Jalad seinal või midagi

Peale pikemat kaalumist, kas lasta järele tahte ja tubliduse koha pealt või leppida sellega, et varsti annab tervis järgi, otsustasin ühe päeva puhkusele pühendada.
Või noh, mis puhkusele - koristasin, pesin, küürisin, tegelesin lastega: vaatasin neile otsa, rääkisin nendega, saatsin rahulikult kooli, viisin käekõrval ringidesse. Treenisin veidi, kirjutasin ka. Tegin korralikku toitu mingite "kiirsupp juustu ja küüslauguga on ju ka hea" asemel. Silitasin kassi, pikalt ja metoodiliselt.
Päev kadus nagu poleks olnudki.

Tegelt olen endaga jube rahul. Oli küll kiusatus mõelda "aga äkki ma ei jää haigeks? Äkki ei ole seda puhkuseraasu mulle üldse vajagi ja ma niisama laisklen?"
Aga siis mõtlesin kõigile neile vendadele-õdedele, kes saavad infarkte ja insulte samalaadsete mõtete järel, ja mõtlesingi ümber. On ikka vaja vahel hinge ka tõmmata!

Varane õhtu (ehk "miks ma olen kellakeeramise vastu")

Raudteejaam. Vaatad paremale - sirge raudtee silmapiirini. Vaatad vasemale - enam-vähem sama. Võimalik, et kuskil 19 meetrit enne silmapiiri on pisike käänak, aga see ei paista eriti kätte.
Vaatad otse. Kolm tekkidega kaetud hobust söövad midagi. Veidi neist eemal, ilmselt ebapopulaarsena, töllerdab pisike valge poni.

Mul on 3 likööriga shokolaadikommi, raamat ja 56 minutit. Toetan pea vastu metallist pingikaart ja vaatan taevasse. Algul liiga väsinud et lugeda - aga raamat on raamat. Nad ju söövad inimesi. Vahel neelavad nad su seda paremini, mida väsinum sa oled.

Kui rong viimaks läheneb, asub raudteeülesõidul prääksuma mingi helitekitaja. Kõlab, nagu tõmbaks keegi kahvliga mööda pesulauda. Kraaps-kraaps-kraaps.
Selja taga, aiaposti otsas istub väike märg koeranäss.
Kas see kõik on üldse päriselt?

Hajamõtted sugudest, ulmest ja kirjandusest üldse

Mulle meeldivad lesbid. Olen seda vist korra vähemalt siin kuskil öelnud ka.

Mehed vaatavad naisi teistmoodi, natuke nagu võõrliiki. No umbes sedasi, nagu mina pool aega mehi vaatan: kohati kõikehõlmava imetlusega, kohati üleolekuga. Olenevalt viimaste vahetute kogemuste laadist. Vahel mõlema seguga ka.
Õnneks on olemas teine pool aega, kus ma hoolika keskendumise abiga suudan meestes täiesti inimesi näha. Aga see nõuab teadlikku pingutust ja ma ei saa pahaks panna, et mõningatelt (paljudelt? enamikult?) meestelt naiste inimestena nägemine samuti teadlikku pingustust nõuab. Kuigi võin nende üle üleolevalt irvitada, kui nad seda teadlikku pingutust tegema ei vaevu =P

Heteroseksuaalsed naised vaatavad sookaaslasi vahel nagu õdesid, aga vahel nagu konkurente või kedagi, kelle arvelt iseennast paremini tunda, teda vähemalt mõttes maha tehes. Ma ise püüan olla õelik, aga vahel sattub ikka õelus ka vahele. Tõsi, mina praktiseerin suuremalt jaolt rauget õelust stiilis: "Nojah, saan aru, et võib ka nii. Lihtsalt mu enda meetod tundub kuidagi rahuldustpakkuvam."
See ei ole oluliselt parem variant kui aktiivne ja ilmne õelus, aga jätab mulle iseendast parema mulje.

Aga lesbide kirjandus meenutab minulegi, et inimene võib vaadata naist nagu inimest (ilma segaduse ja hämmastuseta, kuidas midagi nii pöörast, ebaloogilist ja vaimustavat saab olemas olla) ja samas temast üleni sisse võetud olla.
Kui poleks lesbisid, oleksin võib-olla juba ammu skisofreenik. Sest muidu v-o ei saakski aru, et on korraga võimalik olla mõistlik, mõtlev, loogiline ja vaimustav.
Nii et mulle meeldivad lesbid. Eriti kirjanduses.

Tove Jansson ja Jeanette Winterson on kirjutanud mõned kõige paremad teosed, mida ma iial lugema olen sattunud. Nende loomingu põhjal on mul suisa tekkinud kahtlus, et kui naine lesibilisusest just lolliks ei lähe, on tal kuidagi võimalus vaadata maailma natuke selgema pilguga kui heteronaisel (või -mehel). Sel heteroseksuaalsel - kui ta ikka üldse seksuaalne olevus on - naisolevusel on ju tavaliselt ees selline prill, mis, jah, laseb vaadata asju, kuid samal ajal sunnib vaatama neidsamu asju ka läbi meeste pilgu, ja siis paneb vaatama seda, mis on erinevat naise enda pilgus ja meeste pilgus, ja kuidagi neid erinevusi analüüsima ja kurat! Niimoodi kolmekordselt nähes võib ju lollikski minna! Pea hakkab kohe kindlasti valutama!
Mul on kahtlus, et üks sugude ebavõrdse poliitikas ja juhtimises esindatuse kaasnähte (kas põhjusi? või hoopis tagajärgi?) on selles, et need poliitilised ja juhtivad mehed üldiselt ei kasuta säärast kolmekordset vaatlust - läbi oma silmade, siis teiste silmade, siis oma silmade juurde tagasi ja lõpuks kõiki vaatenurki analüüsides. Aga naised küll kasutavad. See on nende sõnavõttudest näha.

*Ma muidugi üldistan. Alati on individuaalseid erandeid. Aga nii, laias laastus rääkides, noh.*

Wintersoni juurde tagasi tulles - ma olen teda armastanud sellest ajast saati, kui lugesin tema raamatut "Kirg". Olen vaimustusest vabisenud nähes, kuidas, millest ja millise häbenematu säraga ta kirjutab. Jah, tal on ka nõrgemaid asju. Ja vahel ta kordab end. Aga sama kehtib ka Gaimani kohta.
Läksin BAASi vaatama, kuidas Jeanette'i seal on arvustatud.

Tuvastasin, et tema kui autor figureerib seal ühe raamatuga, mille kohta keegi midagi öelnud ei ole. (Kuna BAAS ei lase väga hästi linke panna, võite ise otsingus Wintersoni nime katsetada, kui huvi on.)
Vahtisin tulemust tühja pilguga ja täielikus segaduses olles.
Miks teda seal ei ole? Üleloomulik element teostes on? On. Kvaliteet on? On. Täiskasvanutele mõeldud on? On. Mida?!

Oot, aga äkki on asi selles, et ehk ei ole ulme, ehk on hoopis "värdjalik" kirjandusžanr "maagiline realism"? (Tegu väga vaba tsitaadiga kuskilt BAASi arvustusest. Ma ise ei jaga sellist seisukohta maagilise realismi kohta.)
Ahsoo... Aga kui Winterson ei ole ulme, siis... no kuulge, siis mina ju ka ei ole?
S.t. kui sisuliselt vaadata?

Üritades aru saada, kuidas BAASis seda ulme ja maagilise realisimi piiri meil veetakse, jõudsin kiirele järeldusele, et see veetakse mööda turundust.
Teose sisu ei olegi oluline. Oluline on, millisele riiulile see raamat raamatupoes pannakse. Kui on ulme või fantastika riiulil, kvalifitseerub. Kui on kuskil täpsemalt defineerimata ilukirjanduse riiulil, ei kvalifitseeru. Vaene Winterson on aga muidugi normaalse kirjanduse riiulitel.
Mõtlesin: "Kui tobe, kui väiklane ja nõme! Sisu peaks ju lugema!"

Aga sellest ajast on jõetäis vett merre voolanud ja ma olen näinud, kuidas Liisi Ojama nö. arvustas "Joosta oma varju eest" kogumikku Sirbis. (Arvustus oli nii sisutühi, et ma isegi ei kaasanud teda siia plokki oma saba kergitamise postitusse. Ma saan aru, et ulmet võib siis niimoodi arvustada? Sirbis? Nähetavasti ei ole ulme kirjandus.)
Kuidas tõepoolest häid lugusid kirjutav Maniakkide Tänav ei ole Eesti riigi silmis õieti mingi kirjanik ega asi.
Ja kolmandast küljest, olen ka näinud, kui küüdimatut kraami on Eesti ulmepublik sunnitud paberiltki lugema, sest kuna ulmekirjandust ei loeta päriskirjanduseks (ja on arusaadav, et see tekitabki selle vastureaktsiooni ehk keeldumise nö. päris kirjandust ulmena käsitleda), lubatakse ulmežanris kirjastustes läbi kirjanduslikult nii madala kvaliteediga kraami, et see omakorda tirib jälle žanri maine kangesti alla.
Näide: olen viimastel päevadel üritanud lugeda üht fantaasiajuttu noortele ja juba esimesel kolmel leheküljel juhtub kolm ilmvõimatut asja. Ja mitte ses mõttes võimatut, et maagia ja õudsed imelised olevused, vaid ses mõttes võimatut, et inimene vaatab kaunil suvepäeval mööda randa luusides ja merekarpe korjates ringi ja näeb midagi veest vastu helkimas (!) (kes ei saa aru, mida ma halan: loogiliselt võttes peaks igal pool ta ümber asju helkima, veel ja märgadel esemetel on päikese käes selline komme). Tegelane mõtleb: "Oo, äkki on kuld!" Läheb võtab asja eksimatult veest välja, seda vahepeal silmist kaotamata. Kuigi ta on seni kullaga täiesti kokku puutumata isik, on ta asja lähedalt silmitsedes otsekohe täiesti veendunud, et jah, see ongi kuld. (Ja muuseas, tal on õigus!)
Olulist üllatust, kahtlust või muid emotsioone ilmutamata pistab ta leiu taskusse ning kõnnib siis kenale ilmale ja valendavale liivale mõeldes minema.

Noh, selline teos siis, eks ole. Paberil olemas. Kõvade kaantega.
Hakka siis pärast sihukesi tõestama, et eiei, ulme on täiesti täisväärtuslik kirjandus!

Jälle tagasi Wintersoni ja ulme vahekorra juurde: ta on muidugi naine. Ja lesbi.
Pean täiesti võimalikuks, et paljud eriti isased ulmefännid ei salliks teda ka siis, kui teda müüdaks ulme ja fantastika letis. Aga ma usun, et nad tolereeriksid teda, umbes nii, nagu nad tolereerivad Le Guini. Noh, et me saame aru, et sellele on ka publik ja naiselik emotsemine läheb mõnedele peale.
Noh, nagu mõned tolereerivad mindki, eks ole =)

Ulme ei ole absoluutselt mehelik ega meestekeskne žanr, aga kuna tavaliselt on meessoost publik häälekam ja tooniandvam (nagu tavaliselt on igasuguse kirjanduse puhul meessoost publiku arvamus häälekam ja tooniandvam, teate küll, "naistekas" on peaaegu ropp sõna, "meestekas" aga lihtsalt negatiivse värvinguta hinnang sellele, et ilmselt pole see raamat naistele väga põnev, pikemalt sel teemal vaata nt siit), siis on avaliku arvamuse kujunemisel oluline, mida mehed millestki avalikult arvavad.

Ma ei tea, mismoodi Wintersoni nende jaoks rehabiliteerida, aga eks ma alustan siis oma arvamuse avaldamisest. Püüan tuua lesbi meeste ette =)
Eks näis, kas õnnestub.

Looduslaps

Tõusin spetsiaalselt kell kuus, et jõuaks hommikul kõik tarvilised asjad rahulikult ära teha, enne praktikat duši alt läbi astuda ja ei peaks bussi peale jooksma.
Natukene jäin hilja peale, nii et tulin veeprotseduuridelt kell 7:15. Jooksma õnneks ei pidanud veel seepärast, kergelt kiirendatud samm aitas täiesti. Kell 7:31 tuli buss, kell 7:40 olin majas kohal.
Kell 7: 45 tuli õendusjuht, ulatas mulle sõbralikult seebipudeli, palus mitte pahaks panna, ja saatis duši alla.

Veetsin terve päeva end paaniliselt nuusutades, sest selgesti pesemine tegevusena ei andnud vajalikku hügieenilisuse taset ja miks siis oleks teine pesemine pidanud andma? Pidevalt oli tunne, et inimesed sihilikult õhutavad peale minu ruumisolekut, kuigi tegelt on seal kõik täiesti normaalsed, sõbralikud ja mõistvad, töö on hirmus põnev ja üldse, kõik prjekrasno. Õpin boonusena ka vene keelest aru saama ja vahet tegema hulgal naistel, kelle kõigi nimi on kas Galina või Julia.
Aga issand, küll see tervishoiutöötaja elukutse on stressitekitav!

Tulin koju, panin vormi hirmunult pessu ja magasin lõõgastuseks 4 ja pool tundi.
Ikka veel on täiesti omadega õhtal enesetunne.
Pildi side postitusega on see, et muumiakassi näoilme sobib minu omaga ideaalselt.

Ving kaubandusvõrgu puudujääkide teemal vol 2

Mida aeg edasi, seda enam jälestan vajadust hankida endale uusi jalatseid.

Ega ma täpselt ei teagi, mis on juhtunud minu jalgade ja kingasuurustega, aga tõsiasi on, et minu jalanumber on viimased 4-5 aastat olnud naistevääringus "42 (e. viimane number, mida naistele tehakse) on liiga väike ja naiste mudelid üldjuhul ei sobi ükski" ja meestevääringus "enam-vähem sobib nr. 40 või vahel ka 41, aga üldiselt mingid eriti rohmaka tegumoega kastmudelid ainult".

Sealjuures on mul igati esteetilised ja võluvad labajalad, muuseas. Ei ole deformatsioone, paksendeid vms, mis muudaks kingade mittesobimise loogiliseks.
Jalad pildil on illustratiivsed, aga minu omad (vähemalt mu enda arvates) näevad tera paremadki välja.

Minu suurust (päris minu suurust, mugavat, mitte sellist, mida ma koba peale isegi proovima olen valmis) kinga ei ole kunagi, kunagi kuskil riiulitel väljas. Ma pean alati minema ja küsima. Et kas teil seda ja seda suuremat/väiksemat numbrit ka on.
Ja kui ma juba olen midagi küsinud, kipuvad müüjad juba ise innukalt alternatiive soovitama, liduvad edasi ja tagasi nagu kassid poegadega, ja mul tekib tunne, et kui nad tõesti suudavad mõne enam-vähem kõlbuliku paari välja kaevata kuskilt, võlgnengi ma neile ostu. Juba moraalses mõttes. Sest nad nägid nii megapalju vaeva ju!

Lisaks on üliüliülinõme see, et tavaliselt ma ei saa valida kinga meetodil: "oo, see on ilus, tahan!" Tuleb võtta lihtsalt see veidi kannale vajutav ja üsna kole kümnes kingapaar, mida proovisin, sest sel on vähemalt potentsiaali enam-vähem mugavaks loksuda mõnekuise kandmise järel ja hädapärased nõuded (ilma kontsata, normaalsest materjalist, püsib jalas, ei loksu ega pane jalgu esimese 5 minutiga valutama) on ju täidetud.
Saabastega on asi veidi parem õnneks, mul on ka paar paari ilusaid saapaid olnud, aga kingi ja nende ostmist ma vihkan päris südamest ja siiralt juba. V-o, kui vihkaks vähem ja suudaks käia rohkem kui viies poes enne lõplikku raevu ja meeleheitesse langemist, leiaks ka paremaid kingi. Aga mulle ei meeldi nagunii mujal kui toidupoes poes käia, eelpoolnimetet põhjustel aga kingapoodides eriti kohe mitte.
Nojah noh.

Täna ostsin paari kingi, mille välimus mus õigupoolest leina ja kurbust tekitab, praktikajalanõudeks.

Tükk aega mõtlesin, kuidas edasi elada selle teadmisega, et ma kulutasin kingadele, mis mulle ei meeldi, ligi 60 euri.
Lõpuks otsustasin, et kui praktika on läbi, ostan veekindlaid markereid (punast ja musta ja rohelist ja roooooosat) ja kirjutan kummalegi kingale mitmevärviliselt järgmise salmi:

"Kui kõnnin, maapind väriseb
ka taevas minule väike,
seal, nii et laotus käriseb,
kord mürtsub mu enese äike!"

Ja joonistan kriipsujukusid ka.
Salm, muide, on tõlge eesti keelde musketäride hümnist, nii nagu Vladimir Neff selle oma imetoredasse raamatusse "Borgiate sõrmus" kirja pani. Salmid on seal üldiselt tõlkinud Josef Lada, nii et ehk selle ka siis.

Igatahes kingade ärasodimise mõtte peale läks sees natuke kergemaks küll.

Kui pea ei jaga, peavad jalad jagama

V-o olen seda juba maininud ka. Aga et see on niiiiiiiiii tähtis:

ülalolev vanasõna ei ole õel mõnitus inimestele, kes oma jalgu rakku jooksevad mingi tühise, neist endist mitteoleneva arusaamatuse pärast!
See on hoopis asi, mida sa iseendale rahustavalt ütled, kui oled mingisuguse mõttenõrkuse tõttu uskunud internetis üleval olevat kaarti, mis näitas, et raudteejaamast on praktikabaasi umbes 5 minuti tee. Kui sa oled juba pool tundi läbi märja suureräitsakalise lörtsi raudteejaamast esmalt ühele, siis teisele ja siis jälle esimesele poole edasi-tagasi trampinud, täielikult segaduses sellest, et oodatud hooldekodu asemel on ümberringi mingisugused hobusetallid. Kui sa, 10 minutit kokkulepitud kohtumisele juba hilinenud, helistad meeleheites oma praktikajuhendajale (kes ei võta toru) ja siis numbrile 1182, kus vastab keegi neiu, kes teatab, et otsitav koht asub ju ometigi raudteejaama vahetus läheduses põllu peal - sa üldse ei vihasta ei tema ega enda peale, vaid lihtsalt meenutad endamisi postituse pealkirjaks olevat tarkusetera!
Ning kui see neiu sinu vastuväidete peale suunab su otse praktikabaasiga (mille numbrit sul endal pole olnud taipu telefoni lisada) suhtlema ja seal märgitakse, et raudteejaamast on baasi umbes 2 km, ei vihasta sa ka ei interneti ega nende peale, kes selle neetud valekaardi sinna üles panid. (Sügavalt eksitava pealkirja alla "asukoht".) Sa ei lase end häirida isegi mitte sellest, kui telefonile vastaja süütult lisab, et sealtkaudu, rongiga, ei tule neile üldiselt mitte keegi mitte kunagi.

Kui siis selgitatakse, kuhu täpselt tulla, ning sa tuvastad, et oled parasjagu umbes kilomeetri jagu valel pool raudteed, kordad sa vanasõna endale veel korra. Lörtsi muudkui sajab ning sa tänad taevast, et saapad viimase larpi jaoks nii-nii-nii korralikult veekindlaks said tehtud, aga su peasall on sõna otseses mõttes märg ja nina hakkab kuidagi nohusena tunduma. Siis jõuad sa kohale ja kõik kohtlevad sind nagu kergelt alaarenenud last, aga sa ei saa seda neile ka pahaks panna. Nii see asi ju paista võibki!

Kuid eriti, eriti kirglikult kordad sa seda mantrat edasi siis, kui oled praktikabaasist ära tulnud, seekord bussi- mitte rongipeatusesse suundudes. Nimelt jõuad sa umbes pooleteise kilomeetri läbimise järel kohta, kus ühel pool on bussipeatuse silt, aga sealpool, kus peaks peatuma sind huvitava suuna buss, ei ole silti. Ei ole ka posti, on ainult mingisugune laiendus asfaldil ja sul pole aimugi, kas see on õige peatusekoht või mitte. Ja et see teelaiendus asub umbes 50 meetri kaugusel ristteest, kõmbid sa esmalt 300 meetrit (ikka veel langevas lörtsis, mis nüüdseks on peeneteraline) mööda ühte teeotsa, et näha, ega kurvi taga pole mõnd sildiga bussipeatust. Ja siis tagasi ja samapalju edasi mööda teist teeotsa, et teise kurvi taha vaadata. Ning siis kiirkõnnil tagasi, et jääda sinnasamma teelaiendusega kohta passima, ja ennäe! Buss juba tuleb ja muidugi just seal teelaiendusega kohas ta peatubki.

Ja kuigi sa oled märg, külmetav ja vihane ja sul on sügav soov minna ja rippuda kuskil avalikus häbipostis sildi all "Olen nii loll, et kahju kohe," ütled sa endale: "Kui pea ei jaga, peavad jalad jagama!" Ning ostad endale poest lohutuseks Karumsi vahustatud vaniljekreemi ja isegi ei põe eriti.
Sest nii ongi. Sest selleks ju jalad ongi, et neid kasutada, kui pole piisavalt nutti, et ilma toime tulla!

Mõh

Mul ei ole murcat siin kõrval "mida loen" nimekirjas, sest mul on murca guugli riideris.

Aga vahel on mul tunne, et murca on natuke rohkem mina ise, kui ma ise olen. Või õigemini, et ta on see naine, kelleks ma oleksin võinud kasvada, kui ma ei oleks juhtumisi, asjaolude ja geneetiliste tegurite kokkusattumisel, kasvanud selleks päris minuks.
Murca märkab asju. Märkab teisi asju, kui mina märkan, ja kirjutab neist teistmoodi, aga põhimõte on sama.
See põhimõte on niisiis umbes see, et me oleme kõik lollakad.
Aga kui sa näed kellegi teise tekstist või näost, et ta on mingis sulle tuttavas laadis lollakas, on seda iseenda puhul kergem taluda, taltsutada ja nautida. Niisiis me püüame, kumbki omal moel, oma lollakusi näha ja mõista. Lasta ka teistel neid näha ning mõista. Püüame neile lollakustele pai teha ja tagumikupatsutusega sõbralikult diivanile kupatada: "Jah, me oleme niimoodi lollakad. Jah, me enamasti oleme kõik umbes niimoodi lollakad. Märkasid ise ka, onju?"

Ei saa öelda, et ma talle otseselt kade oleksin: olla mina on pagana oivaline. Aga mul on hea meel, et tema ka olemas on. Et see alternatiivmina on ka eluvõimaluse saanud.

Sest teate, tegelikult ei usalda ma ennast päriselt. Võimalik, et ma ei olegi valinud oma elus parimat teed. Nii et on hea, et on olemas ka teisi võimalusi mina olla ja pärismina ei pea samas selleks teistmoodi elamiseks oma aega ja energiat kulutama. Sest pärismina tunneb tegelikult nagunii, et hakkab tasapisi tükkideks minema.
Nii palju teha. Nii palju tahta. Nii palju inimesi. Nii palju uut õppida. Nii palju vastutusi. Nii palju vabadust. Nii palju armastust.

Nii suur kurnatus, et isegi hüüumärke ei tule sinna loetelu sisse.

Neljapäeval magasin 16 tundi.
Mõtlesin, et jai, puhkasin välja, edasi läheb ainult paremaks.
Vastu reedet magasin 9 tundi.
Vastu laupäeva napid 8 ja jälle selline surmav väsimus, et ei jaksa pead püsti hoida ja jalad värisevad kaks korrust trepist käies. Selline väsimus, nagu üritaksin vahtkummist staadionirajal ringe joosta. Muidugi, mul on hea ja õnnelik olla kõigi nende tegemiste järel ja keskel. Iga kaunis hetk on täiega olnud elamist ja vaeva väärt. Aga...
Aga.
"See on prioriteet, nii et see tuleb ära teha" ei ole siiski väga hea otsustusmeetod, juhul kui prioriteet on umbes kõik, mis parasjagu väga aktiivselt mitteprioriteet pole.

Ma ei saa aru, kuidas nad seda ajajuhtimist teevad? No tõesti.
Äkki nad lihtsalt peavad elus jube vähest oluliseks või midagi?
***
Noh, ja et mul on nii palju prioriteete, siis ühele neist tähelepanu pöörates: lugesin (pärast kuute teist lugu, mis kulusid julguse kogumiseks) "Täheajast" oma jutu läbi. Esialgu oli jube tunne, siis hakkas tasakesi parem, siis hakkas korraks veel jube ja siis tuli hämming: "Kuulge, see oli hea ju! Mina ise kirjutasin vä?"

Mõned pisivead välja arvata, võib täiesti rahuliku südamega enesereklaami teha. Kui teile meeldib mind siin lugeda, meeldib vast ulmeantoloogiast ka!
Mulle endale meeldis - ja üldiselt olen ma oma tehtud töödele kaunis adekvaatne hindaja.
Päriselt on ka lahe lugu!

Kevad igal pool (mitte ainult südames)

Ma tahan tantsima minna. Millegi sooja ja rütmika saatel, mis laseks puusadel häbenematult võnkuda, võtaks alakõhu surisema ja mida poleks samas piinlik kuulata.

Muidugi, ma olen vaba inimene vabas ruumis, mul on kõlarid ning kõik juutuubi mugavused: ma võiks kohe tantsida =)

Aga ei saa! Südametunnistus, mis on seni üsna rahulik olnud, kaebab, et kui kaks massiivset kontrolltööd on JUBA HOMME, tuleks nendeks nagu süstemaatiliselt õppima ka hakata. Seda enam, et kogu kursus tuubib juba 3 päeva täiesti hullunult ja iga natukese aja tagant jookseb kohale keegi mingit paberit lehvitades ja teatades, et "aga tegelikult on hoopis selle pildi järgi kõige parem õppida!" ja kõik liduvad koopiaid tegema.

Ma ikkagi ei hakka veel õppima kah.

Nimelt on mul üks lugu sees, mis on seni üllatavalt väheste piinadega 18 lk jagu välja voolanud ja ma ei taha seda teadvuse voogu raisku lasta. Minu kahe eriala vahel ebakindlalt õõtsuvad prioriteedid ja pikk üldine elukogemus ütlevad, et teha suguelundite töid eesti ja ladina keeles järgi on lihtsam, kui sellise hea jutulise mõttesoone peale tagasi saada, kui too soon kaduma sattub minema. Kaduma aga sattub minema ikka siis, kui millelegi muule liiga kõvasti ära keskenduda. Poole teraga luua on nagunii raske!

Aga samas on koolis ka tore, nii et ma ei ole nõus kummalegi tegevusele jalaga andma. Püüan end kuidagi pooleks jagada. Pool mind kummaski liinis ei ole sama hea kui kaks tervikut, kuid et ma oma bipolaarse kõrgmeeleolu turjal olen kohati erakordselt võimekas, siis seni on enam-vähem hästi.

(Ma ei ole kindel, et homme õhtul pärast töid samamoodi mõtlen, aga noh, eks ma muretsen siis selle üle homme.)

(Muide, on täielik sigadus, et inimesi on kahesoolisi! Kõik senised organsüsteemid on saanud ühe tööga ära lahendada, aga muidugi tuleb just suguelundeid kaks korda teha. Kriminaalne alatus! Nagu juba ühe soo suguhormoonide talitlus ja suguelundite ehitus piisavalt keeruline poleks!)

Teine semester on palju raskem kui esimene.

Aga väga kevadine teema on töödel vähemalt =)

Head ajad taas

Isegi 3 päeva järjepanu peavalu ei ole suutnud üldist õnne ja rõõmu rikkuda.
/tegelt vasakus oimus jälle natuke tuikab, ütleme siis suisa: 4 päeva
Tundub, et kui peavalu käitub tsiviliseeritult ja leeveneb kohatise "ulgumise, iivelduse ja külmavärinate"-taseme juurest ikka "natuke hapraks olemiseks, mil ei taha kõvu helisid ja kummardada" ka, on ta talutav seltsiline. Saame koos toime.

Aga see, mis nii õnnelikuks teeb, on mu erakordne suutlikkus.
Nii palju uudseid kogemusi, tehtud tegusid ja töid!
Jap, ma tean küll, et "kes palju teeb, see palju jõuab" on nõme ning pahurust tekitav ütlemine. Minus ka tekitab pahurust. Seda enam, et minul nt. jääb tavaliselt umbes 1/4 plaanitust ikka tegemata ka, ega kõike ei jõuaGI.

Aga konks on selles, et 1/4 plaanitust kipub nagunii tegemata jääma, ükskõik, kas mul on käsil 48 või 4 asja.
Nii et lihtne matemaatika ütleb, et rohkem tehes tõesti jõuabki rohkem =P
Niisiis ma teen rohkem.

Tropid on tropid on tropid e. nõmedusel pole sugu

Käisin täna koolis. Ilmselt lähtuvalt õpetajate streigist on meil sel nädalal vähe tunde ja suht lebo olemine (igatahes eelmise nädala lõpul vaadates oli selle nädala tunniplaan veel oluliselt tihedam ja hirmsam), aga üht-teist siiski räägitakse ja tehakse.
Täna räägiti siis meeste tervisekäitumisest.
Ja natuke soorollidest ka, sest meie õppejõud on nähtavasti soouuringute keskuses keski asi.

Ma loengul pikemalt ei peatu, aga mh. mainiti meile kui esimese kursuse lollidele tudengitele ka seda, et sotsiaalne sooline käitumine e. igast "poisid ei nuta, oled sa mõni plika vä?" ei tarvitse olla ei üksikult võttes üksikmeestele ega üksiknaistele ega ka ühiskonnale tervikuna just kõige tulusam ega meeldivam.
Ja kahel erineval korral, teema kahe erineva nurga alt käsitlemise juures, tõusid auditooriumis kahe väga võluva, asjaliku ja targa naisterahva käed ja kõlas kaks sellist lauset:

lause 1: "Aga see on ju tegelikult ikkagi veider ja tobe kui mees kogu aeg nutab?"

lause 2: "Aga see ju ikkagi on kuidagi vale ja nõme, kui naine lõhub õues puid ja mees keerutab see aeg peegli ees, sest äää, ta ei saa ju, see rikub ta käed ja küüned ära!"

Rõhutan uuesti, seda ütlesid naisterahvad. Ja mitte sellised naisterahvad, kes kogu aeg nutaks või puid ei suudaks raiuda (erinevalt minust, kes ma küll kogu aeg ei nuta, aga puid eriti katki ei saa). Nad on mõlemad ull-pädevad!
Lihtsalt näib. et nende ajju on pesa teinud ettekujutus Mehest kui MITTEnaisest. E. Naise vastandist. E. kui mees kogu aeg ei nuta ja suudab puid lõhkuda ega karda oma küünte pärast, siis järelikult naine peab kogu aeg nutma, kartma küünte ilu pärast ja olema võimetu puid tegema, sest naine ja mees on vastandid.
Ja naiselik mees on siis see, kes on nagu see läbi vastandumise defineeritud Naine, kuigi too viimane tegelt, nojah - ei ole päris elus naistega eriti seotud olevus. Ja loomulikult on ta täielik tropp.

Niimoodi siis inimesed mõtlevadki!

Õppejõud, pean kurvalt tunnistama, ei jõudnudki mu kahe hea sookaaslase küsimustele midagi vastata, sest auditooriumis viibisin mina, kes ma läksin minut minutilt järjest rohkem äksi täis, keerasin end oma kohalt esireas kahekorra ja lällasin kõva häälega õhku küsimusi nagu "A kas see ei ole siis nõme, kui naine kogu aeg nutab?" ja "No aga kas see naine siis ei ole nõme, kes sellal kui mees õues puid teeb, end aina peegli ees hööritab ja oma küünte pärast vigiseb?"

Nagu... uskumatu! Sealt siis tulebki see Eesti ühiskonna sõnaline "meil ei ole probleemi", aga reaalne hiigelpalgalõhe jms rõõmud.
Tuleb sellest, et keskmise inimese teadvuses on Mees normaalne inimene (mis siis, et vähegi mõtlema hakates tuleb igaühele meelde igasugu erinevaid meessoost troppe ja napakaid), aga kuna naine on eelkõige Mittemees e. keegi kellele saab pähe määrida kõiki idiootsusi, mis mehega nagu esmapilgul ei sobi, siis vahet ei ole kui palju erinevat laadi suurepäraseid naisi keegi tunneb (või ise on), ikkagi väänatakse Naiselikkuse mõiste alla kogu pask, mis normaalse toreda inimese (=Mees) juurde justnagu ei sobi.

Ja selle koleda avastuse järel mõtlesin koha peal välja harjutuse soorollide adekvaatseks mõistmiseks.

Harjutus käib nii: mõtle inimese külge välja mõni nõme teisele soole tüüpiline käitumine. Vaata, et see käitumine oleks otseselt nõme (mis ei välista nt. omapärast, ootamatut ja hämmastavat, aga nõme on seal see oluline punkt).
Ja nüüd küsi endalt, kas see käitumine oleks esimese soo puhul täiesti kombes või oleks ikkagi ka nõme, kuigi v-o mitte nii hämmastav, kohatu ja ootamatu?
Ja kas ka sina, mu armas lugeja, äkki ei ole kogemata naiselikkust ja mehelikkust defineerinud läbi nõmeduse, mis tegelikult on täiesti sootu nähtus ja mida esineb mõlema sugupoole hulgas üsna võrdselt?

Pilti otsides kulutasin ligi tund aega püüdes leida mõnd, mis ei mõjuks koos postitusega üheski suunas seksistlikult, meeste- ega naistevihkajalikult. Peaaegu võimatu ülesanne.

Väljas on kevad, kuid talv minus on alles alanud

Kuna Poeglaps otsustas, et on piisavalt kaua terve inimene oldud, ja arendas varemalt kogu perekonda tabanud viiruse välja elegantseks 39-se palavikuga bronhiidiks, olen veetnud 8 päeva praktiliselt mitte midagi tehes ja kogu aeg kodus olles v.a. mõned lühemad tretid päevavalguse kätte, apteeki, poodi ja raamatukokku.
Olen maganud hommikuti kaua ning söönud sageli, enamasti sooja toitu.
Selle pideva lebotamise tulemusena ei ole ma mitte hästi välja puhanud ja tegutsemisenergiat täis vaid täielik laip. Tahaks ainult magada. Kogu aeg. Kõik väsitab. KÕIK väsitab.
Ainult söögitegemine motiveerib veel liigutama.

Homme algab uus kooliperiood.
Api.

Ilulemas

Kuidas see niimoodi on, et nukker ning maheda igatsusega tembitud õnn on nii sume ja sulnis?
Ning tõeline ja toores virutab nagu keskpäevane märtsipäike silmile, särav, võimas, aga peaaegu hirmus?
Üldiselt, kuna ma seda ängivärki suurt ei salli, nagu v-o mõned ka märganud on, püüan elu teadlikku nukrusega tempimist vältida ja minu rõõm kipubki olema nagu mäurav valgusepööris, pidurdamatu, kuldne ning nüansivaene.
Aga kui juhtub mind see tasane kurbus säraga segamini puutuma, nt sattub keegi teine väga salalikult ja õrnalt oma pintsliga leebeid unelustoone mu elule peale silitama, siis... siis on korraks nii hingematvalt ilus ja hea. Tuleb kohe meelde, et see polegi elu, kui haiget ei tee.

Nii nii ilus hakkab. Nagu päike loojuks ja kevad hakkaks tulema ja horisondile jääks kolm triipu: kuldne, roheline, lilla.

Olen minagi ju vahel kannikesekarva, tasane ja nukker. Lihtsalt ei näita väga välja.
Ei ole nii ammu välja näidanud, et ei mäletagi, kuidas see näitamine käis..?

***

Muidu on nii, et juba teist korda kolme päeva jooksul nägin inimest sõna "kohanemisvõimetu" kasutamas nõnda, et see tähendab "nii loll, et väärib surma".
Päris huvitav lähenemine.

Õige eesmärk on pool võitu

Selleks, et tahta midagi teha, ei ole vaja eesmärki.

Küll aga võib juhtuda, et õigesti valitud eesmärk aitab inimesel paremini ja püsivamalt teha seda, mida ta nagunii teha tahab.

Näide:

Nõudepesu eesmärk

Nõude pesemise eesmärgiks võib muidugi olla igasuguseid asju, aga kõige traditsioonilisem eesmärk on "et kõik nõud oleks puhtad".

Õnnetuseks mina ei saa seda eesmärki kasutada. See ajab mu meeleheitele ja võtab tegutsemistahte.
Elukogemus on nimelt õpetanud, et kõik nõud ei püsi puhtad kuigi kaua. On lausa võimalik, et pärast kõigi nõude heroilist ärapesemist on mul korraga ees terve lauatäis musti nõusid, mille ülejäänud pereliikmed mu nõudepesu ajal tekitanud on.
Ja mina ei tea, mis juhtub teiega sellises olukorras, aga minuga juhtub juhul, kui mu eesmärk on olnud "et kõik nõud oleks puhtad," see, et ma istun jõuetus ahastuses maha ja mõtlen: "Persse minge! Mina enam nõusid ei pese! Pesed ja pesed ja siis sured ära ja ikka keegi määrib pärast nõusid edasi! Mille nimel?!"

Niisiis on tasapisi, pärast perioode, mil mu kraanikausi ümber kuhjusid mustade nõude laamad, saanud mu eesmärgiks nõusid pestes hoopis "teha kraanikausis ruumi järgmistele mustadele nõudele".
See on eriti hea eesmärk selle poolest, et niimoodi liigun ma oma eesmärgi poole ka ühe-kahe nõu pesemisega kaheteistkümnest. Kui eesmärgiks oleks "et kõik nõud oleksid puhtad," poleks ühe kuuendiku mustade nõude kraanikausist kuivatusrestile pesemine mitte saavutus vaid läbikukkumine.
Aga kui eesmärgiks on panna kraanikauss rohkem uusi musti nõusid mahutama, on kahe kruusi küürimine täiesti kasulik ja motiveeritud tegevus.

Inimene, kel on vähe nõusid, võib rakendada ka päris head eesmärki "tekitada järgmisteks söögikordadeks puhtaid nõusid". Mul on aga kodus nii palju nõusid, et kui ma nad korraga kõik mustaks teeksin, kataksid nõud umbes kogu köögi kõik pinnad ja ma ei pääseks isegi kraanini, eelnevalt kuskile panni sisse astumata. Nii et selle eesmärgi aktuaalseks muutumise ajaks oleks kaos kodus ületanud igasuguse talutava määra.
Mis ei ole - nojah, see ei ole mu eesmärgipüstitamise eesmärk.

Samamoodi nagu nõudepesusse suhtun ma prügi välja viimisse - eesmärk pole mitte saada prügi majast välja vaid tekitada majja rohkem ruumi. S.t. nt. et prügi kastidesse kokku pressimine on täiesti mõistlik teguviis, mille pärast pole grammigi vaja end süüdi tunda.

Ja treenimise eesmärk ei ole omandada üha paremat vormi. Eesmärk on elada nii liikuvat ja kehaliselt huvitavat elu, kui muid elualasid ohvriks toomata vähegi õnnestub.

Hästi sõnastatud eesmärk ei tekita mitte meeleheidet, vaid motiveerib. Kui su eesmärk sind ei motiveeri vaid masendab, vali uus, sobivam!
Pilt: nataliedee.com