Polegi ammu ühtegi nõuandmisevastast postitust kirjutanud.
Omast arust olen kõik sel teemal ära öelnud, mis seal veel, eks ole. Aga kuidagi --- tundub, et igaüks mu elus ei loegi kogu aeg või ei mäleta enam või midagi?!
Minu tunded ses osas ei ole muutunud.
Eks siis jälle.
Algul PealeRongi oli mul tunne, et KÕIK on targemad kui mina, sest ma ei teadnud, et olen haige. Mõtsin, et kõik elavad samamoodi kui mina, ainult on tugevamad, ei tunne sellist ahastust ja ahistust ja lootusetust kogu aeg.
Aga ikkagi, IKKAGI olin mina ise see, kes arvas, et peaksin psühhiaatrit külastama.
Ja kuna esimeseks korraks, kui mul aeg oli, jäin 39 komadega palavikku, teist korda veel. Ikka ise.
Siis sain arsti juurde ning ravimid peale. Emake maa, kui lahe!!!
Aga see oli minu otsus, mis mu sinnani viis. Nii pooleks, kui ka olin, ikka oli mu oma otsus kõige adekvaatsem, keegi teine ei viinud mind käekõrval kohale.
Siis hakkasin ka mõtlema, et oot.
Päris ma ei olnud enne teinud teiste nõuannete ja soovituste järgi, üritanud end nende abil parema elu peale viia. Ja mida ma sain sellest? Esiteks ei olnud neist nõuannetest abi, ma ikkagi olin enesetapmise joonest üle lõpuks. Ja PärastRongi - kurat, oleks KEEGI mulle öelnud, et neetud, valesti sai nõu antud, valesti tehtud, sul oli hoopis muud vaja!
Ei, mulle tuli korraga paljudest suundadest, sealhulgas ka need varasemad nõuandjad: "KUIDAS sa võisid, nii isekas sinust, sa ikka tegid nii valesti, oleks sa parem, poleks selline mõtegi sulle pähe tulnud!"
Ja kui ma olin endale ära teadvustanud, et depressioonis, nii haige kui üldse saab, hakkasid need avaldused mulle ikka VÄGA pinda käima.
VÄGA.
Mul enam ei ole kahju ühestki suhtest, mis sedasi kaotsi läks.
ÜHESTKI.
Ja veel edasi - teate, et algul ma ei teadnud isegi seda, et riik maksaks mulle toetust, kui taotleksin? Aasta aega elasin ilma. Kuni ISE avastasin, et ehei, ei pea olema tööstaaži selleks, et miinimumi saada, taotlesin - ja avastasin oma üllatuseks, et millegi pealt oli mulle 7 aastat staaži kogunenud. Rohkem kui miinimumi jagu raha! (Laste eest? Õppimise eest? Siiamaani ei tea, kust see staaž tuli.) Kes läkitas mind kooli lõpetama? Kes, kurat, ütles mulle, et mu romaan on hea, seda tuleb avaldada?
(Tegelt üks Tänapäeva romaanivõistluse žüriist, kus ma üldse midagi ei skoorinud, siiski pani mulle fb-sse pildi, mida võtsin tunnustava vihjena.)
Kes ütles mulle, et võta vabalt, sa oled tähtis ja armas, ilma et midagi rohkemat teeksid?
KES?!
Mina.
Ja siis ma peaksin teisi usaldama? Kui nende nõuanded viisid mu hukatusse ja ainus, kes mu välja aitas, olin ise? Jah, oli neid ka, kes ei andnud nõu - aga et keegi oleks mind päästnud ja kaitsnud ja mu eest hoolitsenud?
Nõup. Saa ise hakkama ja kui ei saa, oled ISE SÜÜDI.
Eeeeeee .... miks ma nüüd kedagi peale enda usaldama peaksin? KUI loll ma peaksin olema, kui ikka ei suudaks elukogemusest õppida, et kuulan enda asjus ennast ja mitte kedagi teist?
Teised inimesed on teised inimesed, neil võivad asjad käia teistmoodi, nemad kujundavad ise oma elu - väga hea ju.
Aga ärgu, raisk, sekkugu minu omasse.
Keegi kurat PRAKTIKAS TÕESTATULT ei adu mind paremini kui ma ise.
Ei saanud aru?! Et mul nii halb oli?
Ma rääkisin terve 2014 suve, kui kohutavalt halb mul on.
Jah, enesetapust mitte, sest mul on kindel veendumus, et kui millestki räägin, teen ka ära - ja ma ei tahtnud endale moraalset KOHUSTUST end tappa. Niisiis ma sellest ei rääkinud. Aga et halb, halb, halb ja kõik metafoorid - ojaaa.
Igale kuradi poole.
Ei saanud aru? No selge, teised ei saagi must aru, väljendan kui hästi oskan.
Mis tähendab, et enda osas ongi mul usaldada ainult ennast.
Ma võin kohati end halvasti mõista, jaa.
Aga teised mõistavad veel halvemini.
Tõestatud.
Ja siis tulevad inimesed mulle oma tarkust jagama, kuidas elama peaksin?!
Minge. Persse.
Kuidas üldse saab nii küündimatu olla, et mulle ikka veel nõuandeid jagada?!?!?!
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Kas vana Sina uskus siiralt neid kõiki nõuandeid, tahtes neid järgida? Kõiki järjest ja korraga? Isegi siis, kui need olid üksteisele risti vastukäivad? Vähemalt tahtis uskuda, sest uppuja teadagi, haarab õlekõrrest? Soov meeldida oli nii suur, et blokeeris arukuse täielikult (ära nüüd solvu, ma muide tean väga hästi, mida see tähendab;).
VastaKustutaEhk siit jälle - me ei KUULA teiste nõuandeid, kui me ei ole ise jõudnud sinnamaani, kus me oleme valmis midagi vastu võtma... Seega misjonitöö on üks mõttetumaid üldse... Kui just inimene ei ole päris katki/haige, et teatud survestamine võib olla põhjendatud.
Kas ei või nii olla, et need "nõuanded", mis Sind vihastasid, ei olnudki tegelikult nõuanded, see oli kriitika... ? See maaslamaja löömine on ju üsna levinud tegevus.
Paisid hästi palju!
Kyllike
P.S.
Kui Sa pidevalt peavaludest rääkisid, siis ma nii kangesti tahtsin soovitada, et hakka mineraalvett jooma, aga pidasin paremaks vait olla ...
Ja ma olin täiega hämmingus teemal "vesi aitab, päriselt?!"
VastaKustutaAga ilmselt ma poleks kuulanud. Sest noh - ma polnud midagi kuulnud enne sellest, et mineraalvesi peavalude vastu aitab, ja arvasin, et kui see mingi asi oleks, ilmselt oleksin kuulnud =)
Aga jah.
Mina olingi see inimene, kes loobus rafineeritud suhkrust ja jahust, sest "äkki on sedasi parem", kes tegi järjest rohkem sporti (ei ole hea olla? Selge, ikka liiga vähe), kes küll ei jõudnud/suutnud nii palju koristada, kui soovitati, aga kes tegi teadlikult "lapsega olemise ja ainult temale pühendumise pooltunde päevas" mõlemale lapsele, kes üritas alati mõelda positiivselt "võiks ka hullem olla", kõikide probleemide puhul otsis ja leidis OMA vigu ja et võinuks teisiti käituda (sest oma käitumist ju saan kontrollida, teiste oma mitte), tegi kõik oma tööd tähtajaks ära välja arvatud need loovkirjutamised, mille osas mõtlesin, et ma olen sitt kirjanik ... ja kui piir ette tuli, rohkem ei jaksanud teha, enam parem ei suutnud olla puhtfüüsiliselt, magada oli ju ka vaja 7 tundi ööpäevas - siis ei olnudki enam midagi.
Olen nii hea kui suudan, teen kõike nagu soovitati ja soovitatakse, ja mul on NII HALB.
Nojah, lootusetu. Olengi siuke vilets lihtsalt. Ei jaksa piisavalt hea olla, et mul hea hakkaks.
(kuratkuratkuratkurat ...)
Oh, ka mul läbikäidud etapp.
VastaKustutaTõesti, me teeme ju kogu aeg asju, mida me ei taha. Aga me oleme oma tubliduses nii usinad endale valetajad, et mingi aja ei tule meil mõttessegi selles kõiges kahelda. Ja kui on veel inimesed, kelle eest tuleb hoolt kanda (lapsed või haiged vanemad), siis ei ole nagu väga valikut... Ja siis antakse nagu kuskilt seda jõudu ka rohkem.
Aga mingil hetkel hakkab kärisema jah.
Seetõttu on vaja õppida isekust, sest minu elu ei tule ju keegi teine elama.
Mulle meeldib ikka see mõte, et pärast surma kahte risti hauale ikka ei panda:)
Ah, nüüd läks targutamiseks, aga iva oli see, et Sa ei ole mitte üksi:)
Mis on nii tore!
VastaKustutaKõik andsid nõu ja mitte keegi neist ei andnud nõu psühholoogi või psühhiaatri juurde minna?
VastaKustutaÜks ütles, et vbla on aeg professionaalset abi otsida. Mul oli seepeale "Aa, et kui ise ei oska midagi öelda, siis soovitad mul kellegi teise juurde minna? Eriti tühi!"
VastaKustutaAga kui ta oleks öelnud, et kuule, see on juba haiglane, pane aeg kinni seal ja seal, telefon on see ja see, ma oleks pannud.
Aga ta nii ebamääraselt ütles, et ma võtsin ainult seda, et ach, ta ise ei oska reageerida, lükkab selle kellegi teise kaela - ja ta tõesti oli ainus ka.
Nõu küsimine ja andmine on üks osa normaalsest sotsiaalsest suhtlusest. Kohati antakse nõu tõesti küsimata või liiast, kohati jälle jäetakse andmata ka siis kui vaja - aga põhimõtteliselt on ühiskond selle koha pealt suht tasakaalus. Ja ühiskond/inimesed on õppinud sellega hakkama saama. Nagu kõige muuga.
VastaKustutaKui sa nüüd nõu andmisele väga valuliselt reageerid, siis sa rõhutad oma, ee, eripäralisust. Kas see on päriselt see, mida sa tahad? Rõhutada, et MINA olen sedapidi nii kuradi eriline, et hoidke heaga eemale? Seda ka inimestele, kes muidu sõbra eest võiks olla? MIKS sa seda tahad? Mis sa sellest saad? Peale perssesaatmisega kaasneva lühiajalise heaolu?
Ma ei saa aru, mida sa küsid.
VastaKustutaMa sellest tunde, et mul on hea. Mul on halb, kui mulle nõu antakse, neutraliseerin selle ja mul on jälle hea.
Mida ma veel võiksin saada?
Sõbra? Sry, kui inimene oleks mu sõber, ta teaks, et ma ei salli nõuandmisi (mis absoluutselt ei välista oma kogemuste jagamist või isegi "olen kuulnud, et nii ja nii tehes mõni on saavutanud selle ja selle" juttu. Mida ma otseselt ei salli, on "tee nii, siis on sul parem" väide) ja edastaks soovitusedki mingil muul moel.
Kui ta ei viitsi selgeks õppida, et ma nõuandeid ei salli, mis krdi sõber ta siis olla võikski?
Kaur, kui ma seda, kuidas ma siitloetust aru olen saanud, teiste sõnadega püüan öelda, siis oleks see nii, et VVN-il on VAJA nõuandmisele nii valuliselt reageerida, sest ta on umbes ainus inimene maailmas (no hea küll, arvatavasti on see väike liialdus, küllap oleks adekvaatsem "üks vähestest"), kes teiste nõusid päriselt südamesse võtab ja järgib. Või vähemasti on võtnud ja järginud. Tavaliselt kuulavad inimesed nõu ära, ütlevad "ahah" ja talitavad ikka nii, nagu ise heaks arvavad, tähendab, neile on nõuandmine ohutu; VVN-ile ei ole, tal ei ole tavalise inimese kaitsmeid peal.
VastaKustutapmst on see, nagu nõrgendatud immuunsusega inimene hoiduks nakkusohtlike inimeste eest. Immuunpuuduliku nakkusehirmu point pole mitte enda erilisuse rõhutamises, vaid terveks- ja ellujäämises.
Praegu on ta endale teadlikult natuke kaitsmeid peale pannud; neist üks on väljaütlemine "ärge andke nõu". Minu kogemus on, et teadlikult tehtud lahendused tunnetele ja kõhutunnetele mõjuda ei pruugi, vähemalt mitte kohe; nii et kui tal on sellega samamoodi nagu mul, siis on pmst ikkagi olemas oht, et keegi ütleb "hüppa tulle" ja tema esimene impulss on hüpata - kuni vaatab käe peale tätoveeritud spikrit, mis tuletab meelde - aa, õigus, ei pea alati tegema, nagu teised ütlevad.
Kui ma olen millestki valesti aru saanud, palun lämisemise pärast vabandust.
mu tõlgendus tuli selle põhjal, et mul pole küll nõuandmise suhtes nii õhuke nahk, aga sõnastuste ees üldiselt olen samuti keskmisest kaitsetum - nt ma kipun uskuma, et inimesed mõtlevadki, mis nad ütlevad, nii et kui keegi ütleb "KÕIK x-id teevad nii", siis ma jään uskuma, et ta siiralt mõtlebki, et KÕIK, ja kole raske on suhelda nendega, kes kvantoreid suvaliselt pritsivad (mu keelepragmaatika-armastus on seega teadlik, selle teadusharu meenutamine aitab mul teiste inimeste jutust aru saada). ja kui keegi ütleb tühja koha pealt halvasti, siis ei ole mu esimene mõte, et tal on endal probleemid, vaid ma arutan tükk aega endamisi, kas ma olengi nii halb, ja üritan endale tõestada, et ei ole.
VastaKustutaMhmh, mhmh!
VastaKustutatglt peaks ma muidugi kogu aeg endale meenutama, et inimkõne ei ole mingi täiuslik tõese info vahendamise tööriist, vaid häälitsemine, mis olenevalt olukorrast väljendab emotsioone, kinnitab kokkukuuluvust.
VastaKustutakui üldse millegi tööriist, siis selline, mille infovahendamisfunktsioon ei ole isegi mitte teise-, vaid n.-järguline.või õigemini - mingit infot ju vahendatakse, aga see ei pruugi olla selline info, mida lause semantilisel analüüsil tuvastada saaks. ja väline vaatleja ei saa 100% teada, mis pragmaatilist funktsiooni konkreetne lausung täitma peaks, ainult ennustusi teha ja loota, et läks pihta.
nt kahest nõuandest, mis paberi peal näevad ühesugused välja, võib ühe pragmaatiline sisu olla tõepoolest "mõjutan x, et ta teeks y", aga teise oma hoopis "näitan ennast suure ja targana", vahet pole, mida x tegema hakkab.
nii et me suhtleme ehku peale, muist inimesi on lihtsalt paremad oletajad.
ähh, kiirustamine. esimese lõigu lõpus peaks olema "väljendab emotsioone, kinnitab kokkukuuluvust või muud".
VastaKustutaNotsu selgitus on väga hea, aitäh.
VastaKustutaÜldse ei taibanud kirja panna, et ma võtan nõuandeid tõsiselt.
VastaKustutaSest ma muidugi arvasin, et üleüldiselt ju võetakse, see pole ometi eraldi märkimist väärt.
Näed, nii palju kui ma teistega ka arvestan ja neid omast arust tunnetan, ometi ei adu ära, et teised EI tunneta nõuandeid kui üritust neid millekski sundida. Et nende jaoks nõuanne ei ole "tee nüüd nii!" käsk, vaid lihtsalt tükike infot.
Nad saavadki neist mitte segatud, sest nad teevad nagunii, mis ise tahavad.
Pole ime, et ma raskustega õpin paljusid asju, mis teistele loomulikud kogu elu =P
Ja ei pea samas millekski eriliseks oskusi, mis mul on olnud kogu elu ja millest arusaamisega inimesed mu ümber maadlevad 9 taset madalamal =P
Ja mina arvan, et kõik on erilised.
Aga mina ka =)
Jajah. Nõuandel ja nõuandel on vahe. Mõtlesin selle postituse juures siin pikalt, miks osad nõuandjad mind närvi ajavad ja mõned üldse mitte. Nimelt kui nõuandja käitub pealetükkivalt, eeldades, et tema nõuannet võetakse vastuvaidlematu käsuna, lähen ka mina turri. Need on seda tüüpi nõuandjad, kes pärast veel armastavad parastada "majuütlesin majuütlesin!". Kui aga nõuandja on leebe ja esitab nõuannet tõesti ainult ühe võimalusena paljudest, siis võin seda nõu palju parema meelega kaaluda ja tarvituselegi võtta. Silmast-silma suhtlemisel hakkavad mängima ka hääletoon, näoilmed jne. Netisuhtluses on mõnikord keerulisem mõista, kas nõuanne on rünnak või heasoovlik ideevälgatus.
VastaKustutaMa arvan, et neid inimesi ei ole sugugi vähe, kes nõuandjaid ei kannata. Targad inimesed lähenevad neile väga diplomaatiliselt.
Ma lugesin notsu kommentaari ja täna tuli pähe sihuke naljakas mõte, et minu vaimne immuunpuudulikkus on mingis mõttes VVN oma vastand. Mul on nimelt selline häda, et ärevusega tulevad pähe igast hirmsad stsenaariumid, mis tunduvad kõik nii üsnagi tõepärased (nii võibki juhtuda! ja järelikult juhtub ka, sest see on nii õudne!), ja ma olen pärast näinud,et ma olen mõnes kohas nende tõenäosust rämedalt üle hinnanud (nt. ühe stsenaariumi tõenäosust umbkaudu vähemalt 100 miljonit korda. ei, see ei ole liialdus). Mis tähendab, et nende stsenaariumite asjus ei saa ma oma sisetunnet absoluutselt usaldada, mis tähendab, et kui ma tahan nende stsenaariumite tõepära asjus mingit objektiivsemat arvamust teada saada, pean ma usaldusväärsete inimeste käest küsima. Fearful symmetry, tõesõna.
VastaKustutamul on selle peale kange isu teile üht koomiksilehekülge näidata ja uurida, kas te tunnete ennast seal kuidagi ära. "Stand still, stay silent", kes kardab spoilereid, ärgu parem lugegu.
VastaKustutataust: postapokalüptiline maailm, kus 90 aastat tagasi puhkenud salapärane haigus on suurema osa inimesi hävitanud, osa on immuunsed; osa nakatunuid aga ei surnud, vaid muundus koletisteks. Kohtades, mis olid enne haigust vähem asustatud või lihtsalt hästi isoleeritud (nt Island), kujunesid inimasulad, enamik inimesteks jäänud inimesi ongi immuunsed, mitteimmuunseid kaitstakse hoolikalt nakkuse eest, aeg-ajalt tehakse retki ülejäänud maailma, et seda tagasi võita.
Meie tegelased on ühel sellisel ekspeditsioonil, mis on ametlikult uurimisretk, aga praktikas rohkem aardejaht ("vana maailma" raamatud ja vahel ka muud artefaktid on väga hinnas).
Üks tegelane on soome nõid/rajaleidja, kelle tööülesannete hulgas on muu hulgas koletistesse lõksu jäänud inimhingede teise ilma aitamine.
Kuna ta kaotas hiljuti teadvuse ja pudenes läbi unenäoilma oma unenäotsoonist mööda, sattus ta teise tegelase, pmst noore sõjaväelase unenäkku; too teine on olnud seni veendunud agnostik, üleloomulikku ei usu. Lohistab tolle noore nõia keha kaasas ja katsub neid mõlemat ohutusse kohta toimetada.
Aga kuna nõid elab nüüd tema peas, siis nüüd kuuleb ka tema koletistesse lõksu jäänud inimeste hääli.
Mis võiks, kui ta neid lihtsalt niisama ja ettevaatusabinõudeta kuulda võtaks, ta koletiste küüsi meelitada, ta ei ole ju kogenud ka.
Kui ta oligi koletiste küüsi sööstmas, tekitas nõid tema peas talle nii suure peavalu, et ta kukkus füüsiliselt ümber ja lihtsalt ei suutnud lõksu joosta; siis tuli ta mõistusele, pääses ohukohast füüsiliselt eemale, läks ka ise magama ja nüüd said nad unes kokku ja saavad sellest vestelda.
Unenäovestlus algab siin; ja piiride küsimus tuleb jutuks järgmisel leheküljel.
Ma ütleks, et te olete mõlemad mingitele kollidele üle keskmise vastuvõtlikud, aga kollid on erinevad. Ja eks nad tulevad ikka mõlemad teistelt inimestelt, Taliesin, ega sina poleks kah üksi oma kolle välja mõelnud, selleks oli ikka vaja kuskilt sisend saada.
Minu probleemide lahendamisel on abiks nii
VastaKustuta"inimesed on lollakad"
kui " a mine persse"
kui ka "a mnje pohhui. Ja pingvin. Zavtra v morje paidu."
Ega mulle see "kui keegi ütleb tühja koha pealt halvasti, siis ei ole mu esimene mõte, et tal on endal probleemid, vaid ma arutan tükk aega endamisi, kas ma olengi nii halb, ja üritan endale tõestada, et ei ole" samuti võõras ole.
Sest mu automaatne eeldus on, et teised on targemad kui mina, näevad paremini, tabavad täpsemalt.
Seepärast ma võtan nõusid kuulda, südamesse halvastiütlemisi, seepärast ma lähen katki. Et mu eeldus on, et teised on targemad.
Ja kuitahes palju mu mõistus ütleb, kuitahes sageli ja kõvasti korrutab, et inimesed on lollllllakad, nad ei tea paremini kui mina - automaatne eeldus on, et teised TEAVAD paremini kui mina.
Ma võitlen enda eest. Ja olen ses edukas. Aga see on mõistuslik võitlus. TUnded teevad oma asju. Kui mõistus jaol ei ole, kipuvad ikka teisi usaldama.
mhmh, mhmh, tuttav. et kuidas pidada meeles, et teised on sama lollid kui mina ja nende käsutuses ei ole mingit viimset tarkust ja otsustusvõimet; et nende võimuses pole öelda, "kuidas on," - vähemalt mitte rohkem kui minu enda võimuses. ja et nad on sageli ka sama ebakindlad ja heitunud.
VastaKustutakusjuures selle meeleshoidmine on tglt ka teiste vastu heaolemise eeldus. ei ole hea teistelt suuremat tarkust eeldada, kui neil on. ei ole hea neilt ülejõukäivat oodata.
VastaKustuta