Hamletlik vastus

Olla
tähendab olla omaette,
nii sina kui saab,
ja mitte kuidagi teisipidi,
sest olla sina
ongi ju tähtis.

Olla
tähendab olla osa tervikust
koos, koos, koos
ja meie
on üle minu
ja roos
üle õielehtede summa
ja üleüldse see ongi päris.

Olla

või mitte olla?

***

Tegelt mõne päeva eest lubasin olla 10 aastat vähemalt veel, sest koledustele ei mõelnud. Niisiis lubatud (50 aastat ei lubanud olla, ainult kaaluda). Aga lubadusi pean, pealegi veel talle antuid, sest tõepoolest, ilmaasjata ma neid ei anna ja nii ongi =)
Et nabaimetlemine hakkab ennast ka juba ära tüütama, aga samas huvi on umbes ainult enda, oma füüsiliste ja psüühiliste reaktsioonide ja selle vastu, kuidas piisavalt ruttu ei parane, luban, et jaanuaris seda iseenda teemat ei puuduta. Täna veel pole jaanuar, õnneks, seega mõneks ajaks viimane post minu ja mu valikute teemal.

Seda, kus või kes ma olen, ikka veel ei tea. Jah, enne (õnnetust, rongiallaminekut, kuidasiganes seda nimetada) ka ei teadnud ja seega loogiliselt ei saagi teada, aga ikka ju loodaks. Et maailmal on nüüd uus nägu ja männiladvad seninägematud. Lumi sajab kuidagi uutmoodi, iga helbe langemine on ime, viitsin ja hoolin sellest, mis varem oli ükskõik. Et kuskil on vastus, mida ei paistnud enne, nagu raamatutes ikka on, et on lihtsus seal, kus enne keerulisus, ja arusaamine seal, kus enne arusaamatus.

Tühjagi.
Teatud mõttes isegi ei usu, et see olin mina, kes niimoodi otsustas ja teoks tegi. Ootamatult vapper selles traditsioonilises mõttes (on küll vastupidi arvajaid) ja et ma midagi ei mäleta (kuigi meenutused on tõsised ning meenub see viimane päev küll, kui anda konkse, kuhu külge haakida), siis mälus on phmt see, kuidas õppisin sõja- ja katastroofimeditsiini, lõuna ajal jalutasin, sigaret ning see eine, mille meie kursavanem tuua laskis, ja selle järel see, kuidas võtsin kellegi käe ära oma juustest ja panin ta pihku asemele oma käe, sest juuksed meenutasid mulle seda juuksepostitust siin, ja vahel midagi pole.  Ei mingit klaarumist, ei mingit lõplikku segadust, mitte midagi ei mäleta.
Ja samas mäletan liiga palju.

Aga. Korduvalt on küsitud, mida ma ometi mõtlesin, jättes maha kaks nii armast ja enda oma last, mu vastus on ent liiga pikk, et seda kuulata ilmsesti. Niisiis, ma mõtlesin nii:

* maailm ei ole ehitatud nõnda, et üks inimene vähem teeks sinna augu, ja eriti ei tee auku puuduv emaolevus. Ma otsin ikka veel oma elule narratiivi, lugu, mis klapiks, aga ema lugudes on kõige mõttetum olevus üldse. Mistahes muinasjutus kas ema on - või on ta surnud ja kangelane või kangelanna (enne naisestumist) seega vaba seiklusteks ja õnnelikuks lõpuks.  Montezuma tütar - kes teab midagi tema emast? D'Artagnan - oh, ema isegi ütleb paar sõna alguses, enne kadumist!  Aramis, Ahtos, Porthos - mis neil on mingid emad ka? Isegi mileedi ema on puuduv! "Ivanhoes "on isad, aga emasid pole. Robin Hoodis pole kumbagi v.a. need isad, kes on. Nero Wolfe'il on tütar, emata. Kes oli Feanori ema? Aga Nerdaneli oma? Archie oma?*
Isegi mina ei tea.
Tegelikud naised ei ole sellised, et enne on huvitavad, ent kohe peale sünnitamist muutuvad seisvaks veeks. Ka tegelikud mehed pole, lihtsalt see pole oluline. Aga emad lugudes ON, mitte ei muutu, ja mul pole seega kerge nendega identifitseeruda. On muutuv Sylvia Plath,  on muutuv Virgina Woolf ja isegi sita kirjanikuna olen meelsamini reas nende, mitte näota ja kujuta olevustega, kes on emad.

* Kui minu isa ära läks, olin mina 8 ja mu vend 4 ning mu meelest me olime suht valmis. Mu Tütarlaps on 12, mu Poeglaps 8 ja kui nemad ka valmis pole, pole keegi, vähemalt nii mulle tundub. Mõlemad on koolilapsed, mõlemil on huvid, Poeglapse juuksed on palju pikemad kui mul, Tütarlaps on ise pikem kui mina. Enim, mis ma nende heaks saan teha, on olla mittevasturääkiv rahakott, ja see ma nagunii pole.
Samahästi võib vastu rääkida ka mõni teine rahakotiomanik ja vaevalt ta must vaesem on.
Lapsed on, mis nad on, juba niigi ja minu olemine ei muuda midagi paremaks.  Maailm pole nii ehitatud, et jätaks inimolevuse ümber augu, on ju õige, aga ikkagi me oleme, kes oleme, ning MA olen, kes olen, mu Tütarlaps on, kes on, ja isegi mu Poeglaps on, kes tema on ning muutused tema olemuses lähtuvalt sellest, missugune olen mina, on minimaalsed. Esimesel kolmel aastal on ema oluline, hiljem võib aga selle rolli võtta üle kestahes ja lõpptulemus teeb üsna sama välja.
Ma ikka veel pean oma ema tähtsaks sellest kõigest hoolimata =)

* Kui mul oleks mingi vastav valik, siis uus laps on palju huvitavam kui uus kirjutis, aga ma ei arva, et saaksin muutusi tuua juba olemasolevate laste ellu. Kindlasti mitte suuri muutusi. Ma olen, mis olen, ja sama mina olin ma ka möödunud aastatel ning mis minust võtta, on võetud. Selle üle mõeldes isegi tõdesin, et hiljem on hullem, sest siis on ema juba harjunud asi.
Saaksin asju teha, mis muutuse tooksid, aga mitte olla mingi muutus.

Umbes nii mõtlesin ja mõtlen ikka veel, tegelikult. Lohutage nüüd! Ei, nali. Lihtsalt vaatasin oma dropboxi ja kuram, seal oli isegi tervelt 3 salmi Elrondi rongi kohta ja veel väga palju mulle uudseid salme ning endast ON kahju. Et mäletan mitte neid, aga mida mõtlesin kirjutades, on meeles küll, ja jumala hea, et sai lugeda, aga...
õudne ka.
Ja seda, et halvad, seda ei mõtle, sest igatahes paremad kui praegu.


Elrondi apelsin, Elrondi apelsin,
porgand, koidukarva hiiliv unenägu,
tule ja vii mind ära!
Söösta unedest välja, mu kummitusrong,
lendav läänlane, Käru Hongkong,
tule ja vii mind ära!

Lase ma vaatan su terasnäkku,
ütle et armastad mind,
näri mind õigeteks tükkideks
sobivaks sellesse ainsasse
uude maailmajakku
ole see viimane hind,

ole mu koit ja ole mu kõu,
ole mu nõutuse vastu nõu,
võta mind endaga, mul on low

ole mu kandev pind.


Praegu ma muidugi olen, kes olen invaliidina. Vähem teha. Vähem olla. Mind õieti polegi võrreledes eelnevaga, sest teen palju vähem ja kui me oleme need, kelleks meid peetakse, mina aga hajun käest...
Ok. Mingi sisu siiski on ju, sest mingi ajalugu mul on. Vbla paranen, vbla muutun taastegevaks, vbla olen praegugi mingi asi ja mu sõbrad ja need, kes loevad, peavad must niigi. Aga lapsed... nad märkasid mind küll, mu puudumist ja seda, et ikka veel ei ole see, kui naasin. Pooled kohad, kuhu vanemad peaks minema, on tühjad. Päevikutes allkirjad puudu. Kuram, praegu hakkan seda kirjutades nutma, sest ise olen endale nii tähtis. Aga kui võrrelda mind ja värvipliiatseid, on värvipliiatsid olulisemad ning nii ongi. Värvipliiatsite puudumine oleks kohe koolis märgatav, ema...
On ainult ema. Kui on puudu, siis märgatakse pikapeale tõesti. Muidu mitte.

Võõras mees on sellega võrreldes ju täitsa asi?

* Märkasin, et kõik on meeskirjanikud, märkasin.

Meelel

Lumi sajab ilusasti. Tegin koos lastega piparkooke.

Üldse ei ole terve.
Kummaline, kuidas kogu aeg saab mõelda, et varsti, ja kunagi pole see varsti käes. Varsti olen küps omaette vahemaid hindama ja kõndima - ei, ikka veel mitte. Varsti olen küps olema üle 11 üleval - ei, ikka veel mitte. Varsti olen küps omaette elamiseks, laste haldamiseks, meigipliiatsite hoidmiseks, jõulukinkide pakkimiseks - EI, ikka veel mitte ja proovi see meeles pidada ometi! Sa ei saa niipea paranenumaks, kui oled - ja ometi saan iga nädalaga, lihtsalt ise ei märka. Varsti ei saabu iial, aga saabuvad mingid muud asjad.
Osake minust püüab teha rohkem, kui suudab, ja see on see parem osa. Osake minust püüab olla realistlik ja lasta enda eest teha, ja see on see parem osa.
Teisiti öeldes: olen segaduses.

Põhimõtteliselt ei tundu see, et rong ja mina ja meie vähemalt minu poolt tahtlik kokkupõrge kui fakt, üldse reaalsena ja ilmselgelt see ongi reaalsem nende inimeste jaoks, kes kõrval seisid ja oma elu kohandasid. See, et ma väsin kergesti, näen topelt ja olin haiglas, jaa. On tuttav. Aga igas muus mõttes ma küll muutun, ent mis asjus ja kuhu ja kas mul on midagi öelda kellelegi...
Esiteks ei mäleta ma asja ennast ja teiseks ei ole ma kriipsuvõrragi targem kui enne, vastupidi. Kõik need, kes EI läinud rongi ette, on minust ju targemad! Ja nende jaoks oleks suurim pluss ja teene see, et mina oleks õnnelik, kui nad minule mõtlevad. Neid, kes minust hoolivad ja mind armastavad, on palju, päris palju kohe, ja kui ma endast piisavalt hästi ei mõtle, siis ma ju ei pea neist lugu oma tegudes? Niisiis ma...
olen segaduses.

Mingis mõttes olen täpselt see, kes olin. Ainult abitum. Mingis mõttes - nt kehaliselt - olen täitsa uus.

Okei. Okei. Selgitus neile, kes peale minu veel segaduses on.

* Olen üsna (loe: päris) kindel, et ronisin ise rongi alla seoses ühe teatud mehega. Ja kui eesmärk on mitte olukorda korrata, siis õnnetult-õnnelikult-õnnetult armumine on järelikult saatanast. Kahtlustan seda olevat enda jaoks pidevalt ohtliku, sest Poeglapse isa puhul sai ka plaane tehtud, aga olin me lahkumineku alguses rase ja siis rahunesin natuke seks ajaks, kui enam polnud.
Praegu polnud rase.

* Rongi all oli kole. Mälestusi pole, aga see, mis haigusloos kirjas, on ikka jube küll. Põhimõtteliselt läksin suht panga peale välja ja olin murde täis, lihtsalt neid polnud enam näha, kui teadvusele tulin, sest fiksaatoreid polnud seks ajaks ei koljus ega kaela ümber ja need, mis vaagnas olid, tundusid süütud, sest jäsemed pääsesid, ja ma ise üritasin kempsu minna kohe, kui sain.
Sellest hoolimata läheks alla rongi veel,  kui sellest mingit abi oleks. Lihtsalt ootuses, et pääsen jälle, sest elukogemus ju näitab seda. Elukogemus on jube asi - selle järgi elame kõik igavesti, kuni ükskord mitte.

* Märkasin haiglas ja pärast seda, kuidas me oleme need, kes oleme, ja et ennast paremini tunda, halvustame teisi. Et siis on vähemalt keegi, kes halvasti mõtleb ja see nagu muudaks asja ennast. Mõtestamisviis. Mida öelda, mida mõelda, mida mitte. Et mul on terav tõetunnetus hetkel (loe: tugev üldistusvõime, väga  vilets detailinägemine), võiksin ju teada, kas seal on mingi iva või mitte, aga üldse ei tea. Magus asi maitseb magusalt, öeldagu selle kohta mis tahes, aga kas on mingi inimene olemas sõltumatult sellest, mis mõeldakse ja öeldakse? Kas on üldse olemas mingit sõltumatust või olemist väljaspool teisi?
Mu vanaema ütles esimese asjana mind nähes, et elu sees ei uskunud, et ise tegin, ja usub seda siiamaale. Et tegu pole täielikult tema vale hinnanguga, hakkasin mõtlema alles ühe tuttava sarnase mõtteavalduse peale. See T. meelega rongi all? Nalja teete...
Jap, ma tean, üritasin järele uurida seda olemise ja olematuse vahet ja ei suutnud ikkagi, Mõnes mõttes on see mitteõnnestumine hea uudis, eriti neile, kelle maailma mu olemasolek vahetult mõjutab. Teistele on see vast võimalus endasse vaadata ja ennast näha.
 Aga kas on või ei ole olemist väljaspool teisi, ei tea mina ega kardetavasti ka teie.

* Kuna ma ei oska midagi peale kirjutamise, teen seda edasi. Esialgu võrgupäevikus (kuigi üks postitus võtab terve päeva või umbes nii), aga põhimõtteliselt plaanin ka muid asju, lihtsalt võibolla plaanin valesti. Kogu aeg on "kohe varsti". Mida ma teen täna, mida kuu aja eest ja mida kolme kuu pärast, sassis. Mu mälu on trikikas jätkuvalt, suvi 25 aasta eest vahel reaalsem kui see suvi, mis just möödus. Aga isegi sellest ammusest suvest on paremini meeles see merike, kellega hiljem ka kirju vahetasime.
Eriti ei usu endasse ausalt öelda, aga seda, et kirjutan edasi, seda ikka.

* Muidu on eksistentsiga segased lood. Seda, et mõeldakse "valesti", üleni kardan, aga isegi selle riskiga oleksin meeleldi kasvõi ainult emme neile kahele lapsele, kes juba on.  Sööksin ainult pähkleid kogu aeg? Ei tea ka...
Praegu. Praegu oleksin valmis olema selline natuke invaliidne kirjutav emme ja kogu moos. Varsti kindlasti pole.

Mhmh. Varsti.

Aga olen omandanud teatud tolerantsi helide suhtes jälle. Muidu hullusin palanaabrite peale, kes magasid ka teleka-raadio-arvuti saatel, sest ma kuulsin kõike ja reageerisin kõigele kogu aeg. Enam (vist) ei hulluks.

Uus

Aeglaselt-aeglaselt tekib mingi eneseteadvus taas.

Haiglates oli see hea asi, et käske täites oli võimalik tubli olla. Täitsin niisiis korraldusi täpselt, mul oli pidev ülevaade, mis kellaks kuhu minna, ja kui mõni hooldaja nägi mind rulaatoriga vertikaalis kuhugi minemas, sain juba kiita.

Mulle on kiitus armas. Liiga armas, ning te ei peaks seda vbla teadma, aga kui saan kiita, siis pean seda tegu automaatselt paremaks kui kiituseta jäänut. Jätkuvalt. Võin küll kiruda seda, kes valvab mu järgi, aga kui ta taipab mind õigel ajal kiita, kaotab kirumine kõik mürgi ja muutub ekstreemjuhtudel vaikuseks. Kui ma olen vihane, olen vihane, muidugi olen, aga kui on kahtlus, annab mind kiites saada enda poole üsna kergesti, kuigi mitte igaveseks. Ja inimesed haiglates on ju head! Miks peaksin neid kurjaks pidama? Kogu aeg arvasin hästi kõigist neist, isegi kui nad andsid üksteisele täpselt vastupidist nõu, sest ma uskusin nende head tahet. Uskusin seda hoidmist, mis oli.

Pärast (koju)(kuram, see pole ju mu kodu!) emakoju tulekut tekkis aga võimuvaakum. Tahtsin anda kontrolli kellelegi, keda usaldan, ent seda polnud keegi võtmas. Palgalisi polnud, ema ja boonusisa olid ära enamik aega, oma lastele ei anna ju (kuigi üritasin, päriselt), õde on ka lapseealine ja vanaemaga läksin tülli umbes kohe, sest ta on valesti mu jaoks. Mingit struktuuri lõid kokkulepitud kohtumised, aga palju neid ikka oli?

Mõtlesin siis sügavalt ja sain aru, miks see paarissuhte-värk on. Mul täidavad neid funktsioone, mis üldiselt on teiselpoolel, peaasjalikult vanemad, aga kõigil pole nii noori või nii võimekaid vanemaid võtta. (Ei, seksi ei loe vajaduste hulka hetkel.) Kui need, kes on, üldse keelduks, mis must saaks?! Kuhu ma paneks oma 2 last, kassi ja rabeda keha-hinge?
Praegu tahaks anda ära ainult otsustusõigust, mida tasa-tasa õpin ise taas võtma, iga õnnestunud otsus seemneks. Aga kui ma ei tahaks vanemaid oma igapäevaellu, peaksingi meest tahtma sama meeleheitlikult, sest ainult iseendale toetuda - kes seda suudab? Kuhu jääb kari? Kes me oleme üldse päris üksi? Kes MA oleks?
Mind ju ei olekski - kuigi, kui mõtlema hakata, ma poleks vigastunud ka ju ilma rongikäivitajata =)
Mingi kaasvastutaja teeks elu kergemaks, tahtsin öelda. Omavanune, keda usaldaks, mhmh.

Aga et mul pole, hakkan taas ennast kokku panema iseseivana ja tasakesi teen sel rajal samme, mida isegi märkan. Otsustan mõnesid asju juba mõttega, mitte pliks-plaks meetodil või kiitust otsides. Kurjustan lastega. Teen. Lähen. Valin. Ei püsi selle muusika juures, mis raadiost tuleb, ei söö, mis ees, ainsaks valikuks mitte süüa. Isegi vahe soolase ja magusa vahel on tekkinud. Aeglaselt, aga saan taas uueks.

Aeglaselt, aga saan.    

Kasutegur

See, et ma ei kaalu midagi, võib harjumuseks saada.
Vahepeal olen veel kilo maha võtnud, kõige riietega ja kempsuta on 57, ning öelda, et see poleks mu meelest ainus edasiminek pärast seda, millest viisakusest ei räägi, oleks ju puhas vale. Alla 60! Hei, miks pole kooma juba tunnustatud dieediviis?! Vanast ajast on isegi natuke lihast alles, treeningute uimane jätkuvus on siiski jätkuvus ning peale pesu vannitoas on ennast suht rõõm vaadata.
Mis on ka ainus aeg. Enamasti olen mitmekordse pika aluspesu ja dresside sees peidus, muidugi. Ja täiesti ebaseksuaalne. See, et murdsin häbemeluu lisaks muudele, ei anna eriliselt tunda, aga salata ka ei saa. Sünnitama kodus enam väga ei kipu. Seksi osas olen nähtavasti süütu tasemel, mis minu vanuses on päris ebaharilik.

Et kehakaalu ja õnnelikkuse vahel puudub igasugune seos, selles olen ma nüüd katse-eksituse meetodil veendunud, aga üle 65 ikka ei tahaks minna, sest kui ma juba kaalun alla 60, kas ei peaks sellest mingit kasu olema?! Elik teisiti öeldes: kui ma juba läksin alla rongi, kas sel ei võiks olla mingitki kasutegurit?
Kuramus, on ikka raske tõdeda, et ise tegin, ise vastutan, ise ise ise.

Et paljudele tegi rõõmu see, et elan, ei ole kätetu ega jalutu, on hea. Et kõiki ei mäleta, on veel parem, sest nii võin kujutleda sinna "ei mäleta" lahtrisse keda tahes. Nimed blogis ikka tundsin ära, aga kujutlusvõime on ka hea ja ma ikka veel kaldun uskuma kõike, mida ise kujutlen =) Mõnes mõttes muidugi ei ole ka hea, samal põhjusel - võib-olla just sinu unustasin kujutleda?

See on tegelikult huvitav - et paari inimese "õige" kujutlus minust on piisav, on see, mille nimel täiesti võib elada, ja kui seda pole või pole kujutlust sellest, kuidas mind kujutletakse, ongi kõik läbi ja elu mõttetu, kuigi neid, kes kujutlevad, võib olla rohkemgi.
Mis mulle üldse loevad teiste kujutlused?!
Aga mingil määral ikka loevad. Et mitte öelda "see on peamine, mis loeb".
Ei ole sealjuures isegi püsivaid õigeid inimesi, kelle kujutlused tulevad arvesse. Kord see, kord teine, kord kolmas. Mõnele aitab kassist, kellele armastus antakse, mõnele ei aita kellestki, sest keegi ei tea "tõelist" teda.
Et mingit tõde polegi, ei ole nende jaoks tõena olemas. Et keegi ei saagi teada "päris" meid, sest "pärist" ei ole olemas, ja isegi kui anda pidevalt oma parim, ei näe kõik seda parimana, ja kellelgi pole kontrolli teiste ega isegi omaenda kujutluste üle niiehknii, pole olemas. Et me oleme need, kes me oleme vaid teiste teadvuses, pole olemas.
See võrgupäevik on mu katse kontrollida, mida must kujutletakse, ja see on ka läbi kukkunud, sest panen siia üles asju, mida hiljem natuke kahetsen. Mitte kustutamispiisavalt, ent siiski kahetsen.

Kujutlemine on vist ikka tähtis, kuigi see on tõest kaugel ja midagi ei muuda.
Imelik.

Mingil määral on see, et käisin all rongi, mulle ses osas ju kasulik, et paarkümmend inimest, kes varem must ei mõelnud eriti, mõtlevad nüüd natuke aega. See ei muuda jätkuvalt midagi, aga... mingi kasutegur on. Nähtamatu, aga on.
Vbla polegi kaal see ainus - või isegi peamine - asi, kust kasu leida?

Minamidamina, jälle

Võibolla on kõigil pooltütlejatel õigus ja olengi depressioonis.
Täiesti mitterõõmus on olla küll juba mitmendat päeva ja näib, et süvenevalt. Isegi magada ei saa. Füüsilised hädad tunduvad enamlevat (see tähendab, et neid tuleb juurde), vaimsed... ka. Minestus, tasakaaluhäired, valestinägemine, parem käsi ei hoia ÜLDSE enam tagasi seda, et ei ole päris korras - jah, võib kurta ka kehaliselt.
Vaimselt on lihtsalt hullem.

Ma ei mäleta oma esimese lapse esimest sõna ega teise lapse sünnikaalu. Ei mäleta oma Keila arvutiparooli (ainult seda, et oli negatiivne ja mitteropp, küsimusega meenus nii palju). Ei mäleta, millal milliseid jõule peeti, ainult Anna puder on meeles. Ühte pin-koodi ei mäleta, ilmselt pean panka minema koos passiga. Ei mäleta, kus mu riided ja saapad on, et mul on sellised riided, et sai ostetud sellised pusad, et see mängupüstol on laenatud ja kuskil on tal ka võõras laskemoon.
Selle, mida olen kellelegi öelnud, unustan veerandi tunniga. Et üldse olen öelnud, enam mitte, vähemalt nii palju on edasiminekut võrreldes kahe kuu eelse ajaga, aga ma TAHAKSIN, et poleks. Iga kord, kui kuulen, kuidas olin suremas ja närune ja kuidas inimesed rõõmustasid iga mu elumärgi üle, lähen õhku täis nagu oleks paranemine siiani kuidagi minu teene. Nädalavahel Tartus kuulsin mitu korda, kuidas on ikka tore, et elan, ja rõõmustasin iga kord. Aga et ma VEEL paraneksin, ei usu. See ilmselt on ositi sellest, kuidas märkan negatiivset rohkem kui positiivset, seda, et kohv läks maha, rohkem kui seda, et kohv jäi kruusi, ositi järgnevast:

Et.
Ma tean küll, et inimesed on paranenud palju hullemast. Aga ma ju tean ka, et palju hullemast paranejaid on vähemus ja palju rohkem on neid, kellest me ei kuule. Ja mul on olnud juba kahtlaselt palju õnne seni, esiteks olen elus, teiseks mitte ratastoolis, kolmandaks trükin siin küll halvemini kui enne, aga siiski mitte päris halvasti ja peaaegu mõttekat juttu, ja ükskord peab õnn ju otsa lõppema? Nt praegu? Nt üleeile? See, et minestamine ja kehaline tasakaalutus ja valestinägemine, seda tahaksin jäävaks lugeda ja iga vihje sinnapoole, et ma ei tea, mis kuu aja pärast on (kuigi ei teagi) ajab meeleheitele.
Muidugi ei tea! Sina ka ei tea! Võibolla on hullem! Ma peaksin täna minema oma poja jõulupeole ja ei tea, kas jõuan kohale üldse. Võibolla kuu aja pärast seda probleemi pole, aga ma saan 35 ja arvestades, kui (vanadus)nõder ma juba olen, olen ka ettenägelik ja ilmselt on mul siis teised täpselt sarnased mured. Üritan kuhugi minna, aga ei tea, kas kohale saan, just. Üks kõndis ööga 60 km nii.
Ma võin ka hakata minema ja tee peal unustada, kuhu.

Minu meelest on kõik halvasti.

Vaheldus

Täna oleb päevikukirjutaja rõõmsam.
Elu on võibolla siiski elamist väärt. Mida ma ei otsustanud eelmise postituse depressioonikommentaari peale, aga selle peale sai väljendama küll. Võib-olla on isegi õige mõte see, et kliiniline depressioon, aga hästi ei usu, sest objektiivselt on kõik peale XXXXXi hästi ja oleks ma ennast nii täpselt diagnoosinud juba enne, oleks ju ka abi otsitud ja leidunud. Aga mul ei olnud ühtegi kaugele näha tunnust.
Et ma tahtsin ja ei saanud - see ongi ju inimeseks olemise normaalsus? Me ju tahame ja ei saa - ja nii elataksegi. Et mina vist ei elanud, on minu ebaõnnestumine lihtsalt.

Vahelduseks niisiis mittedepressiivselt:

Poes olen käinud 4x. Õudsalt kirju on kõik! Peab ikka jube täpselt teadma, mida tahad - või hästi nägema - kui sinna riiulite vahele seiklema lähed. Kahel korral neljast otsisin aineid piparkoogitaignaks, ühel korral isegi leidsin.Tegin ka, abiga. See nami-nami retsept on päris hea, aga jahu läheks nagu pisut rohkem korraliku piparkoogi jaoks; niimoodi väheneb oluliselt jälle rullimisvaev.

Emme, kelle juures ma elan ja kes seega on veel tähtsam kui muidu, rääkis hommikul sellest, kuidas ma olen muutnud inimeste elu nähtamatut osa ja see on ometi miski, mida ma saan ka uskuda. Et panin nad/teid teistmoodi käituma, mõtlema, tundma. Et minu pärast on mõned elud natuke teistsugused. Või palju, oleneb inimesest.
See loeb mulle, sest millegipärast mu mõjukus, olulisus, tähtsus loevad mulle üldse. Loodan, et ei jäägi lugema, siis on tulemuseks ju teised vanaemad, aga praegu ikkagi loevad ja seda salata oleks valetamine. Olla tähtis, kasvõi ajaloona, kasvõi ilusa laibana. Aga olla tähtis ilma laibaks hakkamata - see on juba samm edasi, nii on isegi parem.
Jee.

Unenäod ei määra enam nii palju. Varem olid nad kõikehaaravad ja isegi mittemäletamise korral elumõjutavad (õudusuned olid kõige haavamavad), nüüd ma ei mäleta neist ikka veel rohkemat kui lõppu (eile öösel pööras mingi sangar kopa tagurpidi ja sai vett, mida oli millekski vaja, täna peitsid kõik inimesed end sammaste taha, aga olid nähtavad just seetõttu, et olid inimesed), aga nad on rohkem ükstapuha, ei määra päeva. Nad lihtsalt on.
Mäletan halvasti, eriti lähiminevikku, ositi kujutan asju ette ja lasen end nendest ettekujutustest mõjutada, ositi mäletan unenägusid tegelikult juhtunu asemel - aga seda, et kogu maailm koosneb plastketastest või et ma rongi alla ei roninud ilma plastpulkadeta, plastpulkadeks võib olla aga ka alkoholijoove, ma vähemalt ei arva.
Mingi tase hullust on loovutatud.

Ja muuseas, nüüd ma tean, kuidas elati rasketel aegadel. Väikesi valusid enam ei märkagi, päriselt. Mingid päevad - ei ole märgatavad. Peavalu - ei ole enam. Nälg - ei ole enam. Isegi öösel ei ärka tuppatulija peale. Päkapikul poole lihtsam kohe.
Tundlikkus alaneb, pohhuism tõuseb. Päris põnev. Ma ütleks, et nii täpselt elatigi.

Aitab küll, öö on =)

10 aastat

Lugesin 10 aasta tagust postitust.
S.t. käsikirjas, päevikus ja kuupäevaga 06.12.04.

Phmt tahaksin lihtsalt ära joosta karjudes, ilma kelletagi, sest nii õnnelikuks ma enam ei saagi, nagu peaaegu kahekümneviiesena olin, ja see, et osa seda õnne tuli teadmatusest, ei aita.
"Hea on armastada ja olla armastatud" tõden nt, ja kaks lõiku hiljem vajun sügavale sinna, kuidas seksiga saab endast anda rohkem ja see on ainus, mis on piisavalt palju, sest tahakski aina anda. Õrnalt puudutan ka multiorgasme (ma õieti ei teadnud üldse, mis orgasm on) ja olen jumalasta rahul kõigega.
Jee?
Et vähemalt kunagi on ta olnud päriselt rahul?

Nohjah, aga aga aga...
Esiteks: kas siis kunagi see seisund korduma ei saa?
Teiseks:  kas oleksin valmis loobuma kõigist kogutud teadmistest?
Kolmandaks: kas ma ja ma üldse oleme sama isik?
Neljandaks: omast arust ma ei usu jõuluvanasse, armastusse, heasse kõikesuutvasse jumalasse, puhtviielisse tunnistusse ega muusse sellisesse ja ikkagi suudab see, et mul ei ole täiuslikku õnne, mulle kurb paista?
Viiendaks: kas ma ja ma ikka oleme sama isik?


Ma kardan, et ei hakka suutma ja olema midagi enamat kui olen praegu. Et see, kuidas ma kukun kõhuli kümmet kätekõverdust tehes, on jääv. Et see, kuidas ajan endale kohvi peale ka poolikust kruusist juues, ongi minu mõõt. Et valud puusades ja seljas jäävadki sinna. Et mu ataksia ja see, et ei saa kätevärina tõttu meiki teha ja kõige meelsamini oleks toas voodis, ongi see, kes ma nüüd olen ja peaks lihtsalt sellega harjuma. Voodisse kobima ja harjuma.
Kardan. et kõik, mis on kunagi olnud kasulikku, ongi möödas ja alles on ainult nõuanded, mida keegi ei taha. Kardan, et kui lõpetan olemast uudsus, ei huvitagi ma enam kedagi.
Kardan, et see on juba alanud, see unustamine.
Kardan, et ma ei ole mittekeegi ja oh, oleks mul rongi alla ronimine ometi õnnestunud!
Kardan, et teen haiget kartusi sõnastades.
Nutan, sest endast on nii kahju, nii kahju, aga teised on ükskama.
Ja samas, alles ma ju kirjutasin ning mõtlesin sellest, kuidas meie kasulikkus ei ole me mõõdupuu?

Me oleme lihtsalt need, kes oleme, midagi muud polegi.
Vau, võiksin päevikupidamise lõpetada.

Pahapäev, tänane

Ma pole see, kes olin.
Või midagi.
Kõik on teistmoodi alates haigest tütrest (jah, ta on haige, päriselt, alla 38 palavikku napilt) kuni ma ei tea kuhu, ja mingi osa minust ütleb, et las olla, MINA olen ju ka haige ja eile ma ei saanud ema-olemise eest üldsegi medalit, kuigi lohistasin end vaatama Tütarlapse koori jõulukontserti Nigulistes, ja mingi osa kupatab Poeglapse minema, saadab kooli sõnumi ja loobub pilliharjutamist nõudmast, sest ikkagi ema ju, ning kui liita mõlemad osad kokku, saab lihtsalt pahura uue minu, mitte midagi edevat ja ilusat

Ega ei tunne ka, nagu oleks midagi edevat ja ilusat.
Ma olen, kes ma olen, nagu me kõik oleme, ja see, et vahel teen ette pühapäevanäo ei muuda, et olemas on ka argipäevad. Kusjuures isegi mu pühapäevamina on invaliid.

Mäletan, et kunagi olid mul unistused. Korjasin enne magamajäämist nt mõne ilusa isase endale kaissu, lõin pihku ja imestasin, et mõnel on päris meest vaja v? Milleks?
Olid plaanid tulevikuks. Tööde osas, eraelu osas, kooli osas, laste osas.
Igasugu plaane oli, plaanide ebaõnnestumise plaane ja ebaõnnestunud plaanide ebaõnnestumise plaane, ja ma ei pidanud neid unistustekski. Hei, seda kehakaalu, mis mul nüüd on, ei sisaldanud ükski!
Aga nad olid ja nüüd on nad mittemiski ja nende asemel pole midagi.
Ei ole "kui ma jälle terve olen"-plaane näiteks. Võiks ju loota, et on, aga ei ole. Ei ole üldse midagi, niipea, kui mõtlen kaugemale kolmest tunnist ja voodist, tuleb täieliku ebareaalsuse tunne. Mingis mõttes olen nüüd see "tänases päevas elaja", aga kuna peamine kogus teisi elab kaugemas tulevikus, on lihtsalt hirmus enamik aega ja ülejäänud aja magan. Saan kiita selle eest, kuidas olen hästi paranenud ja sarnane sellega, kes olin.

See, et ma alles ehitan ennast ega tea, mis välja tuleb, seda tean mina ja veel mõni, osasid koduseid nt ei huvitagi. Mult oodatakse, et olen see, kes olin, ja kui ma teesklen halvasti, siis pole ma järelikult veel piisavalt paranenud. Poeglaps tunnistas, et mõte muutuvast minust ajab talle hirmu nahka. Vanaema solvus, kui tema peale vihastasin.
Ma vihastan umbes kõige peale.
Või hakkan nutma, juhul kui vihastamise asemel kurvastan.
Või siis rõõmustan liiga palju ja liiga kaua. Sa võid täiesti tunda, et tegid midagi hästi, sina, kes saatis mulle palju-palju-palju raha! Isver! Mul on fänn! Olen rikas!
Üliemotsionaalne nagu teismeline, tõesti.
Kaalun ka umbes niipalju kui viimati 11-aastaselt.
Ma olin varase areguga, muidugi, aga isegi mu peatselt kolmeteistkümnene Tütarlaps kaalub ikkagi 5 kg vähem. Võibolla olin lihtsalt paks laps ja saan sellest hilinenult aru? Eih, see oli nali. Mul võis olla sada häda, aga ma ei olnud paks laps. Liigse kujutlusvõimega, jaa. Konfliktne, jaa. Ülemäära kriitiline, jaa.
Huvitav, kas need kõik on ka osa jooksvast teismeeast? Jaa?

Tean, et raske on vahet teha kujutluspildil ja reaalsusel, eriti kui olen väsinud. Eile pidasin Kloogaranna rongi Aegviidu omaks ja nägin teda pealegi kaks Balti Jaama teevahet endale lähemal kui tegelikult oli. Seal, kus mina nägin rongi, polnud tegelikult midagi. Kas ma sattusin rongi alla vastupidise ilmingu tõttu? Jaa?

Tahaks uskuda, aga see on tegelikult ebareaalne. Nagu see ilus tibin, keda mõni ette kujutab lugedes (ma näen haige välja peamiselt), kiitus, mida ma päriselt ei pälvi, see, mis ma tegelikult ei ole.

Ma ei tea, kes ma olen.

Mittehaiglas

Kolmas päev vanemate(te teate, et mul on mitu komplekti?)kodus.
Täiega õudne.

Täna kuulsin issi (teine komplekt) käest, et see on normaalne, lähebki nädal, enne kui hakkab jälle paremaks minema, aga praegu on jube küll. Ma ühest küljest ju tean. et hetkel olla ideaalne ema, tütar ja tütretütar ei ole reaalne, aga selgub, et lootsin ikka. Ja et olla hull ja väga hull, lootsid ka teised. Ma näen ja tunnen, kuidas olen kõiki alt vedanud, kuidas ma ei ole see ja too, kuidas ma peaksin, aga ei tee ja ei ole - ja paremini ka ei saa. Pea valutab ainult.
Ära põe, ära põe, ärapõe.
Seda, kuidas lõikasin nüride küünekääridega juukseid ja keegi ei märganud, kuidas mu lapsed on liiga kaua arvutis ega õpi üldsegi, kuidas vanaema on minust hädisem, aga võtab end iga päev energiliselt kokku, kuidas siin on mu kass, kel pole mingit asja siin olla, kes sööb kanakonte, kuigi siin ei tohiks olla ka kana, sest mu õde on taimetoitlane...
Mhmh.

See, et ma esimest korda nägin näiteks oma kotti, kus oli muuhulgas sees kaks täiesti tundmatut eset (ühiskaart - minu oma? - ja siuke asi, kust muusika tuleb), ja haiguslugu, mille mõistmiseks ma guugeldasin mehemoodi ja sain seega teada, et ime, et elus olen, ei aidanud samuti. Tekkis tahtmine detektiivida ja tahtmine olla keegi muu kuskil mujal, sest mis mõttes ma NII napilt tulin ilma ülekerehalvatuseta toime, ja kelle muusikamasin see on ja kuidas mul veel alles on kõik need kaks silmapliiatsit, sissepääsukaart, mis mu käest vajadusel sõjaväepolitseiga kätte pidi saadama, ja näokreem? Ma ikka tahaksin kõik õnnelikuks teha, keda näen-kuulen-tunnetan, ja kui ma pole isegi päkapikuks pädev, on hirmus tunne.
Miks mul seda vaja oli?
Et õppida vähem teiste meele järgi olema?
Ma jätkuvalt ei tea.

Kunagi kuskil ma paranen täielikult. aga kas see on see maailm, ei tea.