Puhkepäev

Och, peavalu kuulas seekord ibukat ja läks üle, kuigi eile pidasime mu poja sünnipäeva ja see oli ettearvatavalt kurnav (ja päris tore samuti).
Väga hea, peavalu! Jätka samas vaimus! (Sest peale lapse sünnipäeväevaeva üldse mitte algav peavalu? No ei, mitte minu peas, pole võimalik.)

Totoro sööb õndsalt melonikoort mu taga, Poeglaps naerab arvutis online-mängu mängides ja olemine on - idülliline?
Jap, tundub nii.
Võtan lonksu kohvi ja üldse ei hakka tööd tegema või käsi kõverdama või ei lähe duši alla.



Just nii on hea.

Ilus päev

Mõnikord ikka läheb hästi ka.
Mu pojal on sünnipäev ja ta rõõmustas oma sünnipäevahommikusöögi (besee, vahukoor, arbuus) üle, kuigi ta muidu üldse hommikust ei söö, sest "kohe pärast ärkamist pole isu ju".
Totoro oli ka üleni nunnu, kui jooksmas käisime, ei jäänud maha (väga), ei tõtanud ette (väga) ja üleni tore.
Sõber läkitas raha, nii et poeskäik oli väga rahuldav, nohu taandub, köha taandub, täna on ette nähtud Poeglapse homse sünnipäeva jaoks kaks kooki teha ja mulle väga meeldib sihandasi kooke teha, võtsin toa tolmuimejaga (kuna see imeja pole enam päris värske, tähendab see ilma otsikuta punktimemist) ja on kenam küll, kui pole musta kummi tükke koera jalamatinärimisest igal pool.

Sügis on ka normaalne, vihm ja päike, päike ja vihm, mis veel vaja, onjo.

12 aastat tagasi sünnitasin poega. Ikka on hästi meeles - ainult miskuradiraamatut ma lugesin tuhude vahele, vat seda ei mäleta.
Ei olnud väga hea raamat, aga kõlbas tähelepanu mujale suunamiseks küll.
Mingi kerge armuliiniga krimka, selline leebe ja vanamoodne.
Ilm oli ka sarnane - päikseline.

Krt, ma meenutan ja meenutan ja - ma sain toona hakkama? Ma saan kõigega hakkama lapsega!!!
Oleks aint laps, kellega saada, eks ole. Mul on aint Totoro, kes (ärge saage valesti aru!) on ÜLENI NUNNU.
Aga laps ta siiski pole varsti enam. Vast aasta veel ja juba ongi täiskasvanu.

Täpselt nii ma tunnen. The ultimate badass.
Ja siis on inimesed: "Sa oled nii ilus ja armas ..."

Aasta siin või seal, pole aeg ega asi. 4 aastat - rongini tagasi - seda natukene tunnen, ent tõesti ainult natukene. Mis möödas, on möödas. Oli nii, no oli.
Alles kui mõtlema hakkan, et siis mul polnud veel proosaraamatuid põlle all, nagu mitte ühtegi, polnud kõrgkoolidiplomit, polnud tätokaid, polnud isegi koera (kellega ma täiesti harjunud veel pole), ma ei tundnud K.-d, mu tütar oli nii vana kui mu poeg praegu, esikuseinad olid kollaseks tegemata, esikupõrand oli linoleumita (seal oli krmuse PABER), ma ei olnud viimast Malaze raamatut lugenud Eriksonilt, suurannetaja olemises (krt, neid lastest üle jäänud riideid on jälle miljon, uuskasutuskeskusse TÕESTI oleks vaja ära andma minna) olid esimesed sammudki tegemata ... Njaa. Kui nelja aastaga nii palju muutuda võib, on vist loota, et vbla miski läheb ka edaspidi veel paremaks, kas ei?

Nojah, rääkimata sellest, kui ääretult-piiritult-väga on muutunud mu meeleseisund, mu põhimõtted ja enesekindlus.
See tühiasi =) Mis muudab kõike.

Ma täpselt ei tea, miks ma ei teinud 18. september, kui täpselt 4 aastat sai, tagasivaatepostitust.
No nüüd tuli igatahes ära.

Enne õhtut on VÕIBOLLA siiski natu vara hõisata

Taevale tänu, läks üle!
Jah, ma ikka veel nohun ja köhan, aga isu on tagasi, ind end füüsiliselt liigutada on tagasi, enam ei ole vaja 11 tundi und ööpäevas, saab jälle tööd teha (mitte et sunnin end ja siis toimetan kolm lauset LIIALDAMATA, nii vähe tegingi, ja tundsin, et RÄMEväsinud, apike), jääb ellu ka lõunauneta, EMAKE MAA, kui tore.

 Ega ikka enne ei ole sellist 100% kindlust, et kui keha on katki (nt haige), on vaim ka korrast ära. TEAN küll, et minuga käib see nii, aga ikkagi on alles takkajärgi selge, et hei! BAH! Muidugi oli mul vaimselt halb, kui haige olen, see on alati nii!
Väsinud või haige. ALATI halb.

***

Olgu, see oli eile.
Täna olen ma JÄLLE haige. Üks kord võite arvata, miks (vihje on alguses olemas).
OLI vaja esimesel päeval, kui elu jälle sees, minna jooksma, võimelda kodus, teha tööd, koduseid söögivalmistamis-koristamis-ja muidu neid ebaolulisi naistetöid, mida keegi ei märka. Ja kui tuli ärakukkumine, kukkusin vähemalt  ausalt - et saada tunni pärast üles aetud koera poolt, kes tahtis pissile, delegeerisin selle pojale, kes aga tahtis, et ma talle söögi soojaks teeksin seeaeg, minu pobin "tee ise!" ei mõjutanud isegi mind ennast enam (seda enam, et nad kohe õue ei läinud, vaid vedelesid teineteise käte-käppade vahel põrandal) ja tõusin.
Tegin.
Ta võttis kolm portsu ja kui ma siis kiitust kerjasin, et maitses, onju? ütles: "Mul oli lihtsalt kõht hästi tühi. Sa oled PALJU paremat toitu ka teinud."
Jai.

Uuesti läksin magama nii 3 paiku öösel ja nüüd valutab mul jälle kurk, nohu on saanud värskendust, köha on lahtisest jälle kinniseks läinud ja mida.
Hakkame jälle otsast pihta.
Nojah, milleks muuks ma koduseid käsimüügiravimite varusid siis täiendasingi, kui mitte selleks, et neid kohe ära tarbida.

Külmavärinad on ka. Krt, ma ütlen, on vaja enda osas siuke julmur olla, ikka kui jaksab, pinguta! ...
Och, vähemalt palavikku pole. Tühised 36.8. Kõik saab veel korda.
Ja see, et ...
et Queenist ja eriti Freddiest tuleb film, on ikka veel NII TORE.
Peaaegu sama tore, kui et mul on KOER.
Kui aga meelde tuleb, rõõmustan.
See on peaaegu, nagu oleks film minust, eks ole. Peaaegu nagu kompliment mulle.
Võtmata suud täis teemal "andekus" - ma tõsiselt ei salli seda sõna - täie rauaga elamises oleme me mõlemad üsna tegijad.
Või noh, tema oli. Minevikus.

(Sellel "ei tasu pingutada"-teemal: käisisin ja tegin vahepeal kätekõverdusi, sest ma ju teen praegu ettevaatlikult aint 35-40 korraga, see pole ju pingutus ega midagi. Mõistusega tean, et ei ole vaja, ei tasu, keegi ei armasta mind rohkem ja ei saa ma sellest õnnelikumaks, et rohkem kätekõverdusi teen, aga ikka on mul sees "kui suudad, tee!" Krt, kui pahane olen selle õppustvõtmise koha pealt. Kuidas jäin siiralt uskuma: et õnnelikuks saada, on vaja väga pingutada ja tööd teha.
Nüüd on igavene jama sellest automaatsest endatunnetusest "mul peabki paha olema, paha näitab, et teen õigesti" lahtisaamisega!)

Oot, ma võiks oma uued "maha äng" põhimõtted kirja panna ju ka =)

* tee, mida sa sügavalt sisemuses tunned end tahtvat (pealiskaudsed isud ei loe - ent neil kahel on kerge vahet teha, kui enda sisse vaadata ja seda sisemust tunnetada)
* teiste probleemid on nende omad, ära võta neid endale!
* kõigile ei SAAGI meeldida (aga seda ei tasu ka ihaldada, inimene, kel pole vaenlasi, ei ole järelikult eriti tõsiseltvõetav)
* maailm saab hakkama, seda ei tule päästa
* ja teised inimesed tahavad alati rohkem
* keegi ei hoolitse sinu eest, kui sa ise seda ei tee
* tegelt oled sa piisavalt, mis siis, et seda ei öelda

Aga vähemalt on mul Totoro!

Ma olen faking kümme päeva haige old ja kõik on nõme.
KÕIK.

Näiteks on mul hetkel hingepiin, et olgu, osadele inimesetele ei meeldi minu kirjutatud tegelased (mitte et ma aru saaksin, kuidas see võimalik on - et meeldivad nt mu kõrvaltegelased ja süžee, aga olulised tegelased jätavad ükskõikseks või on nad otse ebameeldivad - mis te tahate öelda, et teile ei meeldi minu moodi mõtlevad tegelased vää???), aga neile ei meeldi ka mulle väga meeldinud tegelased teiste kirjutatud lugudes.
Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas see võimalik on.
Et kui ma inimest ei mõista, ok, ta tõesti võib mulle mitte meeldida (eriti kui mu mittemõistmine on teemal "kas ta on päriselt nii loll, ta päriselt ei taipa neid ilmselgeid asju??? Ei saa olla!"), aga need teiste lugude peategelased on hästi välja kirjutatud, hästi loogilised, nende mõistmine ongi loo sisu - ja siis "ei meeldi"?
Kuidas see VÕIMALIK on?
Mismoodi mõtlevad need inimesed, kellele sellised tegelased ei meeldi?
ARGH!!!

Siis (uus teema on) mul välgatas, miks ma tahan, et mind vajataks, mitte et tahetaks.
Sest ma ei usu, et keegi võiks püsivalt tahta minu seltsi ja mõttekaaslust.
Mõneks ajaks, jah. Aga kui nad on minult kõik kätte saanud, mõtlemisviisis ära kasutanud minult saadud täiendused, lähevad nad edasi ja jätavad minu "ah? Mida? Oota ..." maha, sest seal, kus mina otsin inimlikku seotust, võrgustikku, ja vastastikkust hingeabi jamades, teised mu kujutluses otsivad vast kedagi, kes koos nendega filme vaataks ja sööks sama maitsega juustu, kui neile meeldib. Ja kuna mina ei kipu eriti filme vaatama ja väga meeldib mulle ainult sini-valgehallitusjuustude maitse (kõik muu on "see on kombes, aga hullu isu ei ole"), ma ei ole see mugav kaaslane. Ma ei ole lihtne, ma ei ole mugav, ma ei ole see, kes täidaks diivaniruumi ära ja ei häiriks.
Ma olen midagi muud. Ja ma häirin, perioodiliselt ja järjekindlalt.
Ja kuna sellist mind, kel on ebamugavad okkad ka küljes kogu aeg, mu ettekujutuses nagunii keegi ei taha, siis tahan olla vajatud.
Et mulle vähemalt mingid inimesed alles jääksid.

Totoro sõi augu mu poja lemmikaluspükstesse.
Tegelt ta närib hästi vähe asju ära. Nii vähe, et me ei vaevu midagi väga ta eest ära panema, aint põrandale ei tohi jätta, seal olevat ta peab omaks. (Ei, sussid lihtsalt jalast ööseks ära lükata EI TOIMI, nad tuleb aknalauale tõsta! Ja telefoni ei lae enam krdi põrandal asuvast pikendusjuhtmest, tuleb üles, aknalaua kõrval asuvasse pistikusse panna!)
Ja siis ta salalikult kord nädalas ikkagi võtab midagi voodi pealt või toolilt või väikeselt ümmarguselt laualt ja millegipärast on need alati kas mu poja lemmikalukad või minu lemmikrinnahoidja või Poeglapse kirjanduse vihik.
"Koer sõi mu kodutöö ära" - tegelt seal ei olnud kodust tööd, aga vihikust läks suur tükk.
Kooli sööklatalongid päriselt arvesse ei lähe, sest need olidki voodi alla pudenenud.

Varsti tuleb mu pojal sünnipäev.
Oksendaksin vastikusest kuskile, aga kuigi kõhus keerab, päris nii kõvasti siiski mitte.
Kuna mul ei olnud kunagi raha, tegin kõik ise ja mu idee oli "teen ise - ja saan oma lastele parema sünnipäeva tehtud, kui vanem, kes selle eest 10 korda rohkem maksab!"
Kus ma nendega käinud olen ... uisutamas ja kelgutamas, loomaaias, vabaõhumuuseumis, korra kutsusin kodaniku koju boffermõõkade tegemist õpetama ja lastega pärast larpama, veekeskuses, matkamas ja piknikul ... millest neil on tõesti soojad mälestused, aga mul on absoluutne täielik õudusjälestus oma laste sünnipäevade osas.
Ma võtsin vastutuse selle eest, et kõik oleks õnnelikud, kandsin selle ära - aga tulemus oli, et jälestan nüüd isegi mõtet mõne oma lapse sünnipäevast. Ainus tõsine põhjus mitte saada uut last on "tal tuleb ka sünnipäev ju!"
Aga noh, sünnipäev kord aastas - kannatan ära. Laps on seda väärt.

Mitte et ma kunstliku viljastamisega kuskile läheks hetkel - mul sai raha otsa. Elik "mitte praegu, vbla saab ikka mehega"
Ma ühe mehega korra suudlesin vahepeal.
Sa KURAT.
Mul on siiamaani tegemata postitus Lelo kohta (lühikokkuvõte: mõjutab küll, aga orgasmi ikkagi netu), aga see suudlemine õpetas mulle, et kehad on ka seksi juures ikka olulised. Ainult mõttega tegutsedes ei tule ÜLDSE sellist tulemust.
Põlesin kaks päeva takkajärgi, sest ta lihtsalt TUNDUS nii hea.
Aga noh ... möödas, möödas, onjo.

Oluline on see, mis on praegu. Ja praegu ma ei suudle jälle.
Mul on halb olla. Nõme tõbi!

Kogemata komistasin jälle rahateemale

Keegi on millegagi meie kütmisperioodi alguses väga mööda pannud.
Radiaadorid on nii tulised, nagu väljas oleks 10 kraadi külma.
Kuna olen HAIGE (jee, on vaja haigena teise linna larpile ronida, EGA see ju tagasilööke ei anna) ja mu poeg on HAIGE (Totoro on terve, tänan küsimast), on me kehade temperatuuriregulatsioon nagunii pekkis ning see toob kaasa peavalud, uimasuse, pearinglused ja kõik on veel halvemini, kui muidu olekski.

Saatsin maja haldavale firmale kirja. Mis ma muud ikka teha oskan.

***

Oo, 5 tundi hiljem ongi temperatuur normaalne! Kas mu tegudel oli tõesti mõju?!

***

Maaraamatukogudes olevat mu teostele JÄRJEKORD. Vaevalt nüüd et kõigis, ise ka kontrollinud pole, aga vägev ju! Isegi üks ootaja teise järel, kes loeb, on juba hästi ju! Elik järjekord ÜHES raamatukogus.
Ei, ega ma väga usu ikka veel, et mind loetakse =)

***

Mul ei old rohkem midagi öelda, sest ma olin haige ja siis tuli teine haigus veel. Kaks viirust korraga - kuna ma oma poja peale juba nägin, mis see teine on, ei olnud just üllatunud, et ka ta sain. Selline jama kõhus, et valust niutsumine oli teema, ja vett ka ei saa juua - mitte midagi ei tahtnud kõrist alla lasta. Mina oksendasin aint korra, aga tema pealt nägin, kuidas selle tõvega võib oksendada, kui ta lööb välja otse peale sööki.
Ja lõpuks olin janust pooloimetu, aga midagi juua ikka ei tahtnud. Söömisest rääkimata.

Nüüd on jälle hea, tänan küsimast. Isegi imeline, kõht ei valuta (või ainult nõrgalt ühe hoona tunni aja jooksul), kohutavat nõrkust pole ... eile õhtul sõin ära poolekilose karbi kirsstomateid, need olid NII IMEMAITSVAD.
Nüüd mõtlen TÄITSA TÕSISELT hommikust süüa.
Ainult kodus pole midagi, mille järele isutaks.
Peab vist poodi minema. Praegu jälle saan, emme saatis raha.

Ma rahaasjus olen täiesti hull. Kui mul vajadustest üle on, ma jagan laiali, mitte ei pane kõrvale. Või õigemini, panin natuke.
Selle eest on mul nüüd kutsikas, tal on rihm ja jalutusrihm.
Selgelt ma väga kaua seda kõrvalepanemise värki ikka ei tee.
Ma ei suuda raha kuskile varuks koguda, kui samal ajal on keegi teine näljas või paljas (annan talle-neile, ostan asju, üritan soojaks kütta ilma) või lihtsalt saan toredale inimesele kingituse teha. Kõik annan ära ja siis olen "Oih. Otsa sai."
"Ikka veel on otsas?! Mida, miks?!"

Ei ole isegi see, et ma ei oska säästa. Väga hästi oskan. Ma lihtsalt ei saa aru, miks seda teha. Kellelgi teisel on JUST PRAEGU vaja, tal on ilma paha, mul on anda ka - mida ma hoian siis?! Mis on veel tähtsam, kui kellegi halbolekusse leevendust tuua?!
Aaa, et mul endal võib hiljem halb hakata ja siis pole leevedust võtta? Eeeeee ... No aga see on hiljem. Eks siis vaatab.
Mina ennast ei hoia. Usun nii teadlikult kui mitteteadlikult pigem teistesse inimestesse. Et nemad aitavad mind ja mina teisi ja siis on võrgustik. Lihtsalt noh - ma väga ei reklaami oma lahkusi. Ja siis neil, kes minu vastu lahked, võib tulla tunne, et ma aint võtan.
Noh, päris nii ei ole.

Igatahes sai mul vahepeal raha täitsa otsa. Sest on ikka jubedalt vaja ära anda, kui on. Aga nüüd saaks midagi hommikusöögiks isegi osta.
Kui välja suudaks mõelda, mida ma tahan. Vbla tahan hoopis sametsuppi teha ja ostan selleks laevatäie piima.

Seoses inimeste mitmekesisusega tahetakse ka kirjandusest erinevaid asju. Milline üllatus!

Olen päris mitmes kohas (siin ka) kirjeldanud, mida raamatult tahan. Goodreadsist üht tsiteerides: "Mu nõuded raamatule on tegelikult lihtsad: et oleksid algus ja lõpp, et toimuks mingi areng, et mõni tegelane kisuks kaasa ja et miski oleks lahe."
Lisaks tahan ka, et poleks ebaloogiline. Looloogikale mittevastav. Pärismaailma loogikale võib küll mitte vastata, see ei sega mind raasugi, aga kui loo enda loogika ei klapi, on murdja karja keskel lahti.

Ja samas olen ka siinsamas, aga veel mitmes kohas ja mitmetele inimestele samuti imestanud, KUIDAS saab seda või toda teost heaks pidada, kui seal on ometi ... mingi ... ütleme, roheline või kollane koletu viga sees?
Elik ma ei saanud aru, kuidas nii saama.

Eile mul välgatas.
Sõnastades ilmselget: inimesed peavad heaks erinevaid raamatuid, lugusid, teoseid, sest nad tarbivad neid erinevatel põhjustel. Neile on head erinevad asjad, sest nad otsivad erinevaid asju.
Aga ma ikka mõtlesin ... täpselt ei tea, mida mõtlesin, aga umbes seda, et sa võid aru saada, et see või kolmas või kuueteistkümnes raamat on head, aga nad lihtsalt ei meeldi sulle - või et too või sajakolmeteistkümnes või midagi raamat on halvad, see küll miski väärtkirjandus pole, aga no MEELDIB, noh.
Et osad raamatud ongi kvaliteet, kuigi nad on mulle kaugelt liiga masendavad ja ma ei taha neid lugeda. Nt "Kärbeste jumal".
Osad on hägused, alguse ja lõputa, miski ei arene kuskile poole, ja see teebki nad heaks, sest elu tegelt ei ole selge.
Ja siis on veel kildkond, mida esindab nt Kafka. Selle kirjanikekogumi raamatud on täiesti segased ja täiesti masendavad korraga.

Ning nüüd ma saan aru, et - et -
et noh, mina tahan raamatust elu õppida. Elamist õppida. Mis tähendab, et kui tegelased ei ole päris inimeste moodi või kui sisus on rõve ebaloogilisus, ma näen kohe, et sealt pole midagi võtta, see ei tee mind targemaks, ja mul hakkab igav.
Jätan pooleli. Ma tänapäeval jätan raamatuid pooleli, kui ei meeldi.

Muuhulgas ka selgitab see "elu õppimise"-avastus, miks ma noorena lugesin palju ja nüüd vast 22 raamatut aastas või nii: kui ma veel ei teadnud, kuidas elu käib, ma võtsin infot maailmapalju sisse, sest äkki on pädev? Ja nüüd loen aint siis, kui mu juba elu kohta avastatud tõsiasjadega klapib. "Tõelisi" lugusid. "Nagu päris".
Ma olen elu osas üht-teist juba avastanud, teate =)

Aga on palju inimesi, kelle eesmärk lugedes pole mitte elu ja elamist õppida, vaid minna elust ära ja eemale, elu unustamine. Nagu - "ma tahan, et põnev oleks". Nagu - me TAHAMEGI raamatutest erinevaid asju! Meile meeldivad täiesti erinevad asjad! Ja isegi universaalset headust pole olemas, on inimesi (päris palju) kelle meelest Kafka oli hea kirjanik!
Hämmastav.

Muidugi on veel hulk inimesi, kes ka tahavad elu õppida ja siis loevad mingeid eneseabiõpikuid jms. Aga mulle see ei toimi üldse (mitte et ma poleks elus hulka eneseabiraamatuid lugenud, aga enamasti ühe korra ja enamasti leidnud, et ah, jama, ei huvita, lollakad), sest mina ei taha ega ole iial tahtnud elamist õppida meetodil "need on õiged vastused, ela nii, siis on hea", vaid meetodil "neid küsimusi tasub esitada, vaata ise, mis vastuseks tuleb". (Muidu ei lugenud ma KUNAGI raamatut ühe korra - aint siis, kui ÜLDSE ei meeldinud. Isegi "Protsessi", "Lossi" ja "Ameerikat", F. Kafka, olen kaks korda lugenud. Kui ikka enam-vähem meeldis, siis 3-4 korda ikka. Kui väga meeldis ... ma ei oska isegi pakkuda, et kas 30, 40 või 60. 80? Palju igatahes.)
Kui oli konkreetselt JÄLE, piirdusin ühe korraga. Et raamatut võib ka pooleli jätta, päriselt ka, mu aju ei muutu seepärast vett täis nuustikuks, ma ei peagi sellele pooleli-raamatule kogu aeg mõtlema ja üldse midagi ei juhtu, jõudis mu teadvusse umbes 30-sena.
Enne tundus lihtsamana ka jäle raamat läbi lugeda, sest sellega hoidusin pooleli-raamatu-vaevadest nagu teosele pidevalt mõtlemine ja pelgus uut raamatut alustada, sest äkki on see ka halb ja jääb pooleli ja ma ei loe enam KUNAGI ühtegi raamatut lõpuni.

Ma olin natu perfektsionist v?
Krt, see suhtumine, et asi peab olema täiuslikult tehtud, muidu ei tasu üldse tehagi, oli mul nii sees, et isegi ei teadnud, et teisiti saaks.
Ainus põhjus, miks üldse asju tegin, oli nürimeelne vaprus.
Nüüd on nii kerge igast asju teha! Kui ei ole endapoolset tohutult kõrget latti, kust alt alati läbi minnakse, on NII LIHTNE elada!!!!
Et ma ei ole piisavalt hea, et koera võtta, lapsi saada, paljaste õlgadega kleiti kanda, külalisi kutsuda, ennast reklaamida (olgu, seda ma teen ikka veel suht minimaalselt), lasta enda vastu hea olla, mitte minna üritustele, kui ei taha - noh, enam ma ühtegi neist asjust ei usu, mitte natukenegi.

Ei pea olema täiuslik, tõesti ei pea. Ja PIISAV olen ma raudselt.

Ilus haigus

Maisaa, niiiii ilus on õues!!!
Ja ma olen niiiiiii haige samas.
See on lausa alatus. Ma võiksin seda kuldset septembrit nautida (ah, 4 aastat tagasi oli samasugune!), ent kõik jõuab minuni nagu läbi määrdunud vati.
Toona - toona oli hullem. Mite lihtsalt määrdunud vatt, aga kaks klaaspurki üksteise sees, mõlemad räpased, ja omakorda räpast vatti täis ning mina selle keskel kui pisike jäätuv pöial-liisi.
Aga tati sisse uppuda, kurku valutada ning maailma eemalseisjana tajuda on ikka ka ebameeldiv.
Krt, kui ma noor olin, mul valutas KOGU AEG kurk.
Olin sellega nii harjunud, et ei arvanudki, et teismoodi elatakse. Aga nüüd küll segab kõvasti.

Mille kõigega ma leppinud olen ...

Mitte et mitteleppimine oleks minu eriõigus. Ei, keegi ei peaks leppima sellega, et tal halb on!

***

Järgmisel lõunal, kaks ibukat, kolm sinupretitabletti ja kuristamist ning septoletet hiljem on SUHTELISELT ok olla. Sellise enesetundega isegi võiks homme Lõunalinna larpama minna. Mis on mul plaanis, et te teaks.
Ei, ei ole plaanis enam ilus ja lahe olla. Jube kaua veetsin põdedes. et ma ei tee ikka käsitööd mängimiseks küllalt hästi, ei jookse küllalt kiirest ja võitluses ei kõlba kuhugi.
Nüüd: ma lähen kohale, mul on enam-vähem kostüüm, annan oma parima. Mis te veel tahate?!

Totoro kohta uudiseid? No ma igast pisiasju ei esita, aga need vanaaegsed kunstitööd, kus lebab koer taluõues rohul, esikäppade vahel kont? Totoro taaslavastas selle, aint ta lebas idülliliselt murul ja esikäppade vahel oli õun, mida ta innukalt sõi siis.
Ta on minu käest saanud õunasüdameid, mu poja käest arbuusi ja kurgiotsi, aga terve õun oli ikka väljakutse. Vahepeal ta veeretas seda, tormas järgi ja mööda, urises, mängis ja oli nii õnnelik, et süda tegi pealtvaatajal rinnus peaaegu haiget.
Mida?! Kuulge, kõik ju teavad, et koerlased on üldiselt segatoidulised. Minu teadvusse jõudis see kunagi väga ammu ühest loodust üsna adekvaatselt kirjeldavast lasteraamatust lugedes, kuidas šaakal puu all viinamarjadest kõhu täis vitsutas. Hakkasin siis ENEKEsest uurima, et kas nii saama, ja mida ma lugesin?
Nii saama.
Sealt lasteraamatust lugesin ka, kuidas šaakal arbuusi sööb. Mõned varastavat põldudelt arbuuse ja hammustavad neil oma tugevate lõugadega koore katki.
Ma ei tea, kuidas õnnestub lõugu nii laiali ajada, et arbuus vahele mahub, aga kuidagi ilmselt saama. Totorole küll arbuus maitses. Äkki ma mäletan valesti, seal oli mingi kavalam söömismeetod kui koore lõuge vahel purustamine?
Vot siukseid asju ma mäletan, onjo. Mida kuskilt loen, nt et šaakalid söövad magusaid puuvilju heal meelel (ja arbuuse, mis teatavasti ei kasva puu otsas). Aga koolis õpitust? Teo seedekulgla ehitust?
Nalja teete v?

Pisiasjad, pisiasjad

Issake, ma nägin Trumpi unes! Rumalavõitu, ent suht sõbraliku onukesena. Ma ei mäleta, et ta midagi teinud oleks, lausus paar asja, aga mäletan oma unenäo-ehmatust. "SEE ongi päris Donald Trump! Pealnäha nii ebaoluline ... Aga tema ONGI Trump!"

Jube.
Sest tegelt ma kardan, et see oli adekvaatne unenägu. Et siuke ta ongi. Mitte kaval näotegija nagu need EKRE-vennad (mis krdi mõte on sotsiaalmeedias rõhutada Trumpi või EKRE nõmedusi? Nende valijatel on sügavalt kama, nõmedused ei kõiguta neid absoluutselt ja häälte peale mängijad teavad seda ka, et võivad mida tahes teha, valijaid huvitab väga vähe muud kui "õige" retoorika. Mida tuleb veel lisaks edastada väga lihtsate sõnadega), vaid päriselt nõme.

Käisin täna sel kehalise-teemalisel istumisel. Või vähemalt proovisin minna. Küsisin kirja teel, kus ruumis. Vastust ei saanud. Läksin määratud kellaajal ikkagi koolimajja kohale, aga valvelauas ei teatud ka midagi.
Tulin siis koju ja avastasin arvutist teate ruumi kohta, kuhu minna.
Ma ei tea, normaalsetel inimestel on nutitelefonid vist, nii et vahetult enne kohtumist teatada, kus, on kombes käitumine.
Aga see oli esimene kord iial, kus mul oleks seda telefoni vaja olnud. Nii et selle asemel, et nutitelefonivajadusse mattuda, keeran nina taeva poole ja leian, et pff, minusugustega võiks ikka KA arvestada,
Mis, et normaalne inimene oleks õpetajate tuppa läinud uurima?
Selgelt see on minu jaoks liiga keeruline.

Käisin siis nõupidamise asemel raamatukogus, aga loomulikult oli poja kohustusliku kirjandusena tähtis "Harry Potter ja tarkade kivi" välja laenatud. Sest see on kogu ta klassil ju kohustuslik - parimal juhul.
On ka võimalik, et kõigil kuuel tema kooliastme klassil.
Nah, eks ma laenan mõnest pealinna raamatukogust siis.

Aga paras "kõik ebaõnnestub!!!" tunne tuli küll peale, mis siis, et ilm imeilus, õun, mille "võta tasuta"-kastist võtsin, väga maitsev ning puhastasin kutsikapoolse oksadenärimise, plastkarpide närimise, jalgpallinärimise ja pehmismõõgatoorikute närimise jäänused kõik puha vaibalt ära. Viisin tolmukoti poole peal tühjaks ja jätkasin.
Siiamaani on "miks ma üldse" peal.
Kusjuures mina omateada ei teinud isegi midagi valesti. See oligi üks põhiõudusi teemal "kuidas ma rongi alla jõudsin". Et teed KÕIK ÕIGESTI - ja ikka on tulemuseks õudus ja valu ja misMÕTTES?! Ma tegin nii hästi, kui suutsin, takkajärgi ka ei näe, et midagi paremini saanuks teha - pidi ju siis hästi minema!!!
See ümbervaatamine, et minu teod ei määra ära, ei ole olemas Õigeid Valikuid, mis toovad õnne, vaid ainult juhused, oli väga raske. 
Aga no see teadmine nüüd lohutab, teeb maailma taas kergemaks ning kuldsemaks. Teadmine, et tegin omapoolse parima. Ei tuld välja? No ei tuld siis.
Mina ei määra maailma ära, maailm toimub omasoodu.

Nojah, ent autot ma ei juhi, elusid ei päästa ja kunstliku viljastamisega pean ikka veel pausi, sest mul sai raha otsa.
Et seda tähistada, läks keha lolliks ja ma tilgun juba 8. päeva verd.
Arvestades, et muidu olen umbes 3-5 päeva peal, on 8 rängalt palju.

Maivõi. Pisikesed asjad, aga täi(e)(na)ga tüütud.

Otsustatud

Mul on tegelt üks romaan sahtlis valmis.
2012 valmis tehtud "Tänapäeva" romaanivõistluseks (kus ta midagi ei saanud).
Aga kui viimistleks, parandaks ja saadaks Kirjanike Liidu omale? Äkki saab ära märgitud ja avaldatud ja mina raha?
Mida ma kaotan, kui ei juhtu midagi selle saatmise tagajärjel? Et parandan asja paremaks, panen veel veidi tööd alla?
Aga teate, vbla ma seda avaldaks siis arvutist allalaaditavana siinsamas.
Sest ta omal ajal meeldis mulle ikka väga.

Mulle pole kerge meeldida, eks ole.
Aga see on armastuslugu - tollal ma veel uskusin, et vastastikkune armumine päästab midagi inimeses. Võibolla ei saa keegi õnnelikuks, võibolla on valu kohutav - aga midagi on parem, kuidagi.
Natu kardan teda üle lugeda ja parandama hakata. Sest see vana mina on seal väga nähtav.
Aga noh, jah. Mina, ja hoidun valusatest asjadest?
Haa. Haa. Haa.

Ok, otsustatud.

Ja nüüd ma vast ei muserdu ka nii kohutavalt mainimatajäämise pärast. Ma juba usungi, et oskan kirjutada.
Kuigi raha kuluks ära. Ma võtsin ühe toimetamistöö, aga see on nii umbes kümme KORDA raskem, kui arvasin. Esmakordse tõlkija tööd toimetada on ERILISELT rõve ikka.

Aa, et kutsikale emme olemise tõttu võiks mõne muu eluülesande maha panna? Ei, mis, ma võtan ikka juurde. Raha ka vaja ja ...

No selgelt võtab kasuvanemlus nüüd põhiosa mu tähelepanust

Kui ma olen kutsika emme (no selgelt olen mina tema inimene, see on kõigest näha ja eriti koomiline, kui ta magab, ma lähen korraks teisest toast midagi võtma, tuleb järgi ja sätib end seal magama, mina lähen muidugi tagasi ja ka Totoro tuleb tagasi ja heidab taas endises ruumis tudule), kas ma siis võin muudes asjades natu järele anda?
Näiteks ... maitea ... Ma ei tea. Ma ei teagi!

Mul oli ärakukkumine. See hetk, kus inimlapsega oleks vaja keegi appi kutsuda. Koeralapse sain lihtsalt oma pojaga koos koju jätta kedagi isegi oluliselt häirimata ning käisin ise ujumas.
Oot, tegelt võiks ka inimlapse pojaga jätta ju!
Ja korra, muide, käisin poes nii, et ta jäi jummala üksi (jah, ma ennevanasti arvasin, et võtan koera alati õue kaasa - aga kui nüüd tean, et ta juba nagunii üksi jätma pean, siis on kodu parem koht kui täitsa võõras poeuksetagune) ja ta võttis seda täiesti rahulikult. Magas elutoa ukse ees, kui koju jõudsin.
Jõgi on ikka veel ujumiseks piisavalt soe ja see poolteist tundi, mis omaette olekuks võtsin, oli oivaline.
Ega enne aru ei saanud, kui väga seda vaja oli, kui olin kodust juba 200 meetri kaugusel.

Totoro on täiega nunnu, aga temaga jalutamas käia on tõeline piin. Iga kolme meetri järel (liialdamata) jääb ta seisma, siis on vaja teda kutsuda, meelitada, tule-tule-tule, ja kui olen temast rihma kaugusel ees ja ta siis tõesti tuleb, ka kiita ja tunnustada.
Pooltel kordadel niisiis ei üritagi teda tänavale viia, kõnnime niisama omas aias. Siin ta on julgem, kohati läbib isegi 20 meetrit järjest seisma jäämata. Aga mu ettekujutus, et ta hakkab kohe koos minuga jooksmas käima, ma ei jookse ju korraga palju ja poolteist kilomeetrit on vaevu kutsikale isutekitamiseks paras, selgelt oli vale.
Samuti ettekujutus vananaistesuvel mööda linna hulkumisest ja uute kohtade avastamisest, kaika pargis loopimisest ning et lendav taldrik on hea mänguasi.
Totoro ei ole selline. Natukenegi.

Aga vbla kasvab veel.
3 kuud ei ole väga palju siiski. Ta on titt alles. See on väga näha näiteks sellest, et kui ta ära väsib, siis läheb rahutuks, tahab mängida, tormata, isegi haugatab paar korda (üldiselt on ta väga vaikne) - ja kui seda mängimist ja tormamist talle võimaldada, jääb pärast tundideks ja tundideks magama.

Huvitav, kas mul on midagi veel öelda, mis poleks seotud sellega, et mina, kutsika kasuemme.
Vist ei ole, see võtab kogu mu tähelepanu.

Näiteks nägi meid mõned päevad tagasi naabrinaine. Ja kui ma ütlen "meid", pean silmas mind ja koera (kuigi poeg oli ka tegelikult).
"Ta vist kasvab suureks?"
Kinnitasin seda.
"Noh, nagu hundikoer, mhmh."
Ma ei hakanud korrigeerima, et eeldatavasti märgatavalt suuremaks.
"No siis su jõud ei käi ju temast üle! Ohjah ..." Ja naabrinaine vasakule (oma korterisse) ära.

Jõud. Üle.
Jõud.
Mis ta PÄRISELT arvab, et ma jõuga distsiplineerin teda v? Et jõud on põhiline me suhtes, mitte armastus?
...
Ma isegi ei.
Nagu ...
...

Aga natuke olen pärisvanem ka. Mitte kasu-. Ja sellena alustasin kooliaastat kehalise kasvatuse õpetajale tema tööd õpetades. Mille tagajärjel (üks vanem avaldas mulle kirja teel veel toetust) tuleb nüüd lapsevanemate ja kooli juhtkonna ja õpetaja koosistumine ja arutelu.
Tema kiri ja minu vastus ka =)
Muude nimedeta kui minu oma.

Tere,

loodan, et kõigil oli tore ja teguderohke suhvi täis sporti ja, et see kanduks ka tundidesse edasi.
Nüüd väiksed meeldetuletused. Kehalise tund algab eel kellaga ja õpilased ootavad õpetajat aatriumi ukse juures, mis viib riietusruumidesse. Tundi ei hilineta 8-9 minutit(eriti imelik on see õpilaste puhul kellel riided puudvad ehk polegi midagi vahetada).
Tunnil on oma sisu ja tegevusplaan ja õpilasel on kohatu Nõuda pallimängu (eriti kui eelnev tunniosa on tegemata jäetud või riideid pole kaasas). Pallimäng on tore ja vahva aga see pole tunni kohustuslik osa.
Loodan, et edaspidi arusaamatusi pole ja tunnid sujuvad läbi üksteise mõistmise ja mänguliselt aktiivselt.

...


Triinu Meres 5.9 00:17
Mõtlesin, et ei ütle midagi, seda enam, et juttu on ka minu pojast. (Poja eesnimi) koju tulles oigas sel teemal, et mis mõttes iga hilinetud minuti eest 300-meetrine ring ja wtf.
Aga samas on kehaline kasvatus mulle väga hell teema. Ma olen sellest palju mõelnud ja minu kokkuvõte on, et kui ma rõõmustan keskkooli lõpu üle, sest ENAM KUNAGI ei pea ma pikka maad jooksma (nüüd olen innukas jooksja) ega palli viskama (selles olen endiselt hale), kui ma kooli lõppedes rõõmustan selle üle, et ma kunagi enam sporti ei pea tegema, on järelikult midagi õpetuses VÄGA valesti läinud.
Alles kui armusin spordifanaatikust kutti, kes ühtlasi oli väga kannatlik treener, sain aimu, et trenn võib olla mõnus ja tore.
Nii et kirjutan, mida mõtlen..

Elik.

Kehalise kasvatuse MÕTE on minu arust näidata, et kehaline liikumine on tore. Aine MÕTE on, et inimesed-õpilased liiguksid, liiguksid tundides, ent saaksid ka teadmise, et liikuda on mõnus. Ei istuks ainult paigal, arvates, et paigalistumine tore, liikumine vastik.
Et lasta inimestel aasta otsa tundides palli mängida oleks kõrgharitud spetsialisti väärkasutamine?
Ma ei tea, mida kehakultuuriteaduskonnas õpetatakse, aga ma tean, mida mina kehalise õpetajalt ootan.
Ma ootan, et ta arglikemate õpilastega räägiks ja julgustaks nad midagigi tegema. Et ta neile, kellele pallimängud ei meeldi (minule lapsena meeldis ainult jalgpall, sest seal ei pidanud palli VISKAMA), leiaks midagi muud toredat, mida liikudes teha. Et ta annaks vaheldusrikka liikumise ülesandeid, aga hoiaks need kõik leebed ja toredad. Et ta hoiaks lapsed liikumas mängudega ja uusi võtteid õpetaks nende sees. Et ta ütleks neile, et on ok mitte osata, koolis ollaksegi õppimiseks, ja kui nad ei õpi sel konkreetsel alal paremaks (vt mina ja palli viskamine), öelda, et ka see on ok, ei pea kõike oivaliselt tegema, tähtis on üldse teha, üldse proovida. Et ta neile, kes ei taha karjas teistega asju koos teha, soovitaks individuaalalu, omaette jooksmine või jõusaalis kangutamine on ka hea ja isegi meditatiivne tegevus. Raske on kõigil korraga silma peal hoida, kui osad mängivad palli ja osad jooksevad metsa all?
Noh, ok, eks tuleb siis tunde ja tegevusi vaheldada.
Aga. Mõte peaks olema, et õpilased annavad oma parima. Jah, mõni teine viskab-hüppab viis korda kaugemale, jookseb viis korda kiiremini, teeb 7 korda rohkem kätekaid - suva.
Tähtis on anda OMA parim.

Kui lapsed juba tund aega aktiivselt füüsiliselt liiguvad, on hea. Kui see neile meeldib ka, on 4 korda parem. Aga rangus ja "sport on tähtis valus raske asi" -suhtumine ei ole küll ühegi õpilase huvides:

Head!
Triinu Meres

Ent hommikul on varane äratus

Mulle meeldivad septembrid ka, mitte aint augustid. Aga septembri rikub ära, et kool algab.

Loen Jemisini "Viiendat aastaaega". Loteriis võrreldi teda minuga.
Noh, esiteks on Jemisin parem (ei, keegi ei kirjuta nagu mina. Samamoodi kui mina. Aga mõned kirjutavad nii selgelt paremini, et seda salata oleks tobe) ja teiseks karmim. MINA olen võrreldes temaga õrnake. Ma põrkan eemale lapsetapmise kirjutamisest või usaldava lapse käe murdmisest usaldatava poolt.
Aga tema ... aga tema ...
Toredaid inimesi tapan mina lugudes ka (või vigastan hirmsasti), aga lapsed surman kiiresti ja puhtalt, kui vaja on.
Aga tema ... aga tema ...
Jah, ma tean, et elus ei lähe nii, et lapsed on võikuste eest kaitstud.
Jah, ma tean, et on olemas kohutava saatusega lapsi, mõningad neist jäävad ka ellu ja neist tulevad kunagi kohutavad täiskasvanud.
Et kõigel on kõigega seos ning alati on põhjus. Mõni on vintskema loomuga ning saab toime ka halbustega. Mis ei tapa, teeb tugevamaks, kui oled juba alustades piisavalt tugev. (Enamik inimesi jääb nõrgemaks, kui ka otseselt ei sure, kuid on erandeid.)

Aga ma ei suuda seda kirjutada.
Jemisin suudab, jätmata samas lugejasse tunnet, et maailm ongi jube, jäle, jäledamast jäledam ja ei tasu üldse midagi kunagi kellegagi.
Aga ta ... aga ...

Kuigi mul on ikkagi tunne, et maailm on nii kurb teda lugedes!

Raha ei ole, Poeglaps teeb kogu aeg meelega kõva ja kiledat häält, kutsikaga mul ei õnnestu mängida nii, et meie huvid mängimise moe suhtes kattuksid (ÜKS kord juhtus, et mina tahtsin visata tennispalli ja tema sellele järgi joosta ja tagasi tuua), suus on maohappe-hapu maitse, ükski mu töö ei saa ise valmis, kõht valutab, kook küpses natuke üle, teine kook ka poega ei rahulda (nüüd on mul kaks kooki, õnneks tulevad õhtul külalised, kes vast aitavad ära tarbida), mul on kirbuhammustus (alati, kui puutun kokku loomadega, kellel on kasvõi üks kirp, saan mina selle enda peale, sest kuigi koerakirbud inimesi ei hammusta, pole keegi neile öelnud, et ma inimene olen), mina ei taha midagi süüa, sest hapu maitse suus ei meelita, ja Jemisin on ainus asi, mis üldse meelitab - aga ma ju kurvastan veel, kui teda edasi loen!!!

Mis, loomulikult ei peleta see mind eemale!
Mina ja oskan valust hoiduda?! Mis mõte see üldse oleb?!

Alati panen sõrmed uuesti sahtli vahele, ikka mõtlen, et seekord ju ei lööda seda kinni!
Noh, ja see on HEA lugemine, põnev ja põnev ja ... noh, põnev! Too sõna võtab kõik olulise kokku, sest mulle ongi põnev ainult lugu, mis mõjub ehedalt, kus pole aimata, mis edasi saab ja kus ma võin motivatsioone küll oletada, aga mu nina ei topita nendesse, dohh.

September. Ilm on nii kaunis, kuldne sügis, lõhnab nii hästi, tundub nahal mahe ja magus, ja mul on koer =)
MUL ON KOER!
Kolmandat last küll pole, aga keegi, kes käiks mul järel, kui lähen kööki ja tulen tagasi, kes ootaks kempsu ukse taga ning magaks mu jalge ees, on.
Mida, mu lapsed on seda viimast samuti teinud!
No ma muidugi ei keelanud ka padja ja tekiga laua alla pugeda, selle asemel, et voodisse minna. Sest mida halba sest juhtunuks? Maailm ei lähe laua all magamisest hukka, lapsed ei saa õnnetuks, kui teevad, nagu tahavad, laua all magamisest ei jääda ka haigeks. Vbla mõni peaks pärast tekikoti ja padjapüüri ära pesema, aga minul oli kama. Kui ma vaheta(si)n voodipesu kord kahe nädala tagant, on (oli) niigi hea ju!

Tegelt ongi hea.
Hea.