Täna tiksun tasakesi

Mismaandsin mingi uusaastalubaduse mitteülepingutada vää?

Noh, aga ma olen lubaduste pidamises nii äss, et selle konkreetsega veits jamada on ka okei ju? No ei tulnud paremini, tuli NII. See on ka kombes. Just. Täna olen siis rahulikum, lähen välja ainult kudzuga ja vbla taarat viima ning mineraalvett ostma. Kõik on hea.
Välja arvatud, et olen VÄSINUD. Tahaks tirida teki üle pea ja kui keegi midagi küsib, näidata fakki ja "a mine persse!" käsivart.
Aga koera ju ikka tuleb välja viia ja mu poeg ise küsis mult vene keele kodutöös abi ja lisaks kahasse kirjutatavale jutule lubasin ma toimetaja-kirjastajale veel ühe ja esmaspäeval tuleb jälle Tööbüroosse minna ja fakkkkkkkkkkkkk.

Ei, ma ei PEA. Aga samas on väga oluliselt meeldivam need asjad (ja leegion teisi) ära teha, kui tegeleda pärast mittetegemise järelmitega. Ainult mittekirjutamine on variant.
Vaatab. Võibolla tõesti ei tasu. Kusjuures ei pea loobuma sellest uuest jutust - võib ka sellest pooleliolevast-kooskirjutatavast.
Teate kui raske on kohaneda teise inimese töörütmiga, kui see on "vahel ei ole kuu aega jaksu mitte midagi-ridagi teha" ja maitsega, kui see on "ei, meil on kokkupuutepunkte ju ka!"
Tõsi on, et meelsamini võtaksin selle tooriku ja kirjutaksin ise valmis ja kuradile. Olekski lugu.
Aga kui tõstan käed, ütlen, et mina enam ei puutu, vaata ise, mida teed,  ma VÄHEMALT ei oleks sunnitud lõputult jamama teemadel "kuidas", "miks" ja "milleks".
Vahel on mul tunne, et me ei kirjuta sama juttugi, tal on midagi hoopis muud peas kui mul.

Arvan, et ma edaspidi ei kirjuta enam koos. Kellegagi. Nii kuradi raske on sõltuda kellestki, kes pole mina!

Nii, viha, mille olemasolust enne ei teadnudki, kui siia sõnastama asusin, välja valatud. Võib nüüd hoopis kirjutada, et mu koeral oli eile sünnipäev, ta on nüüd kaheksakuune.

Väga lame kuts, eks?

Koera võtmine oli NII hea otsus. Nagu NIIIIIIIIIIIIIIIIIII hea. Auk, mis mul ikka vahel elus tekkis, sest isegi kui maailm saab hakkama minupoolse ponnistuseta (ta saab) ja mina olen torm (kes jääb minu kätte, võib saada vapustatud, mitte et mina peaks torme kartma), kuskilt tuli ikka "aga kui ma ei kirjuta, tee, vehi kätega, keegi ei märkagi, et puudu olen - ja nii kombes, kui see teoreetiliselt ka on, üksildane ja kurb on kuidagi!"
Ärge hakake, et mu lapsed märkaksid mu puuduolemist - ma tean. Nüüd. Tean hästi väga.

Auk tekkis mõnikord ikka, sest olla oma lastele vajalik ei võtnud just eriti aega.
Ja see auk on nüüd armastust täis. Kusjuures mitte tema armastust minu vastu (mis on ka, muidugi), aga minu armastust tema vastu. Mul ei ole üldse tunnet, et maailm ei märkakski mu puuduolekut. Sügan koera kõhu alt, vaatan ta innukatesse armsatesse silmadesse ja see ei tule üldse pähe.
Ta on nii ilus ja elus ja kuidas ta vaatab ja kui mind põrandal midagi tegemas näeb, tuleb lootusrikkalt mänguasjaga, et noh, äkki ..?
Awwww!!!!

Lisaks lugesin toredat raamatut "Elu elu järel". Kaks osa Eesti väljaandes, tegelikult ikka terviklik teos.
Ning oli nii kuradi hea, et mul on nüüd raske uut raamatut kätte võtta, sest see ei ole ju see raamat! Sisustan rongisõite lihtsalt silmad kinni istudes. Mõtlen omaenda uue jutu peale - tooni mõtlesin välja ja vaatepunkti, aga lõpuga on raske.
Eks ma lihtsalt kirjutan ja siis vaatan, mis juhtub.
Minu kirjutamine alati - et mul oleks kava, mida teha?
Haa. Haa. Haa. 

Ikka katki pärast head mängu

See, et ... käisin larpil.
See, et ... mulle väga väga meeldis, tuli kohe meelde, MIKS ma rollimänge armastan. Elasin läbi, üleni!
Jube hästi ja hinnatuna tundsin ka end ja palju nägusaid (noori? nooremaid kui mina, igatahes) mehi ja ...
See, et - aga öösel hakkas mul pea valutama, sest emotsioonid ja pinge ja palju inimesi, pooled neist uued, ja palju tegevusi, kõik improvisatsioonilised, ja
ja
ja
ja kurat. Kuradi kurat!

Ja nii ONGI! Et väsimust ja valu ja jamasid kokku liites tulebki päris suur jama mängimisest.
Sest hea mäng tähendab alati emotsionaalset raputust. Keskpärase või kehvaga seda ei tule ja siis pole hind, mida maksan, ka nii ränk.
Aga hea mäng = pärast on hirmus olla. Vbla PÄEVI.
Kui emotsioonid ei raputu, pea ka valutama ei hakka, näiteks. Väsimus ikka, aga ilma valuta.

Mitte et see "jama tuleb, kui HÄSTI läheb" mind pidurdaks. Mitte et ma mängima ei läheks. Aga kui on hea mäng ja imeline (oh, kuidas mulle meeldis põhimõte "mängime saladuste väljatuleku ja väljarääkimise peale" - kogu aeg tuli infot juurde, kogu aeg oli tegemist, aga kokku ei saanud IKKAGI midagi aru =P), pean TÕSISELT kaaluma, kas tasub.
Õnneks ei tea kunagi ette, kas tuleb hea =P

Pean. Peab. Brr, kuidas ma seda sõna ei talu!

Ometi oli aeg, kus ma tundsin, et kohustused annavad päevale raami ja "te tunnete sõnakest peab - sellega teeb paljugi ära", nagu ütles d'Artagnan.
Jah, natuke ikka olen Peale Rongi ja antidepressante muutunud.
Kui ma karikate emanda blogi loen, tuleb meelde - näiteks see nimekiri asju, mis ma teen, onjo.
Ma ei tea, KUIDAS, aga unustasin ära, mis oli tegevuste kirjapanemise algne mõte.
Mõte oli endale kogu aeg meenutada, kuidas teen asju, mis oleks tegemata, kui surnud oleksin.
Et kui olen hommikul poja kooli saatnud, viinud prügi välja ja visanud pesu masinasse, olen tegelt maailma juba niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju rohkem muutnud, kui surnud olles, ja mis siin põdeda? Ma olen lõputult palju rohkem teinud, kui võinuksin! Teen ainult seda, mida teha tahan, ja ikkagi on seda rohkem, kui mitte tehes!
Ja ma unustasin selle lihtsalt ära.
Kuidas nii saama? Nüüd tuli jälle meelde, paar nädalat tagasi.
Huvitav, kas suurem annus AD-sid on asjaga seotud? Et kui keha on rõõmsam, on kergem ka helgeid mõtteid mõelda?

Oh, aga enam pea ei valuta (migreenitablett ja kohv) ning nüüd võin juba päris ausalt ja innukalt õhata, KUI tore larp see oli. Nagu - mina mängisin anarhovampiiride vaimset liidrit, teised anarhovampiirid olid mängitud nägusate noorte meeste poolt, kellest üks lõpetab õendust ja tal on pisike beebi! awwww!, teisel aga oli rollis selliseid asju, et ma sulasin juba lugedes. Ja rolliväliselt ilusad pikad juuksed =)
Mängus sees ja väljas suhtlesin veel sitaks paljude toredate inimestega ja tundsin end armastatu ja hinnatuna.
Päev enne mängu, muide, ostsin suitsu ja poemüüja vahtis mind kahtlevalt ja küsis, kas vanust ikka jätkub?
Olin väga meelitatud.

Õendustudeng, kes lisaks on kaitseväe parameedik, pealegi ei uskunud, et ma ülekaaluline olen.

Kuigi KMI järgi veits olen. Mitte palju, aga veits. Palun, kõik teie, kes te normaalsed pürite olema, olge minust saledamad!
Või siis mitte. Mul on kahtlus, et ka see KMI on keskmistatud jama. Et umbes "kui sul ka üldse lihaseid ei ole ja oled 25, klapib veel kuidagi". Aga et kui oled 67 ja lihaseid täis, on jube tervislik olla kaalus, mida KMI soovitab, ning kui üle läheb, on kuri su keres lahti pääsenud?
Haa.
Haa.
Haa.

Muide, Totoro on ei-tea-kuidas, aga jõudnud otsusele, et kui ma põrandal kätekõverdusi teen, on hästi adekvaatne ronida mu jalgade peale istuma.
Saan rohkem lihaseid niisiis.

Kuna ma tahaks panna ka mõne pildi Teh Mängust, neid aga pole veel, lähen nüüd magama ära. Magamine. Kui pea ei valuta, aitab väsimuse vastu hästi. Ainult enne võiks veel kuuma vee alt ka läbi käia, oleks veel kindlam.

Bah. Tegin sametsuppi (magamamineku asemel), tegin täitsa valmis - ja ikka pilta põle =(
No saate siis postituse ilma pildita. Eks ma vbla hiljem panen vast mõne. Kui kõik minust hästi koledad pole.

Midagi uut öelda pole, nii et kordan ja kordan

Oo, nii ilus ilm!
Kuna selgus, et mäletasin valesti, kuidas mul on teraapiapäev, ja siis peavalu küüsis saatsin sõnumi, et ei tule - aga mulle vastati, et pold vajagi - on korraga terve päev vaba ja valge helge tunne hinges.
Peavalu magasin ka välja (kolme tableti toel, dohh, muidu ma ei maga midagi kunagi välja ja ohkan alati sisemiselt, kui mul pea valutab ja inimesed on: "Aga heida siis pikali!"), joon kohvi ja võtan vabalt.

Talv on tore aeg. Eriti kui tuul ei puhu.
Külm tuul on üpris karm, aga niisama külm? Kuulge, alla 25 miinuskraadi pole veel külm ega midagi, saab talvesõrmikutega käia (vastandina olukorrale, kui peavad labakud olema, muidu jäätuvad sõrmeotsad kohe ära), pikkadele pükstele ei pea sooje retuuse alla panema, isegi villaste sokkideta saabastes saab toime!
Praegu on just selline ilm, et mulle tundub täitsa hea mõte olevat postkontorisse joosta koos koeraga. Ainult olnud peavalu pärast kõhklen - see võtab nõrgaks. Enne ei saa arugi, kui toast tuppa lähen nii, et ei astu mitte ühe jalaga teisest mööda, vaid toon jala teise kõrvale. Seejärel ponnistan, et esimest jalga uuesti kergitada ja sammu jagu edasi liikuda.
Võibolla tasub hoopis veel magada.

***

Krt, postkontor pandi vahepeal KINNI.
Ma vist olin väsinud.
Ach, postitan siis homme (täna, teile).

***

Tasapisi olen omaks võtnud, et ma pole kogu aeg väsinud mitte seepärast, et ajukahjustus, vaid seepärast, et autist.
Inimesed, uued kohad, uued sündmused, kahesõnaga: info pealtung VÄSITABKI mind. Kogu aeg on väsitanud, aga kuidagi, kui mu aju hakkas end taas ära parandama, ta märkas väsimust palju rohkem. Varem ma olin selle nii omaks võtnud, et pidasingi osaks inimeseks olemisest. Täpselt nagu muud kannatamist, pidevat vaimset valu.
Inimene ongi nõme olla, aga enamik neist (meist) kannab selle mängeldes ära. MINA ent pole maailma jaoks piisavalt hea sellena, kes olen, pean üha teesklema kedagi teist ja ma ei jaksa enam!

Paneme tähele, et olen kõvasti siinsamas pähe saanud selle eest, et mis mõttes ma julgen ja tahan olla, kes olen. Nii isekas, nii ülbe.

Mis paneb mu mõtlema, et elada ikka oligi varem raske. ONGI olemas need inimesed, kes muidu teiste ellu ei sekku (noh, näiteks, et aidata, et lohutada, et paremaks teha), aga süüdistada ning halvaks panna küll võtavad.
 Jah, ilmselgelt on nad ise hädas ja õnnetud, muidu nad ei teeks ju nii. Tõestavad iseendale, et nemad on ikka õigemad inimesed, ründavad, sest neil ongi kogu aeg tunne, et neid rünnatakse. Aga tõsi on ka, et ma saan haiget, kui sedasi tehakse.
No pooltel kordadel vähemalt.
Mul on ikka, IKKA raske uskuda, et inimesed ongi lollakad, ei toimi mitte erilise sisemise tarkuse, vaid väga kurbade ja julmade ajendite peal.
See on lihtsalt nii ebaintuitiivne mõte mulle.

Muidu (laias laastus hakkasin sellepärast kirjutamagi) eile selgitasin jälle, mida mina mõtlen "inimesed on lollakad" all ja mulle vastati teemal "a kuidas tema ja enamik inimesi sellest aru saab".
Näe:

mina: kui ma ütlen, et inimesed on lollakad (kõik, ka mina), siis minu jaoks see ei ole hinnang
vaid asjade objektiivne kirjeldus
lihtsalt lollakad = minu jaoks "ekslikud ja eksivad"
lause "inimesed on lollakad" tähendab sama kui "me kõik eksime"
ja see ON ju ometi objektiivne tõde???
tema: Emmm
'Inimesed on lollakad' ei ole sama kui 'inimesed eksivad'
mina: On 😊
tema: Sinu meelest vast jah, aga objektiivse analüüsi vaatenurgast mitte
mina: aga ma ei esinda mingit objektiivset reaalsust vaid omaenda väga subjektiivset
tema: Et inimesed eksivad on järjekordne aksioom, mis tuleneb paljudest inimene olemise poolt kehtestatud piirangutest
mina: see, kuidas asi kõlab, ei ole tema tegelik tähendus ju
tegelikku tähendust ei ole üldse olemas.
sõnad on kokkuleppelised, just nagu tähestikki
see on üks asju, mida olen oma rongisaagast ja depressioonist õppinud: teha nii, tõlgendada niii, püüda olla nii, nagu "teised inimesed" on raisatud vaev
keegi sulle selle eest aitäh ei ütle, aga su oma tõed ja arusaamised on tegemata, süvenemata, olemata
sest energia on läinud üritamisele olla nagu kõik
nii saab aint katki 😊
tema: No puhtalt see sõnastus on otsene põhjus, miks suur enamus sinu filosoofia peale solvunud inimesi solvusid
See on üsna provokatiivne lihtsalt 😛
Ma tooks võrdleva näite, kui tohib
mina: ... mis on nende probleem, mitte minu oma.
Mulle on probleem see, kui nad seepeale minu suhtes sõjakaks lähevad ja ma aru ei saa, miks - aga phmt on see mulle väiksem probleem kui vajadus end "esitleda"
ja mulle on oluline just see nüanss, et inimesed on lollakad - sest kui ma sõnastan nii, et inimesed eksivad, siis see ei leevenda mu ahastust teemal "ise nii tark inimene ja ajab SELLIST jama" sest see ei kõla nagu piisavalt usutavalt, piisavalt reaalselt. See kõlab kuiva teooriana
tema: Nojah, selle võtte nimi on utreerimine 😀
mina: aga kui ma võtan, et inimesed on põhiolemuselt lollakad, lihtsalt mõnikord mõned rebivad end sealt välja, on kõik kohe selgem ja parem
tema: Aga tohib võrdlevat näidet?
mina: tohib
tema: Kõik mehed on munnid!
mina: ma aiman, mida sa edasi ütled 😊
tema: Ja sinna juurde seletus:
1. Enamikel meestel on ju munn ja see on umbes seesama
2. Enamik mehi mõtleb ka päris palju munniga
3. Tegelt võib munn olla väga mõnus asi 😛

mina: naah, ma läheks veel kaugemale: munn on see, mis (transsoolised, ok, kõrvale jättes) teeb mehest mehed, kui munni pole, pole nagu päris mees ka, on selline kahtlane ühik
aga enamik inimesi võtab seda solvanguna
ja minu jaoks on see "enamik inimesi on siis lollakad, ei viitsi mõelda"
tema: Face value on üsna provokatiivne ja ärapanev
mina: no minu jaoks ei ole seda face value't olemas
see on aint "ei viitsi mõelda.
Samamoodi ma ei kannata "armastan sind igavesti" lauset.
Kui inimene tahab öelda "armastan sind surmani ja vbla veelgi kauem", miks ta, kurat, ei ütlegi nii???
Kui tal on meestega halvad kogemused ja silme ees on parasjagu punaselt värelev udu, miks ta ei ütle "ma põlgan (praegu, seda ei pea tegelikult sõnastama) kõiki mehi!"?
"Ma vihkan (praegu) kogu maailma", palun, nii ütlen mina
miks kasutatakse sõnu ... valesti???
ja siis solvutakse, kui mina õigesti kasutan?
tema: Aga kuna keele, eriti vestluskeele esimene funktsioon on info võimalikult efektiivne edasi andmine, siis oodata selle käigus semantilist või lausa semiootilist süvaanalüüsi on natuke palju tahta
mina: mina annan seda
semiootilist süvaanalüüsi vist. ehk ma MÕTLEN, mida ma ütlen
"Ma räägin alati tõtt, nii et kuula hästi, mida ma ütlen"
ja samas mul ei ole probleemi, et ma metafooridest või metonüümiatest aru ei saaks, eks ole.
Ma saan aru ka sellest, et "kõik jalgpalliväljakul tõusid hümni ajaks püsti" (kuigi tegelt mõned inimesed ratastoolis, mõned lapsed ja mõned, kes lihtsalt ei viitsinud tõusta, jäid istuma)
ma lihtsalt ise ei ütleks nii
ma ütleks näiteks "hümni kõlamise esimeste nootide ajal tõusti jalgpalliväljakul püsti"

Natuke kirjutasime veel, aga asja uba on siin ära toodud. Minu vaatenurk sai pisut rohkem selgitatud, sest see on ikka minu võrgupäevik, eks ole.
Et - et - keelest arusaamise erinevused häirivad?
Ka mu "tee, mida tahad" on mu meelest üsna täpselt seesama, mis mindfulness. Aga kuna on teisiti sõnastatud, on mindfulness inimeste meelest hea, minu "tee, mida tahad" aga paha.
Krt, veider =)
VEI-DER.

Sest tähtpäev

10 aastat tagasi. No lugege nt seda, eks ole =)
Mingi ... jätkuv süžeeliin vist on?

Kas ma peaks pildi ka panema?
Päris kümne aasta tagust ei ole, ma alles 2010 hakkasin reeglipäraselt sünnipäevapilte panema, aga midagi suht-suht on siin.

Kuigi, kui aus olla, vihkasin üpris äsja jälle kogu maailma.
Sest olin väsinud, ei puhka välja ka 12-tunnise unega (koerapissituspausidega) ja ma tegin ja teen ja tegin ja teen ja ikka pole nii palju teinud, kui mu arust hea oleks.
Näiteks on kapid täis mu lastele väikeseks jäänud riideid ja jalatseid. Kurat, no KUI raske on Uuskasutuskeskusse saada autoga?! Ei tohiks ju väga keeruline olla, mul on autoga sõpru ja sugulasi - aga ma nüri järjekindlusega küsin selt inimeselt, kes kunagi ei vii, ja teistelt lihtsalt ei küsi, sest mus elab loll lootus, et no seekord ta siiski viib, varsti, kohe, paari nädala pärast ikka.
Võiks küsida kelletki teiselt, krt, Helen isegi siinsamas võrgupäevikus pakkus abi, aga ei.
Nojah.
Tegelt olen enda suhtes taas sallivam ja meenutan, et no saab kord ka need asjad ära viidud, sest noh - mul on sünnipäev. Ja ses suhtes olen ikka veel algkooliealise lapse tasemel, et see tundub hea ja eriline päev, miski ei saa minna tõeliselt pahasti, sest mul on ju SÜNNIPÄEV, jee!

Ei, ma ei varja end ka riidekardina taha veidi vormikamana, kui ma iial mitterasedana olnud olen.
Mulle endale meeldin ma nii (samuti)!

Mida ma ei tee:



=)

veel üks mittemidagi. väikese tähega ka

Minu pettumuseks ei tehtud kirjandusüritusel pilte.
Kõik rasked asjad tunduvad natu kergemad, kui saab ka edevust rahuldada ühtlasi, aga mis pagana rõõmu on mul toatäie kultuursete pensiokate (ok, olid mõned noored ka, olid. Ja teised esinejad) ees ulmelise õlaku ning uue soenguga olemisest?
Jõledat "Triinu Meres, kirjanik" esinduspilti ka ei õnnestunud ajakirjanduses kummutada.

Kokku toimetas juuksurnaine (vähemalt 1 ja seesama kahel erineval päeval!) mu pea kallal seitse tundi.
Ei, midagi hirmus erilist pole, aga no ta on ju õpilane, saab kogemust - ja kokku TULI lahe.
Lihtsalt noor igavik läks.
Mitte et ma poleks kunagi ammu endale ise pähe lõiganud ja osaliselt blondiks värvinud sama laadi osalt poolpikk-osalt lühike soengut, aga peab tõdema, et juuksurikäe mekk man ei tee parimates aastates naisele nagu mina just halba.
Iseasi, kas on õigustatud fakken SEITSE tundi selle alla panna, et olla vähem ilus, aga lahedama välimusega kui varem.

Jaa, väsitas küll hullupööra. Jaa, ikka olen väsinud.
Jah, järgmisel päeval peale värvimist, ja ilmselt homme - mis tehniliselt võttes on täna, magasin 20.13 - 23.37 - ka veel.

Noh, ja siis ei tehtud pilti ka!
Nördimus =P

Lisaks - kuna olen nii hirmus väsinud ja ta üllatas mind; mitte ei hakanud vedama, kuskile jubedalt pürgides, vaid viivitasime pärast postkontoris ja poes käimist veel pargis ja siis täiesti ootamatult sattus Totoro mänguhoogu, kargas ühele poole pargiteed ja kui ma alles sellele reageerisin, teisele poole - vedas mu koer mu lumme kõhuli. Nägu ka lumme. Kindata käsi ka lumme. Mul olid jalas tossud, sest 3/4 maad enne jooksime, nii et loomulikult läks lumi ka sinna sisse.
Varbad külmetasid veel kaks tundi hiljemgi, alles villaste sokkide jalgapanek aitas.

Ütleme lühidalt: koduukseni oli vast 100 meetrit ja ma panin kinda kohe kätte, aga ikkagi oli selleks uksenijõudmise ajaks käsi nii tuim, et ma ei saanud taskust võtit kätte. Kuulsin teda seal, kolises, ent käsi ei tajunud võtmekontuure üldse. Külmast ebaadekvaatne.
Ma olin veel tund aega takkajärgi koera peale mossis, kuid kuna ta magas (aa, üleväsinud laps, seda ta kargas nii ootamatult ja kaugele), ei väljendanud seda kuidagi, ja nüüd on kombes.

Pargis ütlesin EI ja SEE EI OLNUD LÕBUS mitu korda.

Nüüd võiksin oma supi ära süüa ja jälle magama minna.
Kuigi pole kindel, et jaksan. Väsinud olen, voodi on ent eelnevat hambapesu eeldav ja üldse, tahaks ka midagi magusat veel
Ja külmkapis on mangokohukest (mu lemmik koos kookosekohukesega), aga kohuke ilma kohvita, see pole nagu - see?

Igapäev

Jalad valutasid nii, et ei jäänud enam magama pärast Totoro "niits-niits-niitsu" voodi ees.
(Ei, ta ei taht õue, seal me juba 2 tundi tagasi käisime, ta tahtis seltskonda.) Tõusin üles, mängisin koeraga, panin jalgadele valuvastase masina külge (see on NIIIII tore asi, tõdesin, kui üleüldine valutamine nii palju tagasi tõmbas, et konkreetsete kohtade valu häirima hakkas), õpetasin koera (mis on phmt ju ka mäng), sõin, Totoro õppis käppa andma koos sellega, et temagi sõi - ja nüüd see masin muudkui tiksub mu küljes ning elu hakkab taas mõnus olema.

Ma alguses, kui kodanikud selle mulle kinkisid, rõõmustasin väga hirmsasti - aga mul oli igalt poolt nii halb, et tegelikult ma ei tajunud, et ühe valu mahavõtmine väga suur asi oleks. Seda enam, et nagunii sain valu vaid "maha" - mul valutasin mõlemad jalad taldadest pihani. Päris MAHA üks pisike masin valu ei saanud, kuna ma tervet päeva selle all ka ei istunud ju. Piirkond oli liiga suur.
Aga nüüd, kui valu on nii kõvasti tagasi tõmmanud, et kui peale tuleb, häirib tugevalt, on ikka hirmus meeldiv omada vahendit selle maha võtmiseks. Täitsa maha läheb nüüd, ilma jutumärkideta.

Tiksub siin vaikselt ja jalg ei tundugi enam kuum ja ere, vaid lihtsalt suriseb veidi.
Teine jalg valutab ka vähem. Ilmselt solidaarsusest.

Muidu käisin juuksuris. Tööstushariduskeskuses.
Ülehomme (nüüd juba homme) lähen tagasi, sest kaks ja pool tundi nad aint lõikasid seal, värvida ei jõudnudki. Ma tahan värvi ka!
Aga. Nad tegid mu tütrega NII ILUSAID asju, et saavad andeks kõik minu peal tehtud ebatäiused.
Pilti?
Ma vaatan, vast keegi teeb tast.
Minust saab mu sünnipäeval nagu ikka.
Kuigi enne on üks avalik kirjandusüritus, vbla sealt saan ka mõne edevuspildi.
Aweron tegi mulle väga laheda õla-kaunistuse (sidekriips, et ei loetaks õlaka-unistuse) ka dressikale, siis jääks see samuti peale ...

Joon hommikukohvi ("ja sai õhtu ja hommik ja uus päev"), söön maapähklivõid ning jube hea on olla.
Võimalik, et ositi sellepärast, et eile oli nii jõle.
(Alustasin kirjutamist juba üleeile, noh).
Üldiselt ärkan plaksust. Vaja on, mina ärkan - aga eile oli esimest korda nt 15 aasta sees nii, et ärkasin ja panin kella 9 minutit hilisemaks, sest niiiiiiii raske oli.
No ma öösel ei jäänud magama, siis käisin koeraga väljas ja jälle ei jäänud ja ...
Sain muidugi üles ja tegutsema ennast, aga foon peavaluks oli juba loodud. Juuksurist lahkusin valuga ja phmt ibukas ja sumatriptaan aitasid ainult veidi, enne kui koju jõudsin, kuuma duši all käisin ja voodisse vankusin.
Ei ole väga huvitav, eks ole, aga lihtsalt ... lihtsalt mu peavalud on kõige tabletipuhvriga nii jubedad, et ma ei ignoreeri neid. Mõjutavad mu elu liiga palju.

Oh, mis tõi mulle VIIMAKS kirjutamise ajal ka meelde! (Umbes kaks aastat olen mõelnud mainida, aga ALATI unustasin ära, sest noh - täpselt enne uinumist mõtlesin sellele ju ainult.)
Kui ma voodis ise seda plaanimata, mitteteadliku tegevusena väga sügava hingetõmbe teen, kasvab tõenäosus varsti magama jääda kohe kõvasti. Vbla on teiega samamoodi?
Pool minutit enne uinumist tuleb sügav hingetõmme?



Sest mu igapäev on legendaarne!

Ei kanna maailma

Hakkas veel heam.
Kusjuures - ootamatu, aga seletab mu järjekindlust üle pingutada - eile tegin ära kõik asjad, mis plaanitud ning mitte rohkem.
Nii tore oli seepeale, et pärast keskööd tegin veel tomkhalikku suppi (sealihaga, seda oli parasjagu), pesin pead ja panin pesumasina tööle, tegin kätekõverdusi ja täna on ikka veel hea.
Kuigi - hämmastav - väsinud.
Mõnus soe roidumus.

Pole isegi kindel, kas tahan koeraga raamatukokku joosta, sest selgub, et Kate Atkinsonil on VEEL raamatuid eesti keeles. Lisaks "Inimkroketile," ma mõtlen. Lausa kolm (olgu, ühe raamatu esimene ja teine osa on neist kaks) tükki!
Ühe lugesin läbi, aga mu Mittedepressiivses Väikelinnas on neti teatel ka teised olemas.
Hea soe on olla, ma miskipärast tunnen, et esikut pühkida oleks palju toredam kui õue minna.

Esik pühitud. Muidu ei saa arugi, et mul mingi karvane koer on, aga esikut pühkides alati märkan. Lisaks on see kokkupühitud karvahunnik veidralt roosakas, "Armas roosa kiizu!" nagu Poeglaps koera kohta ütleb.
See esikupühkimine ei ole "peseks või sokke"-sündroom. See on: mõtlen, mida ma tahan. Midagi kasulikku tahaks teha, puhatud juba on, just tõusin magamast ja andsin koerale süüa, kohv on arvuti ees joodud, hakkamine peal. Nii, mis kasulikke asju kohe ette võtta on?
Kirjutada veel ei taha, see tahtmine tuleb millegipärast hiljem, kui enam valge pole. Taarat viia - iu, üldse ei taha. Poodi minna - eriti ei taha.
Ja siis jäävadki esiku pühkimine ja raamatukogu valikusse, kuigi, nagu näha, põrand võitis.

Pole välistatud, et võtan Totoro kaasa ja ikkagi lippan raamatukokku samuti, aga kui, siis hiljem. Ei püüa veel viimaseid valguskiiri, võtan hoopis D-vitamiini. Joon kohvi. Mõtlen, kas One Piece'i vaadata.

Põhjus, miks ma pole One Piece'i, suu vahus, viimasel ajal kiitnud, on lihtsalt selles, et vaatasin kõik varemtoodetu ära ja nüüd saan 24 minutit nädalas uut episoodi. Ja kui siis terve episood, algustiitrid ja "mis toimunud" maha arvatud, nii et jääb heal juhul 20 minutit,  toimub kolm erinevat võitlust ja süžee üldse ei liigu, ei ole midagi kiitvat öelda samuti.
Siis ma vahepeal kogun episoode. Ei vaata, et saaks jälle 2-3 järjest ära näha.
Praegu on kas 2 või 3. Aga äkki ootaks veeeeeeeeeeeel ..?
Läheks jookseks hoopis raamatukokku, enne kui see kinni pannnakse ..?

***

Raamatukogus oli tõesti "Elu elu järel", ent peale esimese ja teise osa endale laenutamist tegin vea - mõtsin, et üks õueskäik, külastan poe ka ära.
Nüüd nii väsinud, et raske sõnu moodustada. Oli vaja, no oli vaja ..! Isegi mandariinide ja küüslauguta oleks veel päeva vastu pidanud, kõik muu oli nagunii juba puhas "kui ma juba siin olen, võin ju igaks juhuks võtta, ära tarbime ikka".
Nojah, aga mis tehtud, on tehtud =P

Varrak pole ikka toimetatud raamatut saatnud. Ma ei mäleta, kuidas "Valikutega" oli, mul oli toona TUNNE, et kõik toimub välgukiirusel, aga tegelikult võibolla läkski kuid? Ilmumisaeg novembris nagu viitaks sellele. Tunne, et toimub hästi palju hästi ruttu oli vast sellest, et seni olin mina pidanud anuma: "Avaldage, mind, palun avaldage, ma kõlban vist? Ei, kui ei kõlba, on ka kombes!" ja nüüd ma lihtsalt andsin teksti sisse ja kõik.
Komplimendid, et hea raamat, tulid veel pealekauba.

Nojah, ja aeg muidugi LÄHEBKI kiiresti, ma juba nii vana. Aastad vihisevad "viuh!" ja "viuh!" mööda ja kuidas nii, et rong oli juba üle nelja aasta tagasi? Paar aastat tagasi ju?
Krt, sel aastal on pooljuubel lausa.
Ei, ma ei ole möödunud aja jooksul maailma päästnud.
Aga noh - mul on eluõigus ikkagi. Nii kummaline, kui see ka ei tunduks.

Novembris kirjutasin sedasi:

Ma ei jaksa tervet maailma

oma õlgadel kanda.

Kord paari kuu jooksul tuleb see meelde,

panen maailma maha,

ja tead:

kordagi pole

ta hukka veel läinud

seepärast.

Vä-si-nud

Oi, ma üldse ei arvanud, et uusaatalubaduste täitmine läheb nii, et mul on migreen, võtan tabletti, mis materdab valu maha, aga jätab meeletu nõrkuse, midagi ei jaksa. 5 asjagi ei tule päris täis, kui mitte pidada ka nt ilukirjanduse lugemist Asjaks.
Järgmisel päeval sama.
Aga no - ma teen aint seda, mida tahan? Absoluutselt täidetud. Mitte liiga palju? Absoluutselt täidetud.
Kergelt õõvastav, kui täpselt mu keha antud juhtnööre täidab.

Arvan, et vaatan uue Mary Poppinsi filmi ära.
Mu lemmiknaine Soomest soovitas tuliselt (nt Emily Blunt is phenomenal! THIS is the steely bitch that is Mary Poppins, as disarmingly, gloriously charming as she is also ja There are some moments that are less engaging, but far more deliciously magical moments. I have to admit to several instances of sentimental waterworks... 💗 ja And yes, of course the plot (there is a plot) is fairytale-simple, but this IS a fairytale) ning noh - mina olengi ju Mary Poppins.
Ennast on ikka tore näha, eriti läbi teiste sõbralike silme.

Mittesõbralike ... mitte niivõrd =)
Aga koos tundmisega (mitte teadmisega, tean seda kogu aeg), et maailm saab hakkama, mina ei vastuta tema eest, on ka "nad said valesti aru, api, mismõttes on mul maailmale selline mõju, ma ju ei taha! Kuidas mu tegusid ja sõnu üldse sedasi tõlgendada saab?!" palju leebem ja toob isegi kerge irve suule.
Sest pole minu töö ja vastutus maailma ümber teha, nt sealsetele inimestele end ära seletada, et nad ikka mõistaksid.
Nad ei saa must üldse õigesti aru? Karm värk, ent nende probleem, mitte minu oma =)

Kuidas, kuidas ma ära unustasin, et minu heaolu on minu kompass teel, selle üle valvamine mu tegude ja tegematajätmiste juht?
Aga unustasin. Ei tundnud enam. Jube oli olla - aga pange tähele, ka kellelgi teisel polnud sellest parem. Kui lasen end omaenda heaolul juhtida, teiste jaoks teen ikka - sest tahan. Sest mul on hea, kui neil on hea.
Lihtsalt usaldan iseend ja rohkem ei tee, kui mu enda heaolu laseb.

Jätkuvalt hämmelduses, et ei taibanud enda eest väljasolemist jätkata

Ma ikka veel ei suuda päriselt uskuda, kuidas sain ÄRA UNUSTADA, et ma ei vastuta maailma ega teiste inimeste eest, ei ole minu asi neid ümber teha.
Ja kui kerge ja hea on nüüd, kui see meelde tuli.
Selgelt ikka midagi väga olulist on mõtlemisviisis kinni, sest oma suuremat annust antidepressante võtsin ja võtsin ja see omakorda võttis kõige hullema valu maha - ent kirvendas ikka, kogu aeg kirvendas. Inimestel on minuga halb, pean paremini tegema - aga ma juba olen nii hea, kui suudan, ma ei saa ju rohkem teha, end täiesti ära lammutamata - minust ei jätku, ei jätku, ei jätku, kõik on nõmedad, tahavad arutult palju ... - kuni tuli meelde, et ei peagi jätkuma kellelegi teisele kui mulle endale.
Jah, ma ei jõua soojaks kütta ilma.
Jah, maailm (täpsemalt inimesed selles) tahab alati rohkem. ALATI, ükskõik kui puruks enda teen, ikka pole piisavalt. Kontrollitud.

Ja mis siis?
Ma ei pea andma.
Krt, endalgi vähe =P
Ma saan vaid iseenda eest hoolitseda, minu enda tunded on ainsad, mis mu kontrollile alluvad!!!

Millega seoses annan ka uusaastalubaduse.
Ma nimelt tasapisi muutsin ära süsteemi "plaanin päevaks viis asja ja siis teen need ära". Sellest sai esmalt "plaanin päeva viis asja, teen need ära ja siis veel mõned, sest ma ju jaksan", siis "mis ma ikka plaanima hakkan, nagunii teen viis + midagi" ja viimati juba "teen kaheksa-üheksa-kümme ette kavatsemata asja ja mõtlen õhtul, et SEDA ja SEDA oleks veel teha võinud, aga noh - homme teen".
Nii et mu esimene uusaastalubadus on: hakkan jälle järgmiseks päevaks plaane tegema ning EI tee krooniliselt üle normi.
Olgu, viis asja on mulle juba liiga raske saavutada, teeme kuus.
Ja vahel võib normi ületada ka. Aga VAHEL.
Mitte kuramuse seitsmel päeval nädalas, neist ühel, olgu, tegingi kuus asja. Puhkepäev phmt.

Nii et kuigi mul kuhjuvad kirjutatavad jutud (""Loomingus" tuleb ulmenumber, vast sa aprilli keskpaigaks ..?", "Ulmejutuvõistluse tähtaeg on 31. märts, lõpetame enda oma ära ja saadame sinna, onjo" - ütlesin muide MINA ISE) ja ma ootan iga päev toimetatud tekste "Kuigi sa proovid olla hea" päris valmis tegemiseks, see on ikkagi hetk, kus endalt küsida: "Kas maailm läheb hukka, kui mu jutt sinna "Loomingusse" ei lähe?"
Nii.
Maailm ei lähe hukka - ja vast ei ole ka mõtet panna mõnd pooleteralist teksti, mille varem hülgasin kui "pole küllalt hea" lõppu kandma ja anda sisse raha pärast.

Raha on tore asi, aga mu nimi on mulle kallim ning "käib küll"-asju ikka väga ei tahaks (rohkem?) teha. Teadlikult teha veel pealegi. Sest korralikult kahe jutu tegemiseks + raamatu toimetamiseks ei ole aprillini lihtsalt aega.
Teen ulmejutuvõistluseks nii hästi, kui suudan ja ei üritagi rohkem.
Minu heaolu on rohkem väärt kui MISKI muu. Ja kas ma tahan teha midagi keskpärast, kiirustatut? EI.
Ja mina ka ei vastuta, kui nimetet "Loomingu" ulmenumber on piinlik ja suvaline. See ei ole minu asi, sellega tegutsevad teised, las nemad vastutavad ka. Minu komme korjata enda peale vastutust, mis pole minu, on nii mind ennast kahjustav, kui ÜLDSE saab.

Ütleme, mu uue aasta teine lubadus on teha täpselt nii palju, kui mu enda heaoluks tundub vaja olevat ning mitte millimeetritki rohkem.
Nagunii on selleski lubaduses lõtk: nagu TUNDUB vaja olevat. Aga ega ma ole mingi kõiketeadja, et võiksin kindlalt öelda: "Seda on heaoluks vaja, seda mitte."

Kui tuiskab silmi

Kui on selle talve tormiseim päev, on ometi just õige hetk koeraga loodusesse luusima minna?

Ei, aga ON ju?! Totorole meeldib lumi hirmsasti, peaaegu nagu surnud haki pea, ta möllab selles alati ja loobib seda õhku ja kui ta korralikult rihmas on, on tema kiskumine ja hüplemine tegelt päris tüütu. Esimesel korral, kui õue läksime ja lumi oli maas, ta heitis kõhuli, tõusis, astus sammu ja siis heitis taas kõhuli, et sellele imelisele ollusele lähedal olla.
Nii et kui ma nägin, milline sadu õues on ja lumilumilumi, rõivastasin end soojalt, võtsin koera rihma otsa, kõmpisime linnast välja ja siis lasin ma tema lahti ning marssisin ise mööda jõeäärt kaugusse.
Ei, ega ei tohiks küll, nii tsivilisatsioonist väljas see jõeäär pole, et Totorod ja koerad seal vabalt ringi lipata võiksid ja kedagi kindlasti ei kohtaks. Aga no kolmapäeva päeval lumetuisuga ei olnud väga karta, et seal kedagi veel kõnnib. Normaalse ilmaga nädalavahetustel käivad seal näiteks teised koerajalutajad, aga täna polnud isegi jälgi.
Parematel aegadel on seal ka rada, aga täna küll ei olnud. Tuisk, noh.
Millega seoses sattusin jõkkekukkumisohtu, sest kuna läksin tunde järgi sinna, kus VIST on rada, aga lume alt ei paista, ühes kohas ikka üsna kindlalt polnud. See oli väga kallak, üpris libe ja jõgi oli meeter eemal.
Ma liikusin siis edasi väga aeglaselt ja ettevaatlikult ning  Totoro, kelle arust veidralt käitusin, hakkas hoiatavalt haukuma. KOLM haugatust!
Hea, et ma ehmatusest selle peale ikkagi jõkke EI kukkunud.

Igatahes oli jõe ääres kondamine lahe. Koer tormas, lumi lendas, mul olid head saapad ning isegi terve saabastatud jalaosa lumme kadudes (aa, täistuisanud auk) püsisid jalad kuivad. Ainult kui linna tagasi jõudsime, olin nii väsinud, et lõpuks tuli kukkumine ikkagi ära. Ent mitte jõkke ja isegi auto alla ei jäänud, nii et võit.
Aint nüüd võiks lõpuks soe ka hakata ju? Mul ei hakanud õues isegi eriti külm, kuigi kukkumise käigus läks lumi kindasse ning kodutrepist üles ronides tuvastasin, et mantel on üsna märg. Ent nüüd, kaks kruusi matet ja poolteist kohvi hinge all, arvukatest piparkookidest ja loomalihahautisest rääkimata, on mul täpselt sama kõhe olemine, kui õues oligi.
Isegi KAKS kampsunit ei päästa.

Muidu "Loomingu" arvustus on ka viimaks netti jõudnud. Tõsi, "ERR kultuuriportaalis", aga ei tasu muretseda, on küll sama jutt, mida "Loomingust" lugesin.
Koos jubeda pildiga. SEDA "Loomingus" polnud.
Ma ei saa aru, MIKS nad selle telemeigiga ära rikutud näo + kuna olin just juurde võtt, aga ise veel ei teadnud, et too kleit vähe kitsaks on jäänud, liiga kitsa kleidiga pilti mu põhifotona kasutavad, aga noh.
Vähemalt ise tean, et ei ole nii krõhva.

Olen hoopis teistmoodi krõhva.

Jaanuari lõpus on mul üks mäng ees, küberpunkvamplarp, ja ma täitsa tõsiselt plaanin enda selleks pooleldi ära blondeerida. Teine pool jääb selleks "punk"-osaks. "Lopsakas blondiin" ja häh! Vahepeal võin siuke ka olla!
Ma sain täpselt selle rolli, mida tahtsin. Aweron teeb mulle ühe välise-ilu-õlaku ka ja no sellele krõpsud külge liimida, nii et saan ta reaalselt õlale panna, ikka suudan. Poolblond poolpunksoeng, armeepüksid ja punased ketsid - kui ma ka midagi muud head sel mängul teha ei suuda, vähemalt välja näen vinge, mhmh.
Sest mulle meeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeldib vinge välja näha!

Huvitav, kui ma nüüd varsti saan kätte oma järgmise raamatu toimetatud käsikirja, selle omakorda läbi toimetan, siis lõpetan ära ühe jutu, mida sõbraga kahepeale kirjutan, kas ma järgmise raamatuna peaks kirjutama midagi - noh ... no phmt selle võrgupäeviku tükid + muu asjassepuutuv jutt?
Mulle ON kallid igasugu teemad, mil kirjutan, muidu ma ei viitsikski ju. Aga kui kirjutaksin vahelduseks raamatu teemal "maha äng", äkki see oleks korraga lihtne, oluline ja tooks ka sisse? Sest noh.
Stoori oleks suht vinge tõsieluraamatu kohta ju =P Ja elulooraamatud müüvat.