Palaviku ja armastusega

Viimse jaksuriisme peal toimimine pani jälle organismile litaka kirja.
Nuuskan ja nuuskan ja nuuskan, pea on paks ja uimane.
Aga noh, semester lõpetatud ja keskmine hinne vist 4,666666 ja veel lõputult kuusi - ning näe, olen siiski enam-vähem elus.

Et ma olen kõik oma tähtsad asjad ära kirjutanud juba ja rohkem mõtteid maha äng teemadel ei ole, hakkan vanu otsast üle kordama.
Nt tuleb vahel endale meenutada, kuidas nii kurb ja õudne ja masendav kui see ka ei ole, teist inimest, kes ise ei taha aidatud olla, ei ole võimalik aidata. Sa võid kõrvalt vaadata, kuidas isennast saboteeritakse, käed rüpes ja hambad huules, aga midagi teha ei saa.
Mida enam seletad, et "nii ei ole sul ju hea," seda jonnakamalt tahab inimene omaenda rada käia. Ja õigustada oma õnnetu-olemist on imelihtne! Lõpuks on läbi aegade sellele pühendunud isegi terved kunstivoolud!

Iseend tsiteerides: "Oleks hea, kui saaks abiks olla, aga paraku - oma elu juhtima hakkamine on midagi sellist, mille osas ei saa teisi inimesi aidata. Seda saabki ainult ise teha ning ükski seletamine ega õpetamine ei aita. Ainult lükkab edasi seda piinavmagusat hetke, mil ise otsustamine kui printsiip viimaks inimese ajju kohale jõuab.
/Uskuge mind, mina tean. Mul on piiiikalt kogemusi sellega, kuidas igasugused lahked hinged on mind aidata püüdnud."

Seekord on küll paljud inimesed võtnud ette end natuke teistmoodi karistada kui lihtsa minnalaskmisega. Aga need ei ole vähem vaevalised rajad.
Vahel mõtlen, et oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, küll oleks siis kõik õnnelikud. A tegelikult nii ikka ei saa. Juhtida saab ennast ja ainult ennast ja nii ongi. Teistele saab ainult leebelt naeratada ja nendega väga väga lahke olla. Tassike teed ja tükk šokolaadikooki, see on umbes nagu ainus abi, mida sihipäraselt õnnetule anda saab.

Ja siis veel imestatakse, et miks ma ei taha see päris sõber olla ja ikka uhkesti tõde näkku öelda.
Sellest ei ole ju kasu! Krdi mõttetu! Ainult meil mõlemal on mõneks ajaks sitt olla.