. Ma mäletan eelmiselt korrast, et kõigi suurem jama oli munadega - muidu saab kõike asendada, aga sa ilma munata ikka pannkooki ei tee, sojapiim või mitte sojapiim. Noh, ma muidugi üritasin, aga tulemus oli üsna kole.
Ja kuigi ma käitusin väga loovalt kõiksuguste uudsete retseptidega, soja, erinevate pähklite, mandlite, seemnete, suhkru, kaunviljade ja erinevate nuudlitega, tekkisid ikka VÄGA meeletud neelud loomse valgu järgi.
Niisiis luban endale sedakorda muna, kala ja piimatooteid rasvasisaldusega alla 5%. Sest noh, päris enesepiinamine ka teema ei ole.

See saab huvitav olema.
Kui kedagi huvitab, võin paastu kulust ka nii umbes iga nädal teada anda. Aga kindlasti annan teada paastu lõpetamisest ja järeldustest.

IIK

Iga kuramuse /köhh-köhh/ kord, kui mul on juba parem, ja hakkaks nagu /köhh/ tervemaks saama /ohjeldamatu köhahoog/ ja ma lähen korraks POODI, /köhh-köhh-köhh/ et meil midagi SÜÜA oleks, tabab mind mingi järgmine haiguseilming.
Krt, mul pole juba NELI päeva köha /köh-köh-KÖHH/ olnud ja ma ju ei saa ilma söögita ja ma ju ei läinud KAUGELE poodi ja ... /vajub ohjeldamatult köhides kahekorra/

Muidugi, kõrvad kuulevad enam-vähem ja põsekoobastes toimuv on vist kontrolli all ja /siin peaks olema äärmiselt naturalistlik kirjeldus, kuid mul hakkas teist kahju/ tatt mind ka enam kõrist ja ninast nii hullusti ei ummista, aga kurat!

Ja mul on homme pulmapidu ees.
Ma kavatsen minna ka, et teaksite. Ma pole pulmas käinud sestsaati, kui mu ema mehele läks.

Haige olen olnud peaaegu 2 nädalat. Pole sellega seoses ka trenni teinud peaaegu 2 nädalat. Täna hommikul üritasin, aga peale 8-minutilist tantsimist (mitte sellist metsikut hüplemist-tantsimist vaid mingit valsi ja kadrilli vahepealset tütarlapsega paaris tantsimist ja tema keerutamist) olin ma higine nagu kalts ja pea käis ringi.
Lükkasin kehalised harjutused jälle edasi.

...asjad, mida ei peaks panema võrgupäevikusse, mida loeb mu EMA

...et kuna ma olen kiiksuv ja krääksuv ja ulguv fänntüdruk (ja kuna fandom on inglisekeelne, siis ma ütlen seda inglise keeles: "I totally wtch for teh plot!"), siis ma loen päris paljusid supernaturalilembide blogisid.
Sedasorti huvilised, kes peavad mingit telesarja piisavalt tähtsaks, et sel teemal võrgupäevikut pidada, on üldjuhul naissoost. Ütleme, 85-98% neist on naised.
Paljud huvilised kirjutavad ka fännfiktsioone. See on selline süütu harrastus, ja kui kirjutatakse hästi, siis ühtlasi heategu teistele lembidele.

Päris suur hulk neist, kes kirjutavad fännfiktsioone, kirjutavad, ütleme otse välja, vana ausat pornot. Noh, nii kolmandik kuni pooled. ( Ja ei, see "vana ausat" ei tähenda, et kõik, kes pornot kirjutavad, kirjutaks seda hästi.)
(Mida?! Loen mida tahan!)
Ja päris suur osa sellest pornost, võiks isegi öelda, tubli 3/4, on GAY GAY GAY.

Mis viib loomulikult arusaamisele, et on olemas palju palju naisi, kes on tõsised gayporno entusiastid (ma ei avalda omaenda arvamust selles küsimuses), aga üldiselt on nad ses osas üsna napisõnalised (kui fännfiktsioonid välja arvata) ning ma pole just tihti kohanud nii avameelseid arutelusid kui see, millele ma täna juhtumisi tegelasanalüüse otsides peale sattusin.
Tegelikult ma pole midagi ligilähedastki näinud. Võib-olla ma pole piisavalt tihedalt ja hoolega jälginud.

Naersin nii, et pidin tooliga koos ümber kukkuma.
Õhupallid? Kanamees? Kombitsadildo? Ja see on VANILJE (elik süütu, magus ja nunnu) nende meelest!?

See selleks. Seal sarjas on muide naised ka.
Enamasti näevad nad välja umbes sellised:

Ee, jah. Ütleme nii, et naistel eriti ei vea.

Külm ja männimets ja jumalad ja memento

Vahel õnnistab haigus ja häda sind inspiratsiooniga.

/30 lk! Jee mina!

_____________________

Nohjah.
Ma mõtlesin, et ma ei hakka pärast kaherealist sissekannet, kus midagi eriti sügavat öeldud ka pole, uut samasugust tegema, nii et 17. veebruar tuleb siiasamasse.

Ei, aeg ei oota, ei-ei!
Vähemalt minu vanuses ei oota aeg küll enam kedagi.
Nii et kirjuta rohkem, muretse vähem!

Muide, huvitav tähelepanek: ma ei kaota ühegi teema juures sõnaosavust NII kapitaaselt, kui kirjutamisest kirjutades. Paradoksaalne.
______________________

Poeglaps ütleb "puuksu" asemel "kuups". See on nii uskumatult armas, et ma peaaegu soovin, et ta kogu aeg kuupsutaks ja siis sellest oma tõsisel, hämmeldunud viisil teada annaks.

Raamatutest, filmidest jms.-st

Meile õpetatakse põhikoolist saati, et masendav on hea. Õpetajad annavad sulle pihku paksu köite, kus kõik läheb kogu aeg halvasti (nt. "Söekaevurid") ning kinnitavad, et see on väga hea raamat. Kirjandusklassika ja väärt korduvat ülelugemist. Või loed lehest arvustust ja arvustaja kaebab, et teose atmosfääri rikkus ära külgepoogitud õnnelik lõpp. Oleks kõik ühtlaselt sünge olnud, oleks väga hea olnud.
Kui sa pole lugenud Kafkat, ei pea keegi sind tõsiseltvõetavaks kultuuriinimeseks.

Ühesõnaga, tõeliselt küpsed ja väärtuslikud kultuurisaavutused on need, mis närivad su sisemust ja teevad haiget.

Ja nõnda kulgevad üha uued ja uued paindliku hingega kõrgkultuurihaipi uskuvad noored läbi süngete häda ja hingevalu laante, ronivad vabatahtlikult üle nugateravaid külma laava kilde täis vulkaanide, hingavad sisse sealseid mürgiseid aure ja tunnevad, kuidas maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne.

Muidugi, päris paljud neist masendavatest teostest on tõepoolest head.
Mis õigupoolest ongi kõige hullem: just eile vajusin ma ühe sellise rüppe, kaevusin tema pimedatesse sügavustesse ja lugesin tegelastest, kelle elu ei kulge loo-loogika järgi (s.t. kusagil on algus ja üle teemaarenduse saabub lahendus) vaid eluloogika järgi (võtad lõigu elu. See algab suvalises punktis ja lõppeb sama suvalises, meie pürgimuste tulevik pole enamasti mitte saavutamine ega ka dramaatiline läbikukkumine vaid lihtsalt lõputu, mitte kuhugi viiv pürgimine ise, ja ühtlaste vahemaade järel ründavad väsimus ning hingevalu).
Huvitaval kombel pole selle jutustamisviisi tulemus mitte see, et jutt tundub eriti eluline, vaid hoopis see, et elu tundub lugejale pärast loo läbimist nagu... ebamäärane läbitungimatu udulaam, midagi ebareaalset, valusalt vilkuvat ja kogu aeg tormavat, aga mitte kuhugi jõudvat.

Tegelase kiire surmaga lõppev raamat on hingele hoopis sõbralikum.
Tegelase aeglase ja piinarikka surmaga lõppevad raamatud on ka karmid, aga mitte hullemad kui sellised õhku rippuma jäävad.

Igatahes ei saanud ma enne aru, millise kohutava vea ma olin teinud, kui pöörane, ajusid kokkupressiv peavalu pani mind meeleheitlikult oma erinevaid kehaosi masseerima, huuli närima ning võtma sisse säärast kogust ibuprofeeni, et ma veetsin õhtu voodis, täiesti liikumatuks tardunud seisus, ja iga kord poeglast pissitama minnes VANKUSIN pärast tagasi.

Ma ei võtnud muide rohkem kui tavaliselt (ma võtan tavaliselt päris palju), aga ilmselt haigus ja mittesöömine võimendasid mõju.

Kusjuures, ma olen seda autorit varem lugenud. Ma tõesti oleksin pidanud paremini teadma. Aga ei, piinaks ennast, piinaks end veidike veel...
Ma ütlen teile, see on rumal. Otseselt RUMAL. Muidugi, inimesed, kes kogu aeg hullavad rohelisel aasal ja iial ei kurvasta, neile vahel kulub ära mõnd masendavat raamatut lugeda. Aga need ülejäänud, kes vaatavad nagunii elu läbi musta küünla, jumal KÜLL! Anna sellisele kätte sihuke masendavalt hea teos ja ta kustub kõige oma küünlaga tükkis hoopis ära.Kui te saate seda vältida ja teil on süngemeelseid tendentse hinges, ära vaadake neid filme, ärge lugege neid raamatud, mis on haige hinge väljendused. Haigel hingel v-o läks jah paremaks seda kõike endast välja kirjutades/muidu teostades ja väga võimalik, et ta on intelligentne ja kaunist keelt valdav isik, aga see ei tasu ikkagi ära.
Saadud kultuuridoos on võrreldes saadud meeleheitedoosiga tühine.

Kui ei ole surmatõbi, siis...

...jõuan ma ära oodata selle, et ühel päeval on mu lapsed piisavalt suured, keetmaks mulle haiguse ajal kanasuppi ja toomaks selle osised ise poest ära.

Selle nimel pean vastu.

/köhides vasakule ära

Pilt on pärit Heleni ajaveebist
Tegelikult ma tahaks hoopis teistsugust kanasuppi, ilma kapsata ja klimpidega. Aga vahet pole, vähemalt on ülearuse peenutsemiseta näha kanaluukere, pott ja kulp.

Aa, et lapsed on väikesed ju nii vähe aega ja vältigem kultuurset lapsepiinamist?

Vt. ka Postimees

Mitte et ma ise armastaks klassikalise muusika kontserte, aga see artikkel tõi mulle meelde ühe artikli, mis mul avaldamatuna juba tükk aega arvutis istub.

Siin ta on:

Lapsed on väiksed ju nii vähe aega...

Küllap tuttav lausejupp. Sellega põhjendatakse kõiksuguseid asju, mõned meeldivamad neist näiteks töölt kolmeks aastaks koju jäämine, oma armsate põngerjatega päevad otsa mängimine, nendega õues ringi lippamine ja metsaskäigud, nendega koos igasugustel toredatel üritustel... hei, stopp! Nendega koos kõikvõimelikel üritustel käimine sobib selle lause alla hoopis teistpidi. “Ärge vedage oma last kaasa vabaõhuetendustele, konserditele, kohvikusse ega restorani, nad segavad teisi, teid ennast, neil endil on ebamugav ja igale poole lihtsalt ei sobigi lapsega minna.”

Küllap samuti laias laastus tuttav lause, sinna sappa tuleb kohe: "Jätke oma maimukesed vanaema hoolde, kui ees on mõni suurematelegi lastele ette nähtud teatritükk, ärge arvake, et vabas õhus toimuvad üritused tähendavad, et sinna võib väikelastega minna ja kui vanaemad-sõbrannad tõesti ei leia mahti teie lapsi hoida, jätke siis minemata - lapsed on ju väiksed nii vähe aega, ei juhtu teiega midagi nende nägemata etenduste ja kuulmata kontserdite pärast..."

Tõsi-tõsi, mõtlete?

Ja samas mõtlete ilmselt ikka vahel sellestki, kuidas eesti peres võiks ikka olla rohkem lapsi, 1-2 last tähendab vaid väljasuremise aeglustamist?

Noh, ja nüüd tehke lihtne arvutus.

1 laps on väikelaps kokku 3 aastat. No tõesti, pole teab mis pikk aeg. 2 last, kui nende vahele on jäetud veidi aega, tähendab 6 aastat väikelapsega kodus olevat ema. 3 last 9 aastat, 4 last 12 ja 5... Lapsed on ju väikesed nii lühikest aega, eksole? Mis see siis emale ka ära ei ole senikaua väljas mitte süüa (noh, Macdonalds on muidugi lubatud, aga ärge ikka viisakasse kohta oma tittedega palun tükkige!), mitte teatris käia, hoida eemale kontserditelt ja aktustelt ja jätta trennis teised naised oma matihunnikul mängiva põnniga segamata..?

(Muide, eks on ju nii (ja eks ole see häbilugu!), et lastega kodus olevad emad end nii sageli käest lasevad, ei loe enam raamatuid, ei tea enam midagi ühiskonnasündmustest, manduvad vaimselt ning kaotavad füüsilise vormi?! Täiesti mõistetamatu, varem olid nagu normaalsed inimesed, aga lapse saanud, saavad neist rumalad kodukanad, miks nad küll enda eest ei hoolitse?!)

Muidugi on võimalik seda laste väikelapseeas olemist suhteliselt lühendada. Saades lapsi võimalikult väikese vahega. Aga... paljud naised (mina sealhulgas) ei soovi saada lapsi riburada üksteise kukile. Eeskätt seetõttu, et kahe (veel enam, kui neid väikesi on järjest sündinud rohkem kui kaks) pisikese vahel on end ikka väga raske jagada, vanem laps jääb teenimatult palju "suure lapse" rolli, olgugi ta õigupoolest veel igatepidi süle- ja "emme ning issi on olemas ainult minu jaoks" -eas. Kahe tillukesega on kahtlemata võimalik hakkama saada, aga eriti kui isa pole päris seda tüüpi, kes entusiasmist kiirates tittedega tegeleb, on see väga raske ja pingutav. Kui need väikeste vahedega pisikesed on siis suuremaks kasvanud, ohkab enamik nende emadest kergendatult, et pääsevad lakkamatust pissipott-püreepott-pesumasin-liivakast ringist kaugemale ja asuvad taas "inimese elu elama". Niipea uusi lapsi enam ette näha pole – brrr, see "lühike aeg", mil lapsed väikesed on, on nüüd viimaks ometi üle elatud ja nüüd on taas mahti iseenda eest veidi hoolt kanda ja kodune kannatuste rada selja taha jätta.

Selline see lapsesaamine olema peabki. Või mis?

Noh, aga siis on ikkagi see võimalus saada lapsi veidi suurema vahega. Nii jääb aega ja tähelepanu oma pisipõnni titea jaoks rohkem ning pole "kodus istumine" (mis lustiline väljend lapsega kodus olemise kohta, küllap enamik kodusolijad sooviksid, et see sõna-sõnalt tõele vastaks ja jääks aega niisama istuda) ka nii väsitav. Tore, jaksu on rohkem, huvi maailma asjade vastu ka, sest lihtsalt jõudu seda huvi tunda on rohkem. Ainult et... kui sul parasjagu pole võtta lapsehoidmisest vaimustatud sugulasi-sõpru, tähendab nt. 5 lapse saamine 4-aastaste vahedega seda, et 19 aasta jooksul on sul su armsate kaaskodanike-sõbralike ühiskonnaliikmete meelest moraalne õigus külastada mõnd avalikku kohta või üritust kokku – noh, ütleme, umbes 4 vahepeale jääva aasta jooksul. Ja meenutame, et ka nende nelja aasta jooksul pälvid sa hulga morne pilke ja võimalik, et ka sapiseid netikommentaare, sest paraku - ka su 4- ja 8- aastased vahel nihelevad või lasevad lossimäel kesk teatrietendust tagumiste publikuridade taga edasi-tagasi, ronivad kohvikus tühja laua alla onni mängima, hakkavad restoranis laulma... Lapsed on ju väikesed nii vähe aega, mine, naine, nendega nüüd palun koju tagasi ja lugege marjapõõsaste vahel liblikaid - lastele on see sama huvitav ja arendav kui linnaskäik, mille kestel sa kuritegelikult ka süüa tahtsid. Ah sa oled 8 aastat neid liblikaid seal juba lugenud ja tahaksid vahel ka ise midagi uut ja ergutavat kogeda? Ei no tõesti, mis te siis saate neid lapsi, kui endal alles sarved maha jooksmata ja iha uute kogemuste järele kõrvetab...?!

Mul on tunne, et väga paljude eesti inimeste südamepõhjas tuksub veendumus: tegelikult on need vanemad, kes sihukese lollusega hakkama saavad, et planeerivad perre üle 2 lapse, ise süüdi, et nõnda tobedad on ja ei taipa, et normaalne, vaimselt virge ja tegus elu on laste kõrvalt ebasünnis ja ebaviisakas ülejäänud ühiskonna suhtes.

Või õigemini on senise eluviisi ja lemmikharrastuste jätkamine lubatud isale, tingimusele, et ta oma naist ja lapsi kodunt kaasa ei vea.

Ikka ja jälle loen ma suisa ühtedest ja samadest artiklitest, kuidas meil on vähe lapsi, vaja on rohkem lapsi - ja samas kuidas meil on veel liiga vähe keskendutud haridusele, vaja on tipptasemel haritlasi, loogem tingimused, las noored inimesed õpivad... Vabandust, aga kas mina olen ainus, keda see ühitamine selle ühiskonna kontekstis imestama paneb? Kas tõesti keegi loodab, et proua doktor on nõus mitte lihtsalt et pühendama 12 aastat oma kõrgelt haritud elust laste hellale kodus kasvatamisele, vaid lepib ka sellega, et püsibki nende lastega kogu aeg kodus ja ei igatse vähimalgi määral vaimse vahelduse järele? Või on soovitus selline, et saagu proua doktor tasapisi oma 5 last, aga võtku oma kõrge palga eest hoidja, kes siis oleks lastele ema eest, sellal kui proua doktor käib ilma tüütute ebaviisakate lapsepudinateta mitte ainult tööl vaid ka söömas, lõõgastumas, raamatukogus ja igal pool mujal?

Mõistagi lähen ma siinkohal mõnevõrra äärmuslikuks. Aga põhimõtteliselt on asi siiski nõnda, et lapsed ei ole väiksed "nii lühikest aega" - vähemalt mitte siis, kui neid on... ei tahakski öelda "palju". Mis palju see 3 last ka on, ütleksin, et üle 6 on juba juba päris palju. Ütleme siis nii, et lapsed ei ole väikesed lühikest aega ka igati paraja laste arvuga peredes, perekondadest, kus on palju lapsi, rääkimata. Kas naine, kes on ühiskonda oma laste sünnitamisega jätkusuutlikumaks aidanud muuta, on pahategija ja peab seetõttu karistust kandma? Ma ei räägi siin üldse lastele kuluvast rahast, ajast või millest iganes, millest paljulapseline ema loobub - räägin kõige elementaarsemast - õigusest olla elav, arenev ja liikuva vaimuga inimene, võimalusesest saada uusi kogemusi ja liikuda rahva seas ringi, talumata lapse vääksatusest või sebimisest häiritud ümbritsejate sooje soovitusi kaduda oma titega tagasi sinna, kus on teie koht - koju.

Mina ei ole proua doktor, minu vajadus vaimlise liikumise järgi on üsna keskmise inimese keskmise vajaduse sarnane - aga kui isegi väikelinna raamatukogu töötaja soovitab mul imikut mitte raamatukokku kui "avalikku kohta" tuua, on asi ikka päris hull. Emad ei peaks mitte saama karistatud ja beebikoolidesse tõrjutud lapse saamise eest ühiskonda, kus lapsi niigi napib, vaid neid peaks lapsesaamisel ja omamisel julgustama.

Kui keegi soovib eesti iivet ükskord ka positiivseks saada!

Haige, väsind ja (mittekodutu) lootusetu

Ma püsisin hoolimata pidevast peavalust paremas peapooles terve nädalavahetuse funktsionaalne.
Nüüd on esmaspäev, valu on öö jooksul kolinud vasakusse peapoolde ja kogu perekond köhib ja tatistab ja haiseb kurguvalu järgi kahe meetri kaugusele.

Tegelikult peaks ma praegu Tegutsema. Aga ma kirjutan üles nädalavahetuse aruande tulevaste päevade jaoks ja kebin siis tagasi oma "Neverwhere'i", voodi ja pärnaõitee juurde. Sest arvuti ees olemine tundub väga masohhistlikuna.

Niisiis:
Manustatud ibuprofeeni: 1,8 grammi
Manustatud kala: nelja liiki
Manustatud alkoholi: 3 liiki
Kokkusaamisi: 3, neist meeldivaid: 2

Avastusi:
võõraste armuasjade kohta: 2
peavalu ja toidu seoste kohta: 1
viimast avastust ignoreerides edasi söödud ja peavaluga tasustatud saadud: 2 korda

Tegelikult ma tahaks rummikooki. Kuigi ma tean, et see ei parandaks mu enesetunnet vaid ajaks ainult peavalu hullemaks.
Haigused on tüütud, eriti kui sa ei pääse tänu neile ebamugavatest kohustustest vaid lihtsalt ei saa teha neid asju, mis muidu emotsionaalselt ja/või füüsiliselt naudingut pakuvad ja mille tegemine sind rõõmu ja entusiasmiga täidab.

Verd täis valgunud silmad ja seisev aju

Ma tahaksin öeda mida sügavat ja tarka.
Tõesti tahaksin.
Aga pärast seda, kui ma hommikul juhindusin 2 tundi sellest, et "Lihtsalt tee see ära!", siis käisin tütarlapse lasteaias arenguvestlusel (mille käigus ma uuesti veendusin, et mu tütar /vaatab kaamerasse/ on igati tubli ja adekvaatne seitsmeaastane, olgugi ma ise jätan emana pisut... mmm.... soovida), siis tegin veel 3 tundi "lihtsalt-tee-see-ära"-asju, ei ole mul nagu enam ühtegi head mõtet.
Isegi halbade mõtetega on kehvasti.

Nii et siis hea nõuanne: kui miski ei edene ja ühtegi mõtet ei ole (ja ERITI kui sealjuures on tunne, et kõik on jube halvasti, elu ongi kuradi närune ja mida me siin üldse enam), mine magama.
Ma ei tea, kas hommik on õhtust targem, aga ma tean kindla peale, et kui mul just vägevat ja kliinilist depressiooni ei ole (või siis viimase peal head pidu õhtul), on keskmine hommik keskmisest õhtust heatujulisem.

Räägime väljamaganud hommikust, eks ole =)
Magage end välja. Aitab väikeste murede vastu suurepäraselt.

Tulevane kuri geenius

Ma ei või: mu kaheaastane poeglaps harjutab õelat naeru, kuulates, missugune paremini kõlab: "Ha-ha-ha-HAA!" järelemõtlik paus, kulmukortsutus. "HAA-ha-ha-HAA!" Rahulolev noogutus. Ilgelt tige nägu ja kordusseanss viimasest.

Väikesed
lapsed
on
müstilised.