Absurdsused

Nojah. 
Ausalt, ma olen nördinud. 
Miks ma ikka veel, IKKA VEEL pean avastama elufakte? Miks need ei ole üldteada ja ammu kellegi poolt kindlaks tehtud?! Nii et ma 20 või 25 aastat tagasi saanuks otsustada, kas minuga juhtub nii või ei - mitte et pean ise märkama, et üldse midagi selles elusektoris toimub.
Nüüd (peale viimast peavärvimist) avastasin, et juuksevärv töötab minu peas sirgendajana. Ei mingeid käharduvaid kiharaid enam, nagu luitunud ja poolväljakasvanud värvi ajal. Nüüd oleks nagu pott peas. Millega ma saan loomulikult toime, piisavalt hea ON piisavalt hea, aga lihtsalt: miks keegi mulle ei öelnud, et nii võib juhtuda? Et juuksevärv sirgendab - vähemalt mõnel puhul? 
Kui ma mõtlema hakkan, siis jaa - tõesti on värvitud peaga mu juuksed oluliselt sirgemad olnud. Aga mitte kunagi varem pole ma selle faktori peale isegi mõelnud, lihtsalt leppinud, et nüüd on siis selline soeng.
Kuigi plaanimisel oleks jube suureks abiks oma mõttes mitte ainult juuste värvi, vaid ka muutuvat tekstuuri arvestada!
Miks ma pean kõik elus ise tegema ja avastama????

Nad ütlevad igasuguseid asju. 
Ja siis MINA pean kindlaks tegema, et need üldse ei päde. 
Näiteks:
* Treenima peab vähemalt 20 minutit järjest, et see mõju avaldaks
    Tõde: treeni 2 minutit järjest, tee seda 10 korda päevas ja imesta, kuidas mõju avaldub. Kui väikene pingutus juba TEEB su kehaga midagi. 
Kui enam päris algaja ei ole, võid ka veidi rohkem teha.
Aga keha enam-vähem vormis hoidmiseks sellest juba piisabki. Kui iga päev teha.

* Kui oled ilus, tark ja hea, raha, suhteedu ja phmt ka õnn on sinu. 
    Tõde: ma isegi ei hakka.
    Kusjuures ma ARVASIN, et teemal "tark" aitab ametlik paber, siis on mu puudujäägid kustutatud ja vähemalt edasi on kõik kaunis ja turvaline rada moonide ja rukkilillede vahel, päike ja heinamaa. 
    Tõde: see paber pole absoluutselt mitte kunagi mitte kusagil mitte veidikenegi kasuks olnud. Kui ma ei jaksa tööd teha, ma ei jaksa seda paberiga rohkem kui ilma.  

* Mõtle positiivselt, hinda hetke, suhtu endasse armastavalt ja sa saad õnnelikuks.
    Tõde: sel on teatud efekt. Mõneks ajaks on hea. Avastus, et õnne ei tasu oodata, ei pea midagi saavutama, küll kõik saab korda, aitab mõneks ajaks. Mitmeks kuuks. Võibolla isegi aastaks.
Ei pea põdema, ei pea muretsema, ma olen hea ja maailm on hea. Pai mulle, oivaline, nagu ma olen.
Aga jube on, et see mõni aeg läheb mööda ja siis ei ole endisega muud vahet, kui et enam pole ka midagi oodata, millegi poole pürgida, et hea hakkaks. Enam ei ole üldse midagi. Tühi maa. Ei, põdemine ei aita. Aga, kurat, mittepõdemine KA ei aita. Ja nii on.
Mingi valemiga ei usu ma, et olen ainus selline inimene maailmas. Et ma ei saagi teistelt õppida, sest teisi selliseid pole. 
Me oleme. Lihtsalt meie info ei jõua avalikku teadmisse, meie info on "ma olen valesti" ja "tegelikult ma ilmselt ei pinguta piisavalt" all kinni.

* Mida me sööme ja ei söö, mida suitsetame ja ei suitseta, mida joome ja ei joo, on jube tähtsad meie enesetunde juures. 
    Tõde: pisiasjad, pisiasjad. Ma ei ole äärmuslikku Nii On Paha proovinud, sest pole huvi olnud, aga minu tasemel on kõik need pisiasjad-pisiasjad. Kohviga või kohvita, vegansöök või midagi keto suunas, ohter õgimine või vahepeal paastumine, teen oma 5 suitsu päevas või ei suitseta üldse - eriti vahet pole. 
Pisiasjad. 
Vähe süüa on praeguseks vanuseks (no ok, ka 10 aastat tagasi oli nii) halb, keha hakkab protestima, aga noorena võisin paastuda üsna rahulikult. Vahel minestasin.
Tegelikult "oo, nii hea!" tunnet ei tulnud iial, aga tuli "oo, olen nii kõhn!"-rõõm ja see kattis ära. 
Ent elukvaliteedi jaoks loeb hoopis muu kui söök.
Peamiselt see, mis hormoonid sus eralduvad.

Ja samas on ridamisi tõdesid, mida keegi mulle ega sulle ei ütle, avasta ise.

* Pole olemas "voodis head" inimest. On olemas inimesed, kes sinuga klapivad, on olemas teised, kellega teil ei klapi, ja "oi, ta on nii palju kuskilt raamatust või ajakirjadest või koolitustel õppimud" loeb ainult väga baasilisel "no ei tohiks karta asju teha!" tasemel. Mis loeb:
Et oleks kirg ja huvi.
Et tahaks, et teisel on hea, selline armastuse eelaste.
Et ei häbeneks.
Kõik. 
"Voodis hea" ... pfffffffff.

* Mitte ükski käitumist reguleeriv reegel kunagi ei saa olla pädevam kui loogiline ja empaatiline mõtlemine. Reeglid on olemas ainult üldise juhendina.
Võib endale kehtestada reegleid, millest tunde abil üle ei lähe. Näiteks "ma proovin õmmeldavat asja selga neli korda, enne kui otsustan järgmise pärisõmbluse või sisselõike teha. Jah, ka siis, kui tundub, et korrast piisab. Jah, ka siis, kui teise ja kolmanda korra vahel ei toimunud midagi ja kolmanda ja neljanda vahel ka mitte. Sest ma TEAN, et ma kipun valesti õmblema ja hindama rohkem pinnal "oh, nii on hea küll.""
(Kuigi minu puhul tähendab see lihtsalt: ma ei õmble asju. Võin varrukaid või sääri lühemaks lõigata ja siis ääristada, võin äärepitsi alla ajada, aga kui proovimine ja kehasse sobitamine teemaks on, ma ei tee midagi - sest kui ma teen, teen alati halvasti.)
Njah, aga põhimõtteliselt reeglid kui sellised on praht. Vähemalt inimkäitumises küll. Mõtle, tunne ja siis tegutse. 
Välja arvatud, et vahel on tegelikult kasulikum mitte mõelda. Või ei tasu end tunnetest juhtida lasta. 
Mitte ÜKSKI inimkäitumise reegel pole tegelikult reegel.

* Inimesed ei tea asju.
Üldse.
Vt kasvõi eelmis postitust ja kommentaariumi: inimesed TÕESTI ei saa aru, mis on menstruatsioon tüdruku elus, kui nad ise pole olnud piisavalt vaesest ja/või rumalast ja/või vanamoelisest perest menstrueerivad isikud. Või väga empaatilised. 
Mina pidasin seda kirjutist lahtisest uksest sissemurdmiseks. 
Tundub et ... ei olnud.

Ja kogu faking elu on selline.
Millest ma aru ei saa: miks ühiskond on ühiskond? Miks on hea, et nii palju jama usutakse ja samas ilmselgeid asju ei teata? Kust see alguse on saanud? Miks inimesed ei ole NORMAALSED  (s.t. nagu mina), miks nad on ------- sellised? 
Mina selle ühiskonna sees  (räägime inimelu kommetest ja üldteadmistest, eks ole, mitte kõvadest teadusest, füüsika-, keemia- või kasvõi lingvistika alastest avastustest) ei ole mitte abistatud asjaolust, et asjad on juba enne mind välja mõeldud, vaid rämedalt takistatud. Ma pean avastama, kuidas üldteada-teadmised on valed, ja siis avastama, kuidas tegelikult on, ja see võtab nii kuradi palju energiat - nii palju rohkem, kui algusest peale ise mõtlemine, et ma lihtsalt ei mõika.

Miks, miks?!?!?!

Aga need on ju meie enda lapsed

Esimese õudusega, kuidas mul nüüd üldse raha ei ole ja pean teenima, võtsin vastu igasuguseid väga kahtlasi tööpakkumisi. Ja loomulikult läks nagu ikka - kirjutan artikli valmis, aga keegi ei avalda seda ega saa ma ka mingit honorari. 
Eks ma kirjutan vist ka mitte päris nii, nagu ajakirjanduslikult sobiv oleks.
Ilmutan siis siin - pole päris asjata kirjutatud. 
Aa, teema oli vaba - kirjuta, millest tahad. 
Ma tahtsin sellest. 

Kui laps ei saa enne kooli hommikusööki, sest kodus lihtsalt ei ole midagi süüa, on see probleem. Nõus?

Kui lapsel ei ole ilma aukudeta riideid selga panna, teda narritakse koolis vaesuse pärast, aga no kodus ei ole ei raha, et uusi osta, ega hoolitsevat vanemat, kes kenasti paikaks nagu vanaaegsetes lugudes, on see probleem. Nõus?

Kui laps jookseb kõhust verd, sest ta on juhtumisi naissoost, tal võib seal päris ebameeldiv valu olla, ja tal ei ole hügieenisidemeid ka, on see vähemalt sama hull probleem. 

On väga tore, et seda muret on teadvustatud, et vähemalt Tartus on kõigis koolides tasuta sidemed saadaval, aga ei ole üldse nii tore, et

a) see pole üldine, et kogu Eesti ei tee samamoodi. On üksikud projektid üksikutes koolides, Koeru kool saab näiteks punkti kirja, kuid ei ole üldriiklikku otsust „nii hakkab olema,aitame lapsi”.
Kuigi tasuta koolitoidu osas selline otsus sündis. 

b) on palju inimesi, kes ei arva, nagu oleks selle probleemiga vaja tegeleda, et see on üldse tegelemist väärt. 

Kardetavasti on teisel aspektil omakorda allaspektid ja mitte ükski neist ei tee mind rõõmsaks.

a) menstruatsioonitabu eksisteerimine.
Mina, kui linnas kasvanud kõrgharitud mitte enam noor naine võin kulmu kergitada ja puhiseda, et ei huvita, mida keegi mõtleb, menstruatsioon on oluline!  Ent on palju-palju inimesi, kes lähevad näost imelikuks, kroogivad suu põlglikult kokku või naeravad laialt, kui neile avalikus kohas üldse meelde tuletatakse, et menstruatsioon on olemas. Hügieenisidemete ja tampoonide reklaamidega harjuti ära, kuid see läks sujuvalt, kuna läbipaistev sinine vedelik ei meenutanud millegagi väga tõelist punast tihket verd. Kuid enamat kui reklaamid – ei, seda ei tohi!
Tegelikult on aga tõsiasi, et menstruatsioon on olemas ja ei ole midagi haruldast stiilis kord aastas ühel naisel viiest. Menstruatsioon on osa peaaegu meie kõigi igapäevaeludest, meeste eludest samuti, kui neil lähedasi viljakas eas naisi on. 
Et sedasi on, ei olnud teema, mida veel kümme aastat tagasigi avalikus meedias arutatud oleks, kuid sedasi ON. 

Ja menstruatsioon ei tohiks olla tabu. Häbiasi. Paraku mitmetes keskkondades ikka veel on. Pissimisest ja kakamisest räägitakse meelsamini ja vabamalt, aga igakuised verejooksud on teema, millest mõnel pool räägib ikka vaid mõni 12-aastane poiss põrandakaltsu lehvitades ja teatades, et küllap see on mõne plika püksist. 

b) otsustajate võime menstruatsiooniküsimust ignoreerida.

Mul on tuttav, kes soovitab mitte probleeme sõnastada, sest kui on juba sõnastatud, peab neile ka mõtlema. Kui pole, vajuvad ajust välja, ei tule enam meelde.

Kui otsustaja ei menstrueeri ise, kui tal ei ole isiklikku pidevat meeldetuletust, kuidas igakuine päevade kaupa vere jooksmine elu mõjutab, kuidas see mõjutab isegi nende viljakas eas naiste elu, kel pole ühtegi haigust ega günekoloogilist diagnoosi, ta saabki selle probleemi ajust välja lasta. Enam ei sega, enam ei pea tegelema, unustasin.
Aga ma võin teile lubada, et koolilapsed, kes verd jooksevad, ei unusta, et nii juhtus ja juhtub ja juhtub veel ja veel. Probleem pole ainult hügieenitarvikute hinnas. Menstruatsiooniga kaasneb palju ihu- ja osalt ka hingehädasid, aga hügieenitarvikute tasuta kättesaadavus on vähemalt koht, kus erilisi imesid läbi viimata aidata saab.
Samas, kui unustada, et verejooksmine toimub, õnnestub loomulikult unustada ka, et inimestel – jah, ka hoolivatel lapsevanematel, jah, ka neil, kes tegelikult TAHAKSID aidata – lihtsalt ei jätku vahel raha menstruaalhügieeni eest hoolitsemiseks vajalike toodete jaoks.

c) võrdsuse otsimine.

Eelmise punktiga osaliselt haakuv ehk „kui me paneme naistekempsudesse koolides tasuta hügieenisidemeid ja tampoone, mida me siis samaväärset meestekempsudesse paneme? Peab ju valitsema võrdsus, nii et kui menstrueerijad saavad midagi, peavad teised ka midagi saama.”

See on punkt, millele mõeldes ma kurjaks lähen. 

Et vanadele ja rasedatele ei tohiks istet pakkuda, sest mida siis noored ja mitterasedad saavad? Ja mõni rase jaksab raudselt paremini püsti seista kui mitterase! Kohtleme võrdselt!

Jah, idee ongi kohelda võrdselt. Mitte kohelda ühtemoodi. 

Neil asjadel on väga suur vahe. Nii suur, et selleks peab pime – privileegipime? - olema, et seda mitte näha.
Kui sooritatakse osavuse ja jõu eksamit, EI OLE võrdne kohtlemine lasta nii koeral, krokodillil, siilil, haugil kui makaagil ronida puu otsa, tuua ära sinna riputatud pall ja siis tagasi alla. 

See ei ole võrdne kohtlemine, see on rämedalt ebavõrdne kohtlemine. Võrdne kohtlemine tähendab arvestada erinevusi ning püüda neid – näiteks menstruatsioone – kergemalt läbi elatavaks tasandada.

d) traditsioon.

Kunagi pole ju menstruatsiooni pärast muid järeleandmisi tehtud kui vahel võimlemistunnist vabastamine. Miks see siis nüüd korraga teema olema peaks?
Pole selge, kui kaua see „kunagi” kestnud on, aga võtame kõige lihtsamalt. Võtame „kuni Eestis kooliharidust antud on”. 

Kas need Eesti koolihariduse traditsioonid on head hoida? Kunagi võis lapsi koolis peksta, kui õpetajale tundus, et nad ei anna oma parimat. Kunagi võis õpetaja tuimalt natsionalistlik olla ja keegi ei imestanud ka, et ta ühest rahvusest lapsi – rääkimata sellest, et ühest soost lapsi – teistest paremaks pidas.

Kunagi ammu on igasuguseid rumalusi tehtud.
Nüüd võiks ju püüda paremini teha!
Püüda laste vajaduste eest hoolt kanda. 

Lusikad ja raha

Mul oli hiljuti vaja Lusikateooria tõlge uuesti üle lugeda.
(Feministeerium vbla avaldab selle, kui autor ütleb, et võib - mina oma erablogis sain võtta vaikimist nõusolekuna, ent nemad küsivad vähemalt üle, äkki autor vastab midagi.) Lugesin seda ja sain väga aru, et vaene olla on rahaga täpselt samamoodi toimida, kui krooniliselt haige olles jaksulusikatega. 
Sul on kogu aeg arvestus ajus käimas, et kui palju ja mida. Ja jubekohutav pole ainult see, kui ei saa seda või teist, jubekohutav hakkab juba siis, kui tegelikult saaks osta veel võid ja vahukoort ja pirne ja kookoshelbeid, aga ajus ütleb keski-miski: "Aga äkki saab ilma ka? Siis pole uue kuu algus nii jube äkki?"
Lusikatega on samamoodi - ma praegu jaksaksin, aga pärast hakkab nii rõve ilmselt ...
Ainult et sedasi varu hoides on jube juba praegu.
Jap, seda tähendab "Tee, mida sa tahad!" mulle samuti. 
Ei ole mõtet kannatada ette ja igaks juhuks. 
Sest mõte: "Ma ei saa!" on otseselt piinav. Ei, ma ei nälgi. EI, mul ei ole ühestki toiduainetegrupist otseselt nappus. (Ses osas olen osavaks õppinud juba ammu-ammu - kodus PEAB olema sibulat ja porgandit ja mune ja võid lisaks kuivainetele. Sest see, mis minuga muidu juhtub, on hirmus. Röökiv isu "millegi värske" või "mingi valgu" järgi on kohutav.) Lihtsalt mõte: "Ma ei tohi kooki teha, see on viimane pakk võid," on pea sama hirmus kui olukord, kus EI SAA kooki teha, sest aineid ei tule kokku. 

Peaaegu. Mitte päris. 

Ja tegelikult mul on küll raha osta homme võid ja kookoshelbeid ja piima jne. Lihtsalt täna viisin koera vaktsineerimisele (miks? Kas ta oleks surnud ilma? Ilmselt ei, aga aasta saab ülehomme täis eelmisest korrast  ja ma ei jaksa olla alati hea ja tark maksimumi peale, mul on vahel lihtsalt sees tunne: "Ah, pohhui, ma olen hea, ma ei jaksa tark olla!" või vastupidi) ning nüüd on sees jälle tunne: "Nüüd hoian selle raha kokku, mis kulus, see tähendab nädal otsa kitsutamist." 
Ja see ei ole mulle hea. 
Emotsionaalselt. 
Mul tekib jubedalt ahistatud tunne, "kogu aeg on halvasti ja vähe," ja see on täpselt nagu Lusikateoorias lusikatega. 
Isegi kui lusikas oleks, mõni tuleb alati varuks hoida? 

Ma ei suuda nii elada. Ma ei suuda nii mõelda. Mul on PALJU parem nii lusikate kui raha osas, mõeldes: "Ma tahan, nii et ma kulutan. Kui hiljem ei saa, küll kuidagi ikka saab. Surra mul ikka ei lasta. Ja kui väga halb hakkab, mul on kõik õigused teha nii, nagu mulle on kõige parem - küsida abi." 
Ma ei suuda olla kogu aeg tark ja hea, mõistlik, kokkuhoidlik ja ja ja ... Lihtsalt ei suuda.

Muidu sellega olen üpris ära harjunud, et jaksamislusikatega on nagu on - neid ongi vähe.
Mõtlen psühhiaatri juures ära käia ja siis töötukassas ametnikuga koos uue hindamistaotluse teha. Sest tegelikult on kõik ju lihtne - mul ei jagu töölkäimiseks lusikaid. Tallitöö-periood näitas seda selgelt. Ma väsin nii ära, et tahan ainult nutta kogu aeg, nii tööpäeval kui tööle järgneval päeval.
Et töö kestab ainult 4 tundi, üldse ei päästa. 
KÕIK lusikad lähevad. 
Ja ma ei saa seda endale lubada. 
Mul ei ole neid nii palju. 
Isegi kui jubedalt tahaks olla tubli ja hea (ja vaktsineerida koera õigel ajal), ma teen endale halba sellega. Tasub siis vähemalt proovida nii, et on endal parem. Vähemalt katset teha.

Sest kui midagi ei tee, midagi ka ei parane ...
Muide, sel on selgelt põhjus, mis inimesed midagi ei tee. Miks ma näiteks ei küsinud oma laste isadelt raha.
Sest kui mul on raske, ei taha ma veel rohkem raskeid asju ette võtta.

Üldse ei toimi nii, et kui mul on hästi raske ja halb, ma teen veel raskeid piinavaid asju, sest äkki hakkab parem.
Ei, ma teen raskeid asju siis, kui mul on väike varu kogunenud.
Kui see ei võta kõiki mu lusikaid nt.
Või kui ma niigi kuulõpus-uue alguses nädal aega väga hädas olen, lahendus EI oleks võtta ette mingi suurem investeering - nagu ... see on lihtsalt haige idee, et kui inimesel on vähe, ta tahab veel rohkem kulutada
Ei, kui inimesel on millestki väga puudus, ta hoiab kokku, hoiab veel rohkem kokku, üritab oma vajadusi minimaalseteks pressida ja kui hirmus halb on, mõtleb, et suren parem ära, selgelt minusugusele hädisele ei ole siin maailmas ressursse.
Vähemalt kui on depressiivsete kalduvustega inimene. 
Teistsugustel on võibolla teistmoodi, aga kui mul veel kaks alaealist last oli, ei olnud mul äärmusliku vaesuse aegadel mitte: "Ma nüüd kaeban laste isad kohtusse, muidu nad ju ei maksa!" vaid "Ma olen nii hea, aga Tütreisa annab mulle raha ainult vahel ja Pojaisa mitte iial ja ma ei jaksa enam parem olla ju! Ikka ma pole raha väärt, kui heaks ma peaksin muutuma?!"
Et lahendus oleks muutuda heast eksnaisest halvaks, jalgu trampida ja nõuda? Isegi nüüd tundub mulle võõrastav idee, et nii PEAB, nii on ÕIGE. 
Nagu fakk. 
Hea olemise eest peaks ju premeerima, mitte karistama? Kui mul on tõrge idee ees sundida kedagi maksma, kes maksta ei taha, kuidas ma seepärast korraga halb ema olen?! MisASJA?!
Sama, kui kaubanduskeskuses varastamisega vahele jäädes kohe trahvi ära maksad, siis politseid ei teavitata ja su nimi jääb puhtaks. Aga kui sul ei ole trahviraha, kui sa varastad, sest oled vaene, mitte sest tuli pähe varastada, kuigi oleks ka muidu saanud, vat siis kutsutakse politsei ja saad täie rauaga. 
Kus on loogika? 
Arusaamatu on see inimeste ühiskond ...

Nojah.
Ma EI SAA SELLEST ÜLE. "Evolutsioonibioloogi päevikus" oli ka kirjas, kuidas depressiivikud otsivad hädast väljapääse - et kui on jama, depressiivik otsib muid võimalusi. Reaalsus on, et kui on jama, depressiivik ei tee üldse midagi peale ürituse jama tingimustes hakkama saada. Kogu idee, et peab halvas olukorras veel rohkem halbu asju tegema, kui tahta paremat tulevikku, on minu jaoks nii võõras ja vale, et ... et ... 
Olgu, otsimata viise selgitamaks, kui võõras ja vale see on, POINT on, et paremat tulevikku saab otsida - vähemalt proovida - kui väga jube hetkel olla ei ole.
Uue töövõimehindamise jaoks arstidel käia ja siis ametnikuga koos maha istuda saab, kui lusikaid natuke üle on. Investeerida saab, kui väike rahasumma üle jääb. (Mitte et mina investeeriks, ma pole sedasorti inimene, kes arvaks, et sellest kasu saab olema.)
Kui asjad on persses, läheb kõik ellujäämisele. Elutingimuste parandamiseks pole midagi üle.

Rrrrraisk

Ma võiks teha nimekirja tavatarkustest, mis mind närvi ajavad. 
Ainult et see ilmselt ei oleks lõplik. 
Antud hetkel - olgu, neli minutit tagasi - see:

Nii palju valesid eeldusi näivalt lühikest ideed kandvas lauses. 
Ja noh, ma peaksin pime olema, et MITTE näha kokkukõla mu viimase postitusega. "Tee nii ja sul ei ole vaeva!"
Mhmh, leia rõõmu. Murtud jalaga on kehv käia, õpi terve olema, saab kohe palju toredam. 

Ma ju tean, et on hästi. Minu elus. Isegi pomelot ostsin, ei pea ainult riisirooga ja hernesuppi sööma. K on tore ja mu lapsed oivalised.
 Lihtsalt ma ei tunne sellest rõõmu.
"Õpi siis tundma!"
Äkki te õpiks kaasa tundma neile, kes ei saa lihtsalt otsustada õnnelikuks hakata?

Täna just oli vestlus Tütarlapsega.
Mina: Ma olen nii väsinud!
Tema: Maiusta siis ja maga!
Mina: Oot ... 😊 aaa, sa oled ka nende inimeste killast, kes arvavad, et magamine aitab väsimuse vastu 😊 Oh sa süütu suveaja lapsuke!
Tema: Ee ... ma projekteerin.
Mina: See on kuidagi levinud arusaam üldse, aga mul on väga nii, et unine ja väsinud pole üldse samad asjad.
Tema: Mm, mul enamjaolt on see, et "väsinud" tähendab tegelt, et ma tahan, et mul ei oleks tuleviku vastutusi ega asju, aga et ma poen tuppa ja magan ja väldin kõike, ärevusega töötab ka vahepeal.
Mina: Ma olen kogu aeg väsinud, lihtsalt vahel rohkem kui muidu, ja mu jaoks tähendab see eeskätt: "sitt on olla, aga midagi parata ka ei saa."

Ma ei tööta nii, nagu arvatakse inimest töötavat. Ja ma vihkanvihkanvihkan tunnet, kuidas antakse soovitusi ja kui ma jälle ei suuda neid täita või täidan, aga ikka on sitt, ning mu järelduseks on: "Ma olen valesti, ma olen vale, ma ei peaks olema."
VIHKAN. 
JÄLESTAN.
TÜLGASTUN.
Kõvemat sõna kui "tülgastus" pähe ei tule. Aga igatahes, kui selline sõna on, mhmh, kehtib antud teemas täielikult.
Et ma ei peaks nii tundma?
Oh, vennad ja õed, kuidas ma tahaksin seda mitte tunda! Vihkan! Jälestan! Tülgastun! Lihtsalt nii krdi keeruline on otsustada, et mis ei tööta, sest mina olen imelik, mis ei tööta, sest see ongi jobu arvamine ja ei saagi töötada, ja mis võiks töötada, kui ma ainult natuke rohkem vaeva näeksin. Pinguta! Näe vaeva, siis hakkab tööle! Kui ei hakka, sa pole piisavalt vaeva näinud!
Ma hakkan nutma juba ainult sellele mõeldes. 
Mitte metafoorselt, praegu on juba pisarad silmis. 

See on nii halb!!!!

Peab piisama

Vaatan sarja. 
Extraordinary Attorney Woo.
Autistist, kes on ühtlasi juurafänn - ja vaalafänn - ning alustab tööd juristina. 
Misasi, muidu, on attorney? Kas meil üldse on mingi muu sõna selle kohta kui "jurist"? Advokaat? Attorney ongi advokaat?!
Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga ...
Igatahes, ta niisiis alustab tööd advokaadina. 
Ja on nii autist. Raamatu järgi, kõik omadused: füüsiline kohmakus, ei vaata inimestele silma, ei talu tugevaid helisid, kõigutab end, stimmib, ei taha puudutada, erihuvid, toit peab olema äratuntav ja turvaline - mis aga meelde tuleb, tema kohta ka kehtib.
Ja ma tunnen temaga nii kaasa. Identifitseerun täiega. 
See on veider, sest erinevalt temast olen mina mitteäratuntavalt autist, minu omapärad on tagasihoidlikud ja kuigi ma vestlemise asemel monoloogin rõõmuga (vt seda võrgupäevikut, eks ole) ja mul on sadamiljonit kiiksu ja ma väsin inimestest ära, ega mulle peale vaadates ei ütle ära, et aa, autist. 
Peab asjadega hästi kursis olema - kõige parem, ise autist olema - et seda ära tabada. 
Ja ometi ma vaatan seda sarja ja tunnen korraga, kuidas mulle käib pinda liiklusmüra ning kuidas ma ei saa aru inimeste väikestest sotsiaalsetest žestidest - ma ei ole KUNAGI aru saanud sellest, kui keegi minusse armunud on. Ja selle teise poolena pole ma kunagi aru saanud ka sellest, et teine EI ole minusse armunud ega isegi näe mind ideelise seksuaalpartnerina - ja kuidas ma elan peamiselt omaenda pea sees. Väljaspoole ulatub sellest ainult väike osa. 

Võibolla on see lihtsalt väga hästi tehtud sari. Peategelane peaks ju olema kaasaelatav ja siis nad on suutnudki vormida ta korraga kaasaelatavaks ning samas üliselgelt autistlikuks?
Au sel juhul. 
Hästi tehtud, Korea õed ja vennad.

Lisaks tegin kaneelirulle, mida tuli ootamatult palju. Nagu --- poole rohkem, kui ma arvanud oleksin. Olen päev otsa saiu vähemaks söönud, kõik näeb välja nagu sai juba, aga minu meelest pole poolest kogusestki jagu saanud.
Poeglaps?
Sõi ka kaks, jah. 

Aga jah.
Vbla on mul Woo Young-Woo osas ühtekustunne, sest ta on ka täiesti hämmingus inimuhete ja inimeste suhtumiste osas. Ta hoolib küll ja temastki hoolitakse, ent samas ei saa ta ikkagi midagi aru, teeb haiget, saab haiget ja saavutab ka vaatajas sisemise ohke. "Ta ongi meil selline"-reaktsiooni. 
Me saame aru, et ega ta paha pärast.
Mis samas ei muuda ... asju. 
Võibolla arvaks tema ka (jaa, ma saan aru, tegelane ei ole päris inimene), et tema ometi kellelegi haiget ei tee. 
Kuigi isegi mina olen ühe erandi sisse võtnud. 
Nimelt mehed, kes minusse kiiresti armuvad. 
Ma saan aru küll, et neile on valus, millise õudusega ma neist eemale põrkun. Aga no samas - see on koht, kus ma ei saa end kuidagi muuta. Sest minu vastikus ja õudus on absoluutselt siirad. 
NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII halb!
Ainus, mida ma teha saan: mitte enam selliste suhetega proovida. 

No kuna ma enam ei looda, et rasedaks jään, saaks ainult mehe õigel ajal jalge vahele, vbla siis rohkem ei tee nii. Mitte et meeleheide väiksem oleks, aga lootus on väiksem. Ja kui ma ise saan haiget (uskuge, see jälkustunne ON valus), mees saab haiget ja titte ka ei saa, pole nagu pointi üritada.

Kui mul on parem olla, K sobib. Kst piisab.
Aga ajuti on halb. Jalg hakkab jälle valutama (praegu on masin küljes juba; selgelt on muster seal, et kui on emotsionaalselt sitt, hakkab ka kehas haiget tegema ja laamendama), hing hakkab jälle valutama, on hirmus ja üksildane ja kurb. 
Nagu praegu.
Ja siis ma mõtlen tallegi õudusega. 
Et see ongi siis parim, mis mul olla saab. Inimene, kes nunnutab mind, kui mul on hästi, aga pageb jubedusega, kui on halvasti, ja kui ma peale käin, survet avaldan, vihastab. 
Nojah. 
Katerina ütles oma võrgupäevikus, et ta ei soovi enam midagi, sest kõik soovid on täitunud, lihtsalt mitte nii, nagu tema tahtis. 
Minu soovid ei ole täitunud. 
Kusjuures kõige hirmsam on, et need polnud isegi soovid - mul oli kindel usk, et küll need asjad tulevad, vaja ainult ära oodata. Kirglikud suhted ja palju lapsi. Võib aega võtta, aga küll tulevad.
Isegi 37-38-39 aasta vanusena veel arvasin, et vaja ainult endas kindel ja visa olla. See on ju minu ainuke elu ja ma nii väga tahan - küll klappima hakkab!
Ja nüüd olen 42 ja saan aru, et ei. Ei tule. Kunagi. 
Mu keha on kohe menopausis ja mu hing demiseksuaali oma ja mõlemad on jäävad suurused, mis ei lähe üle.
Mitte.
Kunagi.
Ei saa mul olema seda elu, mida arvasin enda omaks. 

Üksikisik on põhijõud

Kuna mul on vestlus-, taju- ja isegi kirjutamispartneriks K, olen aru saanud, et ma vaatan loen kirjandusteoseid (ja vaatan filme ja sarju) teistmoodi kui osad.
Või siis vastupidi, osad või isegi paljud - karta võib, et jube paljud - loevad/vaatavad teisiti. 
Ehk
mind huvitavad tegelased.
Põhimõtteliselt on fännfiktsioonid mu jaoks oma alustusteosega üsna samaväärsed, kui nad karakteritäpselt kirjas on, ning alusteose ainus kaheldamatu voorus ongi, et selle jaoks ning sees on tegelased välja mõeldud. 
Aga tegelased on peamine.
Tegevus on lihtsalt miski, mis peab ka olema, et tegelastel midagi teha oleks ja et me saaksime jälgida, kuidas olud neid mõjutavad ja mismoodi nad arenevad jne. Keskkond on veel kaugemal, see peab olema, et tegevusel kuskil toimuda oleks. 
Põhimõtteliselt väga ebaoluline. 
Ma kirjeldan ka ainult nii palju, kui vaja on, annan need detailid, mis olulised, ja lasen ülejäänu lugejal ette kujutada.
Et see on lugejale raske? Ota ... päriselt?
Mina küll kujutlen automaatselt ja mind ainult segab, kui olen ette kujutanud pakse siniseid kardinaid ja siis selgub, et need on lendlevad oranzid.
Kui päike paistab neist läbi ja tolmuterad tantsivad loiult õhus, on kirjeldus õigustatud. Aga kui ma lihtsalt loen, et ahah, ripuvad seal oranžid kardinad, riiul on viie vahega ja sealt paistab arvukalt erivärvilisi raamatuselgi ja ... krt, ma ei saa. =)
Järgmisena ma oleksin jõudnud põrandani ja mul tuleb kohe, et ühes nurgast natuke kääksuv või et on libe ja varba all on tunda parketiliistude vahesid, ehtne parkett, mitte mõni laminaat ja ... Ma ei saa, ma ei suuda, ma ei OSKA kirjutada, et põrand oli hall ja seinad hallid, lagi valge ja laeliistud ka hallid.

Olgu, lõpetan oigamise teemal "keskkond" - tahtsin ainult öelda, et ma kirjutan seda, mis tunnetuslikult ja meeleoluliselt oluline, aga mul ei ole mingit - mitte mingit - tungi kirjutada  asju, mis lihtsalt on. 
Sest ... need ei ole ju üldse olulised? Natuke ka mitte.

Nii

Aga põhimõtteliselt lugu, kus on Gimli, Legolas, Boromir, kääbikud (tegelikult ma ei ole ses osas eriti nõudlik - võivad üsna suvalised kääbikud olla), Eówyn, Galadriel, orkid ja kurjad kehatud, ent tahte ja loomusega vaimolendid ja mille kirjutas Tolkien, oleks minu jaoks meile praegu teada Sõrmuste Isandaga igati samaväärne samasugune lugu, mis siis, et seal puuduks igasugune sõrmusetemaatika, keegi isegi ei mainiks Mordorit, stoori keerleks hoopis muude asjade ümber ja ei mingit Gandalfit ega mingit Aragorni. (Nad kuidagi pole mu jaoks üldse olulised - Gandalf loeb mälestusena "Kääbikust" ja Aragorn hakkas mulle esimest filmi vaadates meeldima, ent omaette seal raamatus on nad mulle täiesti pohh.)
Võibolla Moria kaevandused ja Lothlorien võiks ka sees olla. Aga muu ... Guglunk? Ungoliant? Denethor? Theoden? Saruman? Sauron? Arwen? Elrond? Frodo? Sam? Vabalt võite kõik maha võtta, ma ei tunneks puudust, ja kõik süzhee-elemendid, mis nendega koos käivad, loomulikult samuti. 
Mu jaoks on olulised tegelased. Sellised, kellega ma kaasa tunnen, kelle tunded mu veres kaasa kaiguvad.
No olgu, Faramir ja tema loo-elemendid võiksid ka raamatusse jääda.
Aga muu on pisiasjad-pisiasjad.
Phmt taust. 

Päris mulle ei ole kriitikana kirjutatud nii blogides kui lausa artiklites, kuidas ma loon vinge maailma, aga jätan selle kasutamata. Tegelased tegutsevad kuskil maailma sees mingeid pisikesi asju tehes, aga keegi neist isegi ei mõtle suurelt ja raamat jääb poolikuks. Pinged jäävad lahendamata.
Ja minul on: "Aga ... aga ... aga see ONGI ju point? See ONGI ju see, mida üks lugu peab tegema? Näitama tegelast keskkonnas tegutsemas?  Keegi krt ei ela ju suurelt maailma muutes, me elame elusid maailma sees, mitte maailma ümber tehes???"
Ja ma ei saa aru, mismoodi peab mõtlema, et lugu, milles maailma ümber ei tehta, poolikuna tunduks. Selline mõtlemine tundub mulle natuke õudne ja palju rumal ja iga kord, kui keegi jälle selle jutuga tuli (enam pole ammu tulnud, sest pole värskelt eriti midagi paberil ilmutanud, 2022 jaanuaris oli viimane lugu Vikerkaares), mul tuli nüri tapahimu peale.
Kuidas te NII ÜLDSE aru ei saa?! NII ÜLDSE?!

Minu lugu on tegelased. 
Sündmused on selleks, et tegelasi avada ja arendada. 
Ja ma ei saa, ei oska, ei taha teistmoodi kirjutada!

Oot, sellest on ikka aega möödas, kui mulle viimati öeldi, et teistmoodi oleks vaja. Nii et mida ma siin ... aaaa! 
Olgu, see oli selline umbsõnaline tagasiside, et võis üldse mitte minu pihta käia. 
Aga kui käis ja PÄRISELT ma olen selle isiku meelest laia silmaringi, isikupärase loomingulise käekirja ning suhteliselt tagasihoidliku karakterikujutusega kirjutaja, ma ei hakka rohkem isegi vaidlema. 

Lissalt ... haavavamalt oleks raske öelda.  
Nagu ... tegelased on ainus, millest ma hoolin üldse. Kõik muu on pisiasjad-pisiasjad. Olgu need pisiasjad loogilised - kui ei ole, ma hakkan tõmblema.
Kuid sündmused on olemas ainult selleks, et tegelasi näidata!

Ühiskond, mine persse oma teadmistega

Mida paganat?!
Nagu TÕESTI!!!!
Selgub, et hüpotees "depressioon on serotoniini ainevahetuse haigus" on HÜPOTEES. 
See ei ole kindel. (Siin on link selle aasta juulist pärit päris heale artiklile, mille ilmatupika abstrakti ma isegi läbi lugesin, ja mis räägib, kuidas serotoniinipuudus ei tundu olevat oluline depressiooniteema.)  Hullem, viimane analüüs, mis "kinnitas kindlalt" serotoniinihüpoteesi, avaldati 4. novembril ja  ei kinnita tegelt sittagi. 
Kuidas ja miks, kirjutatakse siin. 
17 katseisikut. SEITSETEIST!!!!!!

Aga mulle polegi see nii tähtis, sest mulle on täiesti uueks avastuseks tõsiasi, et "mis on depressioon" tegelikult ei ole vastatud küsimus. 
Nagu ... aa, seepärast ma ei olegi "õige depressiivik".
Sest keegi kurat tegelt ei tea, mis on depressioon ja selgelt siis ka mitte, milline peaks olema Õige Depressiivik! Ma JÄLLE olen komistanud selle otsa, et ühiskonnas arvatakse midagi, minuga see ei klapi, järelikult olen mina valesti - ja ei, EI. 
Ühiskond teab valesti tegelikult.

Krt, ma võiksin end usaldama õppida =) 
Tähendab, ma OLEN teinud sel suunal tohutuid samme, ma usun iseennast ja oma kogemusi palju rohkem kui varem. Ütleksin lausa, et enam kui pooltel kordadel hindan omaenda tundeid, teadmisi ja hea-halva tunnetust üle selle, mis mujalt tuleb.
Aga kuidas ikka ja jälle, IKKA JA JÄLLE selgub, et asjad, mille osas ma mõtlemata otsustasin, et minu tunded ja hinnangud ei ole adekvaatsed, sest ma olen liiga imelik, selguvad tegelikult
päriselt
päris ühiskonnas
samuti minu kahtluste osas kahtlased olevat. Lihtsalt seda vaatekohta enamasti ei teata.
Säärane avastus on ikka iga kord uimaseksvõttev. 
Fakk.

See oma tunnete usaldamine on küll ses osas kahtlane värk, et khm, positiivsete tunnete usaldamine ja vastu hambaid, sest reaalsus jne. 
Ma võiks selle toonase "misMÕTTES te ei arvagi, et see on avaldamist väärt"-värgi blogis avaldada, ent kuna meeleheide kadus ära (tänud, Betamax), ei ole enam tunnet, et vaja on, pean, näitan, olen.
Ja siis võib ta juba samahästi ka seista. Vbla tuleb kunagi mingi hea idee, mida temaga teha.

Aga lissalt ... jälle on juures üks asi, mida "kõik teavad" ja siis selgub, et mkmm.
See ei ole mingi kindel asi, tõestatud ja päris. See on oletus. 

Ühtlasi: selgub, et Betamax on phmt sünteetiline dopamiin. Tahtsin dopamiiniravi?
Sain.
Aitab hästi pealegi =O

Karvad peas

Teate, mis on eriti ärritav vaesuse puhul?
Ma ei saa endale uut juuksevärvi osta, mõtlemata "aga siis tuleb kuu lõpus rohkem kerjata".
Mis tähendab, et elan oma luitunudlilla peaga ja ei muuda midagi.
Tõsi, ega ma väga tihti nagunii üle värviks, sest selgelt need heledaks kiskuvad osad on need, mis varem blondeeritud, ja blondeerimise vastu pole muud teha, kui maha lõigata, kui piisavalt kasvanud on. 
Jaah.
See sõnastatud tõdemusena paneb mu muidugi mõtlema, kas mitte jälle omajagu maha lõigata. Olen juba korra seda teinud, kuid võiks jälle. Eesmärgiks on ju kõik blondeeritu kunagi ära likvideerida.
Teisalt: ise on selja tagant kehv. Seiklused kahe peegliga ja värki. 
Hm. 
Aga kui ma tahan?

***

Hmm-mmm. Ei ole ei märkimisväärselt parem ega halvem kui enne.
Nah, tuleb ikkagi loota/eeldada, et kui mul jälle rahaliselt vabamad ajad saabuvad, teeb juuksur mingit huvitavat asja ja ma maagiliselt omandan laheda pixie--välimuse ebamäärase kodutehtud-väljakasvanud veidi lokkis poisipea asemel.
Muidu see lilla värv meeldib mulle.
Sellist lillat, avastasin mõne kuu eest, müüakse ka püsivärvina ja ma juba näen, kuidas täpselt see Selveris müüdav toon massidesse on tunginud - ka ühe umbes seitsmekümneaastase keemilistel lokkidel oli seda kasutatud..
Aga ma ei kurda. 
Lihtsalt naeratan äratundvalt, kui taas mõnd juuksevärvi-õde kohtan.

Poeglaps on ka leppinud.
Ma olen ajapikku selgeks saanud, et ta häirub ootamatutest muutustest (mitte ainult minu välimuses, vaid igal pool kõigis asjades), ent kui ta on nendega ära harjunud, pole enam probleemi. 
Et tal on lillade juustega ema? No ... aaa, on jah. "Ega see mulle väga ei meeldi, aga ma lihtsalt ei mõtle sellele."
Mäletate - vbla ei mäleta, ma vist tegelikult ei pannud isegi kirja siia - kui ma hullusin ja heitsin meelt, kui saabusin koju blondi korraliku bobiga ja poeg oli: "Iu! Karen!" 
Mina langesin ahastusse ja lõikasin endale kiire poisipea.
Noh, ilmsesti mängis kaasa, et ma ise ka selle väga kontorikorraliku bobi osas kahtlev olin tegelikult, ent ma reageerisin üle samuti.
Talle tuleb lihtsalt aega anda, küll ta lepib. 

Aga jah, kuna ma ei pannud tookord kirja, vaid ainult pildi, siis: tulin juuksurist koju ja Poeglaps vaatas mind õudusega. 
"Nii halb! Sa näed välja täpselt nagu Karen!"
Ma kügelesin, ent no kui Karen siis Karen. Iga kord, kui poeg mind nägi, pööritas silmi ja tegi mõne tähenduse.
Mul tuli kurbus peale, panin rätiku pähe. Kui olin kolm tundi rätikuga käinud, sähvatas: aga kui ma ise lõikan endale veel halvema soengu, ma võin ju IKKAGI rätiku pähe panna! Midagi pole kaotada!
Ja lõikasin ära.
Poeg oli: "See on veel halvem."
Kuid ma ise olin üsna rahul ja pähe ta jäi. Rätikut ei pannud. Ülejärmisel päeval oli poeg ka juba harjunud ja enam ei kommenteerinud.

Lillaga läks veits kauem. Neli päeva kuskil.
Ma lasen Tütarlapsel üle lõigata. Praegu pikkus on õige, aga ma ise ju ei viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiitsi korralikult ja aeglaselt teha, ma lõikan viis korda keerdu keerutatud salke ja olemas. 
See pole PÄRIS see, mida korraliku juuksuritöö all silmas peetakse. 

Kuidas ma und näen

Hea meelega kirjutaksin siiia midagi, aga migreen.
Kusjuures sumatriptaan on VALU peaaegu maha võtnud. On ent raske halb tunne, tardumus, midagi ei taha ega suuda teha, isegi trükkimisel liigutan minimaalselt sõrmi. Päris räme. 

Kurk ka valutab.
Ei, vahelduseks seekord palavikku ei ole, aga ma panin kogemata jälle kõik oma resursid hakkkama ja muidugi on nüüd sitt. 
Panin hakkama = mul oli õudusunenägu. Pärast mida ma ootasin kolm tundi, enne kui uuesti magama läksin. Ja siis magasin jälle närused kolm tundi, sest kõht tühi - ma sõin öösel kausitäie müslit, aga sellest ei piisanud. 

***

Natuke parem.
Vähe, aga ma siiski mõtlen, kas mitte teiega jagada seda õudusund. Sest ... ega ma ei näe õudukaid mingis normaalses võtmes. Mitte et hirm on surma saada ja põgenen. Heh, ma olin veel täiesti laps, suguküpsus polnud veel saabuma hakanud, kui pöörasin end sedasorti õudustele unenäos vastu ja ütlesin: "No olgu, tapa mind ära, aga ära haiget tee!"

Minu õudusuned on tavaliselt keerukamad ja rõve tunne nendes EI tule hirmust surma saada, vaid vahel sellest, et ma ei saa absoluutselt aru, mis toimub, aga mida iganes ma mõtlen, selgub, et olin liiga optimistlik.
Läheb halvemini. 
Ja vahel selgub, et mitte keegi ei hooli minust, ma olen mingi suvaline tükk mateeriat, mis unenäoinimestele ainult närvidele käib.
Kui noor ja laps olin, nägin palju neid "mul on pissihäda, aga kemps on ilma seinteta ja kõik vaatavad" või "mul on seljas ainult lühike pusa, aluspükse pole ja ma ei saa aru ka, kas kõik näevad või on mu pusa allapoolekiskumine palja tagumiku siiski nende silma eest varjanud ja nad peavad mind veel normaalseks"-unesid, aga sellest olen üle kasvanud, et häbi on. 

Nii et nüüd on mul keerukamad õudusuned ja see viimane, pärast mida ma isegi uuesti magama ei läinud, ei olnud isegi õudne enamik aega. 
Lihtsalt mõjuv. Ja lõpulause - umbes "ma olen põrgus elanud, ma tean" - oli kuidagi väga jube. 
Seda ütles-mõtles vist alternatiivreaalsuse mina ideega, et vot MINUL on halb.
 Ja ega ma väga vaidelda eri saanud ega tahtnudki, mhmh. 
No olgu, ma siis võtan loo enam-vähem kokku.

Alustame unenäo päris-reaalsusega. 
Ma olin üsna selline, nagu päriselus. olin oma ema majas-lapsepõlvekodus, tegin seal mingid asju. Linaga oli kaelas imik, kes oli minu ja ma mõtlesin temast kui oma lapsest, kuskilt ei selgunud, et temaga veel keegi seotud oleks. 
Aga seal unenäos ja samuti nagu mina kohalikel külas, oli K. Kellega meil olid üsna samasugused suhted kui päriselus: ebamäärane vist-paar-aga väga veidralt.
Ja me läksime tülli korralikult. Miks, polnud vist oluline, oluline oli tüli formaat. Mina karjusin tema peale ja ahastasin, ja tema lihtsalt ignoreeris seda. Ütles mõned mõnevõrra sapised asjad ning käis sõbralikult mu emaga ja teiste majasolnutega (ma ei mäleta, kes, aga keegi oli) rääkimas ja kui mina jälle hakkasin, ohkas ja kõndis varsti minema. 
See oli väga ränk. Ja selle ränkuse pealt vahetasin maailma. 
Ma ei mäleta, kas beebi jäi või ei, igatahes ei pööranud ma enam talle tähelepanu. Olime ikka mu ema majas ja ma ei saanud õieti arugi, et olen maailma vahetanud, ainult K soeng muutus drastiliselt. Tema normaalsest kiilaspeast tihedate kuldsete kiharatega sätitud soenguks. 
Üpris parukalikuks.
Ka meie suhted ei muutunud, ikka mingi ebamäärane vist-paar, me olime tülis ja ma IKKA ei tea, miks - see polnud ilmselt oluline. Kuigi natuke oli seotud sellega, et kas ma talle siis midagi ei tähenda.
Üritasin minema kõndida. Oli talv, korralik. Teed olid kinnitambitud lumega kaetud, majad ja puud sellise paar-päeva-vana, aga ikka üsna kohevaga,  aga ma kas ei tundnud teid ära või ei tahtnudki päris minema minna, lihtsalt ootasin, et K ema juurest lahkuks, misiganes - ma igatahes tiirutasin majast mitte eriti kaugel. 
Lume lõhn oli ka.
Olgu, igatahes tuli K mingi pika, pikkade vehkivate kätega sõbra seltsis mulle järele, ja me tülitsesime edasi. Tema jätkuvalt nagu keeldudes üldse tunnistamast, et midagi on valesti, suhtumisega: "Mida sa tõmbled," mina ... no väga ärritatult. Ja tasapisi imbus mulle sellest alternatiivreaalsusest meelde, et meil on K.ga lapsed, juba päris suured, alla 10 pole ükski. Neist üks on vaimse puudega. Ja K ei tule meie koju, elab kuskil omaette, vahel annab näole, vahel ei. Ta ei ole nende lastega omast arust eriti seotudki ja tal on oma elu ja mida ma üldse tahan temast, tema tahab ju aint minuga natuke seotud olla, aga mitte mingeid valusaid raskeid asju, dohh?
Mina läksin kirglikuks. K ei läinud kirglikuks. Aga K sõber läks VÄGA kirglikuks, vehkis kätega ja lõi mulle kogemata oma suure vehkiva käega silmaauku. 
Käsi oli millegipärast veel rusikas kah. 
Kaotasin teadvuse, aga vaatlejamina ikka vaatles, nägin und edasi. Nägin, kuidas K hakkas kiirabi kutsuma, aga kogemata kutsus hoopis politsei. Politsei arreteeris kohe tema sõbra, sest tol oli vägivallategude ajalugu, mina vedelesin maas ja nägin parallelselt nagu filmis neid minu ja K kolme last, kellest üks arengupuudega, ent seda vastuvõtlikum kõigile emotsioonidele, värises, nägu krampis. Nad olid kuskil Mustamäe korteris, kus me siis elasime, ja kõik nad olid kuidagi ... noh, vaimselt tardunud. Ei teinud midagi, aint ootasid, et keegi (no ilmselt mina) koju tuleks.
Ja siis mu unenäoline vaatlejamina mõtles midagi sinnakanti, et see esimese reaalsuse mina ei tohiks üldse viriseda, tal on kõik väga hästi, ja: "Ma olen ka põrgus elanud".
Ei olnud väga tore unenägu, ausalt. 

Et ... ma juba ammu tean ja mõtlen sellele, kuidas meil K.ga on tegelt väga hästi ja mul on temaga hea ja tema pärast tundub maailm kohe kõvasti talutavam jne. Aga ...
Aga selle unenäo intensiivsus ja selge teade :"Kui teil oleks ühised lapsed, oleks nii, kas sa seda tahaksid v?" oli tuikumavõtvalt kohutav. 

Naudi seda, mis on, ära taha muud, see oleks veel märksa halvem.

Ma olen seda enne ka mõelnud. Aga jah. Selgelt. 
Normaalsete inimeste jaoks on "hea", kui miski läheb eriti hästi või mõeldakse ennast õnnelikuks ja jee.
Minu jaoks on "hea" "parajasti pole halvasti, jess". 
Ilmselgelt sealt tuleb tohutu dissonants ja miks ma nii hullusti tunnen kõigi: "Võta elu nagu ta on, ära eelda"-soovituste suhtes. 

Sest minu baasolek ei ole "Oh, kui ma midagi ei eelda, ongi hea". Minu baasolek on "Ma ei eelda midagi. Kõik on halb, miks üldse elada."

Lõpetuseks pilt koerast ja kassist, kes lamavad suht apaatselt.
Nad ei saa eriti hästi läbi. Nad ei saa ka eriti halvasti läbi. Nad peavad üksteist pereliikmeteks, aga samas nad ei meeldi eriti teineteisele. 
See on kuidagi ... noh, mina ja elu, noh.
No see on, jah. Kuulub minuga kokku. Aga vahel lööb ta mind mingi põhjuseta, sest ma lihtsalt ei meeldi talle.  

Kirg

Üldiselt ma ei jaga siin asju, mis Loteriile kirjutanud olen, kui millegipärast eraldi jutuks ei tule. Aga selle kogu kohta tulnut jagan. 
Sest nii radarite alt läbi lennanud. Keegi peale autorite lähiringi nagunii ei teagi, et sihuke kogu olemas on. Ja see on väärt ja see on väärt ja see on VÄÄRT, kurat!

Muidu olen päris rahul nende antipsühhootikumidegs. 
Miski muu pole muutunud peale selle, et mul on parem olla.
Ja noh. Mulle sobib. 
Jah, ei ole sellist vajadust kogu aeg TEHA, nagu just-äsja-enne oli, ent pea ei valuta. Jah, ei ole nii elavaid unenägusid nagu siis, aga PEA EI VALUTA.
Ning ON parem olla.
Lakkamatu tunne "Paremaks ei lähe, see ongi parim mis võiks olla, aga see on vaevu talutav ju?!" on vahetunud tunde vastu: "Paremaks ei lähe, ongi nii hea, kui võiks olla ... jap, ok, see on talutav." 

Mis on ÜÜRATU erinevus.
ÜÜRATU!!!!

Kas ma kasutan palju karjumist ja hüüumärke? Ma tegin seda enne ka.
Kui üle loen, tavaliselt kärbin umbes pooled välja, parandan normaalseks. Aga ma isegi mõtlen kirglikult, kirjutamisest rääkimata.

Njah. 
See on selgelt "jooksen iga hormooni järel, mis vähegi nõrguma hakkab" ja siis kehitan arusaamatuses õlgu, kui järjekordse "ma üldse ei kannata konflike"-inimese otsa sattun. 
Mu oma tütar on ka selline.
Konflikt on hea, mõtlen mina, konflikt on elu, konflikt on sada korda parem kui teeselda ju?!
Tegelikult ma saan neist lepitajatest ja leplikest ka aru. Kui võimalik, minu arust tasub samuti ära (ehk "kõik on tegelikult head ja targad inimesed, lihtsalt pisiasjad-pisiasjad"), lepitagem ja leppigem. 
Aga niipea, kui mus ärkab usk, et teine EI ole hea või tark või mitte kumbagi neist, ma kaotan täielikult huvi ühisosa leida ja tahan ainult kaussi sõita. 
Kaotan TÄIELIKULT.
Mitte midagi ei jää alles.

Sest kirg teebki elu alles elamisväärseks ja kui on põhjust kirglik olla, fakkjee.
Välja arvatud praegu, kui muidu ka täitsa talutav on. 

Aga jah, jah, seal postituse alguses on link mu luulelugemiskogemusele ja JAH. JUST. KIRG, kogu aeg rebiv, ründav, raevukas kirg igal pool tundub neis naistes ka elavat, kes nood luuletused on kirjutanud. 
Kõik on kirg. 
Ja ilma kireta on nii kohutav, et võtad/võtan/võtsin ka selle kire süngema poole. 
Kirg koos valuga on veel hea.
Kui on ainult valu, kordades palju valu, valu ruudus, valu kuubis - vat siis on paha.