10 päeva kassihoidmist

Kass istub kraanikausikapil ja vahib mind süüdistavalt.
Ma ei reageeri ka, sest KOLMANDAT korda poole tunni jooksul valada tühjaks ja täita puhta veega kruus kraanikausis oleks selge tunnistamine, et mind ei huvita mu enda mugavus, vaid ainult kassi tujud.
Siis lendab kõrgel majast mööda lennuk. Kassi silmad lähevad kaks korda suuremaks, neisse ilmub unistav pilk ja ta jälgib mürisevat lennumasinat lummatult.
Koerale meeldivad samuti lennukid, kuigi tema puhul on lennukilembus ses mõttes arusaadavam, et ta on ka linnufänn olnud juba väikesest saati ja kõik, mis lendab, huvitab.
Ka kärbsed.
Minu kodus kassi kärbsed üldse ei huvita, aga koer jälgib neid ning üritab kiirete pealiigutustega kinni napsata.

Lisaks maitsevad kassile koerakrõbuskid (need, mis mu kunagine klassiõde tõi - ma vist pole sellest rääkinud? Tal muutus koer allergikuks ja et sellesinase kutsa kõrvad pärmseenest paiste ei läheks, tohib ta süüa ainult spetsiaalset allergikutoitu. Seega jäi perenaisel üks tosinakilone lahti tehtud kott koeratoitu üle. Kuigi me pole IIAL erilised sõbrad olnud, otsustas ta minult küsida, kas mulle võiks tuua. Võis ikka, nii tore! Ja need krõbud meeldivad väga nii Totorole kui ka Korpusele), mille tasakaaluks on, et koerale maitseb kassikonserv (mida kass ise eriti ei taha).

Kassi saabudes ei teinud kumbki loom kuigivõrd tsirkust. Paistsid mõtlevat: "Aaah, see tüüp! Teda ma juba tunnen!"
Ent koer siiski oli häiritud.
Suhtus ja veidi suhtub kassi pisut kõhkelvalt, ei taha tast mööda minna pea poolt ning samas ruumis vähem kui meetrise vahega põrandal magavad kass ja koer on minu heldinud pilkude ning vaikse kudrutamise allikaks - s.t. sellist olukorda et tule üldse tihti ette, enamasti on üks ühes ruumis, teine teises ja kass üldse kuskil aknalaual või muidu kõrge koha peal. 
Ja kui kass tahab, et koer mujale liiguks, istub ta tema kõrvale ja põrnitseb.
Ma pole näinud, et Totoro üle minuti vastu peaks.

Üldiselt ma ei näe, et kassi munadest ilma jäämine (tal on kassiaids, nii et mulle tundus ka, et pole ilus teda seda levitamas hoida ja valikud olid phmt kas kastreerimine või toaelu) väga mõjutanud oleks. Sööstab ikka ajuti mingi nähtava põhjuseta siia-sinna mööda korterit ning kraabib ennastunustavalt jalamatti. Võibolla on ta veidi leplikum krõhvitsemise suhtes (kui ei meeldi, kõnnib ära, mitte ei küünista - aga ka siis, kui küünistas, küünistas tegelikult hellalt, verd välja ei tõmmanud) ja on natuke vähem kärnas teiste kassidega kaklemisest. Aga kärnad ja kaklushaavad on ikka olemas.
Ilus, sile, pehme ja paks on ta nüüd küll.
Mitte jube paks, aga pigem siiski kerekas, mitte selline nälginud vare nagu vahepeal.

Koer (räägime vahelduseks temast samuti) ajab ikka veel karva. Nagu - JUULI on peaaegu käes! Mis krdi "kevadine karvavahetus"?! Kusjuures suurem karvaajamine on möödas, ei tule enam midagi tuustide ja tortidena maha, aga lihtsalt KARVA, KARVU jääb igal sügamisel pihutäis kätte.
Kas kuumus on põhjuseks? Kas koera keha mõtleb: "IKKA on palav, ajame veel maha!"?

Ikka on palav.
Mhmh.
Aga vähemalt õhtul 7 paiku on juba hea olla. Arvestades, et vahepeal oli ka kell 21 liiga palav, edasiminek.
Või on nädal pööripäevast edasi juba normaalne, et ööd on pikemad ja jahedamad?

Oleme üldrahvalikud

See ringkiri on tore.
Sest ikka on põnev näha end läbi teiste silme.

Epp tegi algust, teised jätkasid ja küllap jätkavad veelgi, siin on minu vastusterida (veidi muudetud kommentaarist, mille algse postituse alla jätsin, sest uuesti kirjutades tuleb uusi mõtteid ja mõned blogijad, kes muidu polnud ajus esil, tulid kaaaa):

Oled sunnitud veetma pool aastat asustamata saarel, muust maailmast ära lõigatuna. Sul on võimalik endaga kaasa võtta üks blogija. Kelle valid?
Ebaaus teiste suhtes, aga Murcaga olen ma koos reisinud ja tean, et ta ei virise ja saab endaga hakkama. Murca.

Oletame, et sul on õnnestunud tol saarel ellu jääda. Aga rumala peaga lähed järjekordsele merereisile, satud tormi kätte, ja voilà! taas kord maandud asustamata saarel, ihuüksi. Seekord on sul võimalik endale seltsiks valida üks blogi. Jaa, mitte blogija, vaid nimelt blogi. Sinu valik on... ? Murca ikka. Ta küll kirjutab harva, aga tema vanu poste on ka rõõm üle lugeda. Kuidagi hoiab mind uskumas, et inimesed on seestpoolt suuuuuuured

Kellega blogijaist tahaksid üheks päevaks kohad vahetada?
Eeeee ... Hundi ulg oleks lahe. ERITI kui ta on surnud. Saaksin kord surnud olnud naisest kaks korda surnud olnud naiseks. Peen värk. Aga kui ei ole, siis üksi metsas päevaks on ikka tore. Eriti kui enne sõitma ei pea, vaid toimub automaatne kehavahetus.

Sul on tarvis Inglismaa kuningannale õhtusöök kokata. Keda palud kööki appi?
Tähendab. Frieda võiks ju ise hakkama saada ja ma võiks talle abiks olla? Aaah, aga notsu! Jaa, see oleks lahe!

Sul on vaja stiilinõu. Millise blogija käest küsid?
Ma ei vaja seda iial.

Sul tuleb asendada loomaaia lõvipuuri talitajat, abiks võid võtta ühe blogija. 
Maitea, mis seal ikka nii väga teha on? Vaheuksed kinni, liha sisse, vaheuksed avada. Vbla natuke puuri ka kasida, kui lõvid taas vaheuksega eraldatud.
Ja vaimustunud hääli teha, tasa, et lõvisid mitte segada, kui nad eriti nunnud on. Lõvid on suht-koht mu lemmikloomad.
Nii et mul pole kedagi vaja, üksi on kõige rahulikum.

Sa hakkad tähtsale kohtumisele hiljaks jääma lihtlabase hommikuse laiskuse tõttu. Et laiskus ei kvalifitseeru mõjuva põhjusena, vajad usutavat vabandust, head Lugu. Kes blogijaist võiks sind selle väljamõtlemisel aidata?
Tähendab. Mina räägin ju tõtt!

Sul on võimalus ühe blogija isikliku elu kohta mistahes küsimusi esitada. Kelle valid?
Ma ei taha kelleltki küsida midagi, mida ta ise rääkida/kirjutada ei taha ju!

Nimeta mõni blogi, mida sa oma blogrollis presenteerimast hoidud, kuid sellegipoolest teinekord salaja lugema hiilid. 
See pole salaja, aga vahel loen Kauri blogi - tal juhtub põnevaid, mis siis, et lühikesi poste vahele, aga seda loodusvaadete paraadi ja sportlike tegude kirjelduste jada ma iganädalaselt jälgida ei viitsi.

Millised blogid sind ärritavad?
Ei ärrita miski, aga väga paljusid ma ei viitsi lugeda. Mul ei ole tunnet "oo, teistmoodi elutunnetus", mul on "hea küll, need on su teod, aga kus on mõtted?!"
Mitte et ma kõiki mõtteid kirjutavaid isikuid loeksin, aga need, kes mõtteid ja tundeid teises-kolmandas-viiendas jaoks kirjeldavad, juba tüütavad mind. Mõtted on esmajärgulised, teod käivad nende juurde lihtsalt. Sest millegi PEALE peab ka mõtlema.
Noh, ja on see blogi, kuhu ma isegi sisse ei vaata, kuigi ilmselt seal on vahel mõtteid. Sest ma ei tunne vajadust seda inimest oma maailma lisada.

Millised blogid sind vaimustavad?
No need, kus ON mõtted, noh. Parem, kui minu omade suhtes natuke nihkes, aga kui on täiesti teistsugused, mul on ebameeldiv. Sest mis toimub inimese peas, kes NIIMOODI mõtleb, pole mitte põnev, vaid õudne.

Kõige ilusam blogija?
Epp, puhtesteetiliselt ta vist ongi kõige-kõige.
Kuigi Murca on ka valusalt kaunis ja Rentsil on imelised lihased ja juuksed ja kui ma korra tikrit nägin, jätsid tema õlad mulle kustumatu mälestuse, ja karikate emand ja Aweron ja ... kamaan, blogijad ongi ju ilusad?

Kõige ausam blogija? 
Mina vist =P

Kõige mõistlikum blogija?
ma ei kipu väga mõistlike inimeste blogisid jälgima, aga neist, keda jälgin, vbla  Lauri.

Kõige hingekosutavam blogija?
Ikka Murca. Miks ma sinna üksikule saarele teistsugust blogi tahaksin?

Blogija, kellega sa hingesugulust oled tundnud?
FRIEDAAAAAAAAAAAAAAAA!!!!!
Aga teistest: kellega ma EI ole tundnud?! Ka nendega, kelle blogid mulle üldse ei istu, midagi ikka ja alati.
Ma siukse loomuga.

Blogija, kes sind naerma ajab?
Rents.

Blogija, kes on sinu jaoks salapärane?
Tavainimene. Ma ei tea temast praktiliselt mitte midagi, ta kirjutatut aga loen ülima mõnuga.

Blogija, kelle postitusi sa pikisilmi ootad?
Murca.

Sinu lemmikkommentaator(id)? Paluks vaadata laiemalt kui vaid su omaenda blogisabade piires.
AbFab.
Aga notsut on ka alati rõõm näha - s.t. natuke on nagu kvaliteedimärk, et kui ma sattun lugema blogi, mida tavaliselt ei loe, ja näen seal all notsu kommentaare, mul on "ahaa, siin päris prügi ei kirjutata".

Ja lõpetuseks üllatus: saad kuldkalakesele esitada kolm blogiteemalist soovi. Lao lagedale.
Eveliis - see vana - tagasi!
AbFab tagasi!
kodanik, kes oli kunagi juuksur ja Rentsi sõber ja nimi on vist endiselt Maarja ja ma tema blogi umbes aasta aega lugenuna üldse otsustasin enda oma kirjutama hakata, tagasi!

Leitsakus ununeb

Krt, see oli notsul nii läbinägelik tähelepanek.
Kuidas ma ise seda ammu sõnastanud pole?!
"Kui inimene teeb, mis ta suudab, tuleb vahkviha peale, kui see kellegi meelest piisavalt pole."
Muiduggi.
Kui on rohkem kama, rohkem pohh, ei ole nii tähtis, mis teised arvavad.
Isegi kui ennast ja maailma vahel segi ajada.
Ehk oma piiri peale käia EI ole hea ei endale ega teistele.

Kui sa juba teed, mis suudad, oled kõigi oma servade peal ja IKKA tuleb: "Sa oled PAHA!" tuleb ka raev.
"Mida te tahate, et ma veel teeksin?! Ma JUBA TEEN NII HÄSTI, KUI SUUDAN! Te tahate ikka rohkem?! MINGE PERSSE! SÜGAVALE SISSE! MUL EI OLE ROHKEM ANDA!!!! See oli PAHA?! Ma veel näitan teile paha!!!"

Et pole vaja teha kõike, mida vähegi suudan, võib ka lõdvemaks lasta?
Tegelt võiks. Aga mul on --- noh, muresid, eks? Ja kuigi võiks ju kehitada õlgu ja leida, et ega ma lageda taeva alla jää, ega mu poeg elu lõpuni õnnetu pole, ega maailm lähe hukka, kui ma toda ja toda viiendat asja ei tee, ma pean seda endale mõistusega meelde tuletama (näe, tehtud).
Tunnete pealt võttes olen kogu aeg pinges ja teen, mida suudan, sest muidu on hullem.

Kauril oli ka tähelepanek, kuigi seda ma märkasin isegi: et lawful ja chaotic vastuolu ja sinna polegi midagi teha.
Lisaks kerge hämming, et nii paljud blogijad ja kommentaatorid lawful on. Mõned neutralid ka.

Olgu, jätab tolle koerakaka ja prügikonteineri teema nüüd selja taha. Ma korra juba jätsin, aga mitmelt poolt võrgust tuli samal teemal postitusi üles, siia ka uusi kommetaare leegion ja siis kuidagi ... ei jäänud selja taha. Maitea, käisin ringiratast või midagi, jälle sama asi ees!?

Muidu üritasin seletada K.le, kes pole eluski armunud olnud, mis tunne see on.
"See pole see, et "Oo, ta on maailmatore!" See on pigem: "Tema ongi maailm, muu on suht pisiasjad ja tulevad vähe arvesse!"
Ma arvan, sain üsna täpselt defineeritud, mismoodi tunne on.
Lihtsalt kui perioodiliselt armuda, vahel viite kodanikku korraga, saad ka aru, et see on lihtsalt TUNNE ja läheb mööda, ning armumine ei valluta sind.

Mul on raske ette kujutada elu, kus pole kordagi armunud oldud. Võimalik - ent nõuab pingutust.
Kuigi ma lähemad kuus aastat minevikus olen armunud olnud ainult Zorosse ja Sanjisse ...
... ja selle tunde meenutamine paneb seest õrnalt ja magusalt kihama nagu juba unustatud aroomi meenumine. Ehk armumine pole mu jooksvas elus üldse kohal.
Aga kuidas on mitte kunagi armumist tundnud olla ja mitte aru saadagi, kuidas on armuda?
Väga mõistatus.

Jaanilaupäevaunisus

Olen viimastest päevades suht tapetud.
Aga eelmise postituse kommentaaride lõpuosa tõi rahu, öösel ei pööranud isegi pea valutama ja kuigi mu poeg hakkas minema maale (jaanipäevaks) ja buss, mida ta ootas,  ei peatunud meie normaalses peatuses vaid sõitis mööda ja ta uuris ja avastas, et aa, peatused oli ümber tõstetud, ta oleks pidanud olema 50 meetrit mujal, ning nii sõitis ta koju tagasi ja keeldus rohkem siit liikumast, olen siiski maailma ja enda suhtes üpris leebe.
Et noh.
Läks halvasti - ega me keegi olegi täiuslikud ja vigade suhtes kaitstud.
Juhtub.

No ja et ta ei taha uuesti üritada? Muidugi on tal see õigus. Meie jaanituli on niisiis küünal. Minul taas, temal esimest korda =)

Aga üks (jumala võõras, aga mu tuttav jagas mulle) ütles fb-s mu kirjutamiste kohta jube hästi ja nüüd ma õitsen. Nää:

20 tundi · 

Ma tahan öelda, et ma avastasin enda jaoks kirjaniku, kellest ma kogemata olen kuidagi seni mööda käinud. Lugesin järjest läbi kolm raamatut internetilaenutusest ja no wow! Igatahes Triinu Meres - aitäh, et sa kirjutad.

Kõik on parem seepeale =)
KÕIK.
Tasub ikka kirjutada, on minu lugejad ka kuskil sääl välja pääl olemas.

Kuigi jah - nii kuulsaks ma ikka ei saanud, et poleks vaja ajakirjanduse kintse kaapida, kui tahta tähele pandud olla. Mis tähendab, et ma pole tähele pandud, sest kintsukaapimine ei ole ka mu tugevate külgede seas.
Kergem on veel 10 korda kuulsamaks saada.
Kuigi nojah - mu elukogemus on ikka ja jälle öelnud, et vahet pole, kui head tööd ma teen, raha ja tuntus käivad teisi radu pidi.
Aga samas ma olen kohanud väga toredaid ajakirjanikke!
Hm, kas on mingi loogika selles, et kõik väga nõmedad ajakirjanikud on mehed ja enamik väga toredaid naised ja sinna vahele jääb mõlemaid?
HMMMM!

Aga vbla on loogika ka seal, et mu sisesuhe naistega on teistmoodi. S.t. mölakaid minuga koostööd teinud naisajakirjanike seas raudselt pole, aga miks nad minu arust oivalised on, on heade, tabavate, tarkade küsimuste teema. Ja meeste puhul on mõni lihtsalt megalt tore inimene kokku puutudes, aga sellist just-minu-tunnetust ja tabavust pole kelleski olnud
Mulle ju nii väga meeldib, kui must aru saadakse! Kui saadakse, võidavad need arusaajad inimesed kohe 16 punkti muud tegematagi ja 20 punkti skaalal on see päris palju.
Elik naised saavad must vist reeglina paremini aru. "Vist" ja "reeglina".

Muidu on mul täna olnud endatuunimise päev. Mitte meelega, kohe kindlasti mitte tänaseks õhtuks (mida on plaanis veeta kodus või vbla koeraga jalutades), aga kõigepealt tuli: "Mis see kulmuvärv mul siin niisama vedeleb, proovin keemilise kulmuvärvimise KOHE järele" ja siis "Mida ma õieti ootan, et juuste blondeeritud osal väljakasvu vähemaks blondeerida, seda on seal kõva 5 cm juba!"
ja nüüd olengi blondim ja tumedamate kulmudega.
Ei midagi erilist.
Isegi mitte midagi tunnetatavat. Aga olen viimasel ajal peale pesu märjad pikemad juuksed keset pead krunnitaolisesse moodustisse pannud, päev hiljem selle lahti teinud ning avastanud enda marilynilokilise blondi peaga.
See on päris lahe.

Saab korda

Üleeile oli hästi sitt päev.
Esiteks kohtusin ma ühe Cranberry -masti naisega (ja tema tütar osales ka aktiivselt, tegelikult see tütar oma kurja aknaleprõmmimisega alustaski), kes sai raevuataki, et ma oma koerakakakilekoti tema prügikonteinerisse panin. Tema "maksa ise" ja "kutsun politsei" olid päris naljakad, aga ei hakka mina end ka siin malbe inglikesena presenteerima -  ma karjusin vastu, kõik mõistlikud selgitused peast läinud, sest mul tuli vahkviha peale teemal "kuidas inimesed nii nõmedad olla võivad???"
Minu ettekujutus sellest, millised on inimesed, kogu aeg puruneb teatud sorti reaalsete inimestega kohtudes.

ERITI masendav on, et ma ise ju jutlustan "tee, mida SINA tahad" lähenemist ja siis lähen täiesti katki, kui kohtan inimesi, kes teevadki, mida nad tahavad. Ei mõtle kogu aeg automaatselt teistele.
Minu jutlusted ja lähenemine on ikka selgelt inimestele, kes on nagu mina.
Kipuvad end katki tegema, et teistel ainult hea oleks.
Inimesed, kes nagunii peamiselt endale mõtlevad, muutuksid täiesti talumatuteks, kui nad lisaks arvaksid, et ei tohigi teiste peale ka mõelda, see on saatanast.

Ohhhh, inimesed, erinevad, NII ERINEVAD ...

Ja siis ei andnud kulka mulle raha.
Mis tegelikult ei ole mingi maailmalõpp, eelmisel korral nad ka ei andnud ja ega ma lootnudki, aga kuidagi ikka tuli mõttekosk: "Ma ei ole nende arust piisavalt hea, piisavalt väärt, piisavalt piisavalt" ja mõtted, kuidas ilmselt mõni, kes kirjutaks nagu mina, ent suudaks ka "kultuuriringkonnaga" suhelda muudmoodi kui fb-s ning mitte keskmist sõrme näidata neile, kes nende meelest mölakad (Made Luiga, kellest ma kirjanikuna väga lugu pean, jagas nt vaimustusega Aivar Loogi ja mingi teise mehe vestlust teemal "kogumik Eesti Novell" just kaks päeva pärast seda, kui ma olin otsustanud, et nii rumal ja nõme mees nagu Loog ei tohiks üldse suud lahti teha ja mina ei kavatse kunagi KUNAGI tema kirjutatut enam raasugi uskuda), saaks raha, saaks tunnustust, saaks pai ja auhinnatud ja ...
Ja halb.
Mind pole kellelegi vaja, mind ei arvata väärtuslikuks, ma ei kõlba ja pole ka ime, sest maailm on uskumatult nõmedaid inimesi TÄIS ...

Aga siis tuli eilne päev ja see jälle oli täiesti nimetult hea.
Kusjuures ta läks heaks iseenesest, lihtsalt mingil hetkel hommikul, kui olin koeraga õues ja poes käinud veel äikesejärgses jaheduses ja üldse ei pidanud päevakuumuses (23 kraadi varjus on raudselt mulle juba liiga kuum) välja minema, tuterdasin oma langetatud ruloodega tubades ringi, jõin kohvi ja sõin šuuppi, mängisin civvi ja vahepeal kirjutasin romaani, tegin käteringe ja külje- ning seljalihaseharjutusi, sest arvuti taga istumise vahele on vaja lihaseharjutusi just ülaseljaosale.  Muidu hakkab valutama.
Tee, mida sa tahad - näiteks kui selg hakkab imelikult tuikama, tee ergutavaid ja vereringet parandavaid harjutusi ja vbla ka venita, sest sa ju ei taha, et päriselt kõvasti valutama hakkaks? Ei, MÕNUS on vahepeal seljale teistmoodi koormust anda, kui ühes asendis istumine pakub.

Õhtuks, kui ilm jälle inimlikuks oli muutunud, hakkas ka Totoro väljendama, et võiks õue minna, nii et me läksime. Kõndisin (sihilikult) jälle eilsete kurjade majast mööda ja viskasin kilekoti koerajunnidega nende konteinerisse.
Öisest äikesest lõhnas linn ikka veel, jasmiinid on õitsele asunud, valged põõsasroosid (mille lõhnaga dušigeel mul on ja iga kord rõõmustan, kui selle avan, sest need roosid ja see geel lõhnavad NII HÄSTI) on samuti lahti ja õites. Oli tore, mahe ja ilus.

Kõndisime jõe ääres mu lemmik-ujumiskohta ja seal istus kivi otsas mingi tüdruk. No sellises vanuses, kus ollakse "neiu". Mitte veel naine, mitte enam laps, istus üksi - ah, no me võime ikka siin ujuma minna, eks ole? Läksin Totoroga edasi teiste kivide poole ja metsatukast tuli välja keegi naine.
"Oi, Triinu! Tunned mu ära?"
"Ei. Tere!"
"Ma olen see Riina sotsiaalkorterikomisjonist! Oi, tule siia! Mu tütar (noogutus neiu poole kivil, kes lähemal vaatlusel on vist selge nähtava puudega neiu kivil) kardab koeri, aga mulle nii meeldivad! Siis ma alati nässerdan, kui mõnega kohtun!"

Ja siis me ajasime juttu ja selgub, et Keila linnal on ÜKS kahetoaline korter ka jagada ja mul on ju poeg ka ja võibolla ...
Tõsi. Totorot sotsiaalkorterisse võtta ei saa. =(
Aga mul on ikkagi kuidagi kindlam tunne, et on mingisugune Teine Võimalus ka ja no - mul tütar ilmselt võtaks mu koera oma hoolde ja ... AGA MA EI TAHA TOTOROTA!!!!!
Noh, ei peagi, eksju. K. ei ole mulle öelnud, et ei laena mu jaoks ja mu ema ei ole mulle öelnud, et ei üritagi ja selle kahetoalise, mis maksab 18 000, sissemakse oleks mul peaaegu koos ju ka - ja IGATAHES on kuidagi abistav mõte, et on mingi padi, kuhu kukkuda, samuti.
Kõik laabub kuidagi.

Ühelausega, mul oli ikkagi hea tunne ja see konverteerus aktiivsuseks "kust raha saada, peab ju saama!"
Riina oma tütrega läksid ära, "jätsid meid sääski nautima", meie ujusime ja nii kaunis.

Eilne oli niisiis hea päev.
Tänane - noh, tänane alles tuleb, aga mul õnnestus veenda poega köögipõrandat üle pühkima ja ta tahab minna jalkat mängima õhtul, rulood on all ning täna tuuakse taas kass ka mulle ja kokku on ikkagi pigem lootusrikas tunne.
Kõik saab korda.

Menstruatsioonist

Mõtlen menstruatsioonist.
Pärast operatsiooni 2018. lõpus - oli ikka v? Nii hiljuti v? - mis võtttis valu ära suhtkoht sama hästi kui sünnitamised, ja pärast kupsiku ostmist, mis muutis igakuise verepulma vähemalt võtmes "mul PEAB olema 3, parem kui 5 eurot varuks selle jaoks!" unustatavaks, mõtlen vähem.

Aga ikkagi alailma.

Ja kui noor olin, nii 10-11-12-13-14-15 kuni esimese raseduseni, mõtlesin praktiliselt iga päev.
See oli kogu aeg mul peas.
Kui ma oleksin saadun kuldkalakeselt 3 soovi soovida, oleks üks RAUDSELT olnud "mitte kunagi enam verejooksu mu kehast labasel põhjusel, et olen naine".
(Ja siis oleksin kohutavalt üllatunud ja väga õnnetu olnud teemal "viljatu?! mina?! miks?!?!?!", ent mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.)

Ma mõtlesin verevoolamisperioodidest KOGU AEG. Ka siis, kui seda parasjagu polnud, valmistusin järgmiseks nagu uueks sõjakäiguks.
Ja siis menstruatsiooni praktiliselt ei mainitud üheski raamatus, mis polnud just "tüdrukust naiseks" vms!
Ei, ka mitte sellistes "kuidas olla naine" eneseabiraamatutes nagu "100 minutit ilu heaks".
Mensest polnud olemas.
Välja arvatud et mina mõtlesin sellest KOGU AEG. Kui verinoor olin (enne 16. eluaastat umbes), ma ei olnud kursis ibukaga, küll aga ei aspiriin ega paratsemool teinud kassisittagi mu hulluksajavate valude vastu. Nutsin. Halisesin. Mõtlesin surmast (jah, alailma mõtlesin, see oli mu jaoks universaalne probleemilahendusviis "siis enam ei valuta!")
Kannatasin välja, sest mis muud valikut mul ikka lõpuks oli.
Esimese tõsise enesetapukatseni jäi veel veidi aega, tolleks ajaks olin 15.

Isegi nüüd ma loen ja mõnes raamatus möödaminnes mainitakse ka, et oh, mul olid päevad, hügieenisidemega mässamine kempsus.
Minul olid plekid. Igal faking poool. Veri valgus kohutavates kogustes minust välja, aga korralikult hügieenisidemetega varustatud olemiseni läks aega. Vist aastaid.
Kandsin seelikuid ja tumedaid pükse ja ikkagi jooksin vahel nii kõvasti verd, et muretsesin täiesti põhjusega, et kas veri valgub sukkpükse sees nii madalale, et seeliku alt jääb näha või ei.

Pesin kodus külma veega pükste, sukkpükste, aluspükste jalgevahesid, linade pealt plekke (neid ei olnud vähe), kui läbi lina imbus ja voodikattele pleki(d) jättis, töötasin välja "kruus külma veega ja lapiga nühkimine" protseduuri.

Menstruatsioon võttis mu ajus väga olulise koha enda alla.

"Ei, mis seal vahet, poisid või tüdrukud, ma samastasin end raamatutegelastega soost olenemata?"
Mhmh, soost olenemata ei olnud raamatutes mitte keegi kuupuhastusega isegi natuke hädas. Sellist enda alla matvat hädasolekut, kui mina kogesin, polnud AMMUGI.
Kellelgi.
Olen üksinda imelik värdjas, kellelgi teisel pole selliseid probleeme, oh, miks ma ometi parem inimene ei ole!
(Näiteks ilma mensesteta inimene.)

Ma nüüd üritan vähemalt mainida igas oma pikas jutus, et menstruatsioon. Veri. On olemas.
Aga kurat, kui raske on. Pole traditsiooni. Pissi ja kakat ignoreeritakse kirjanduses samuti, aga menstruatsiooni veel enam.
Pole kõneväärt.
Väärikad inimesed selliste tühiasjadega end ei vaeva.
Neile pole teema.
Keha on olemas nii palju, et hingata ja vahel juua-süüa vajada, vahel und samuti - ent see on laias laastus ka kõik. Ja "vajamine" on selline tinglik asi - vahel saab lugudes väga pikki perioode näiteks uneta läbi ja keegi ei maini ka, et inimene läheb tölbimaks ja kohmakamaks. Ainult "oli väga väsinud" vbla.

Aga et eritamine või vere jalge vahelt välja jooksmine probleem oleks? Hah!

Laps ja koer teevad ikka tuju paremaks

Mõnikord
tahaksin nutta
mitte millegi pärast,
hing kõris kinni,
lihtsalt.

Mõnikord
tahaksin nutta,
aga nutt ei tule.
Lukk kinni,
kardin eest ja
hakkame eluga pihta!

Või siiski ei.
Maailm ei lähe täna oodates hukka!
Üha rabeleda on hale.
Puhka, naine!
Puhka!

Puhka end iseendale
lähemale.
_______________________________________

Kui aus ja täpne olla, võtan kardina - ruloo - eest päris õhtul. Nii umbes kell kümme, kui päike enam ei küta. Siis on aken katmata umbes pärastlõunani (hilise pärastlõunani, minu arust lõuna on nii kahe-kolme paiku), kuni taipan, et nii küll ei lähe, kuum ja painav, ja tõmban ruloo ette.
Nututunne on jälle, samas. Kui on peavalu ja iiveldab, ei olegi päris hale, aga kui valu taandub, kui veel päris hea ei ole, aga päris valus ka enam mitte, on nimetu kurbuse tunne.
No täna on, eks ole.
Alati ei ole.

Aga siis mõtlen muudest asjadest ja läheb paremaks

Totorol on huvitav seisukoht lahtise karva kitkumise osas.
Toas ta talub seda suht probleemitult, kuigi eelistab, kui ma vaheldan karvatortide tõmbamist sügamisega.
Õues võib kammida. See on ok, seda ta lubab rahulikult Aga kui seal käega tõmmata, ta niutsatab nagu oleks väga valus, keerab ennast ära ja on NII HÄDAS. Ma ei tea, kas ta võtab hirmsa alandusena, et keegi võib näha, kuidas tal seljast karvu sikutatakse või mis, aga õues ta TÕESTI ei taha seda.
Aga no kammimine-harjamine sobib. Nii et olen koeraharjamises suht profiks saanud ja mul on nii ilus sile kudzu.
Kes ajab ikkagi kogu korteri oma karvu täis, sest no siuke aastaaeg.

Tegin ahjulõhet.
Poeg ei ole vähemalt neli aastat söönud ühtegi roosat kala, kui see pole külmsuitsutatud või soolatud, aga ma teen vahel ahjus ikka, sest mulle maitseb. Rosé pipar, mandlid ja majoneesi-sinepi kaste on tavaline, seekord panin musti ploome samuti.

Poglaps tuleb kööki: "Kas see viimane tortilla on soe?"
mina: Ei, ma isegi ei teadnud, et peaks soojaks tegema
Poeglaps (vaatab ahju, kus on lõhe. Ütleb filosoofiliselt): Noh, mis mul ikka kaotada on?
Võtab tüki taldrikusse ja lahkub
Tuleb tagasi teise portsu järele.
"See oli tegelt päris hea ... aint seda nahka ma ei taha"
mina (tema taldrikust naha endale napsanud): Mulle nahk maitseb kõige rohkem!
Poeglaps: Mina ei ole nahka proovinud. Ei julge ka.

Punane

Kaks päeva tagasi lõikasin paprikat lõikudes pöidlasse.
Nuga oli terav ja suht korralikult lõikasin, leht paberkäterätti, mille poole töö pealt ümber kannatanud sõrme mässisin, oli pärast pea üleni verine. Mitte tilkuv ja lige, vaid punasekirju igalt poolt.
Veidi hiljem panin plaastri ka.
Aga plaaster - isegi kui on hea plaaster, ma olen üsna hoolikas valija ses osas, mingi Hansaplast ei kära - kestab umbes päeva. Õhtul võtan ära ja olen juba kolm hommikut järjest mõelnud, et näe, kasvab kinni, kõik hea ju! Ei pane uut.
Ja siis olen Totoroga õues ja kuigi ma muidu, kui ujumiseks teda rihmast lahti ei lase, ta hüppab ja kurjustab isegi rihmas olles. Ning iga kord, IGA KORD hakkab mul pöial verd jooksma. Kui plaastrit pole, onjo.
Pole isegi valus eriti, lihtsalt kõik on verine, mu käed ja koera karv ja korra ma tegin suitsu pärast ja imestasin, miks see küll kleepub, mida?!
Alles taibanud, et lisaks kleepumisele on sigareti see osa, millest kinni hoidsin, ka huvitavat kollakat värvi, ühendasin ära. Aa, vere ja mu ujumisest märgade näppude koosmõju!

Vesi on soe. Jões ka, mitte ainult rabajärvedes. Ujuda on tore.
Ja emake maa, kus Totoro kurjustab minuga, kui välja tulen!
Ta tegi seda eelmisel aastal samuti, aga sel on tema keha ujumiseks vajalikud lihased ja võhma suht ära unustanud ja ta ikkagi üritab mu ees ujuda kogu maad. Nii et kui ma viimaks kaldale tagasi pöördun, on ta veendunud, et ma olen ta suhtes hoolimatu mölakas, kes ei hooli, kui ta ära upub, ja lariseb ja haugub mu peale palju.
Väga ei hüppa, sest elukogemus on teda õpetanud, et kui mõni Totoro-nimeline kaldavees minu peale hüppab, saan ta kergesti kätte.
Jube tüütu.
Ja verine.
Sest ma ju ikka vehin ja üritan teda kinni saada ja löön kuidagi haava lahti.

Täna lõikasin muskaatpähklit kraapides uuesti sinnasamma pöidlasse. Verd on vähem. Tunduvalt.
Kipitab rohkem.

Laenu minule ei anta, sest ma ei käi ju töölgi - nii et mu järgmine samm on veenda kedagi (eelistavalt K-d, tal ei ole ühegi panga ees kohustusi ja teda ma usaldan)  enda eest laenu võtma.

Muide, panete tähele, kuidas pöidlasselõikamisest on pikk jutt ja mittelaenusaamise kohta üks lause? Mõni võibolla järeldaks, et ilmselt on pöidlasselõikamine siis palju suurem asi mulle?
Ei. Suuri asju on raske sel ajal, kui nad on värsked ja teravad, sõnadesse panna. Fakti võin nentida, kuid mitte enamat.
Kui asjad pole just NII suured, et mitte midagi muud enam ei tajugi. On ainult See Üks Asi.

Muide. Nägin Selveris müügis tomateid, mis nimetuse järgi olid grilltomatid ja maksid 7.94 kilost või umbes nii.
Suht kulla hind igatahes.
Välja nägin nagu tomatid, mis pole päris nii väikesed nagu kirsstomatid, aga ka mitte tavatomati suurused. Rimis on nende sort vist Romanticaks määratud.
Mis on nende eriväärtus? Millest see hind? Eriti oleks eriväärtust tarvis teada, arvestades, et kõrvalkastist võis võtta 250-grammise karbi kirsstomateid (kontrollisin, polnud mädad, ilusad olid, tõin kaks karpi koju!) hinnaga 49 seni. Ehk siis kilo eest 1.96.
Mis värk nende grilltomatidega on?!

Vastuvõtja

Läksin vahepeal veits katki.
Mitte endaga muul moel seotud põhjustel kui "võtan maailma omaks ja tunnetan enda osana".
Aga isegi kui mul empaatia töötab täiega ja igas suunas, aitab endale meenutamine: "See ei ole minu vastutus! '"
Sest tõesti ei ole.
Mitte et mul kolm päeva poleks konkreetselt vahepeal sellega seoses iiveldanud ja üha mudin oma käsi ja muljun kämblaliigeseid.
Iivelduse peletamiseks sõin tihedamini. Tegelt aitas, aga tunne, et ma ei võta enam tasapisi alla, vaid jälle tasapisi juurde, segab.

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga.
Olgu, peamisel ei maga ma seepärast, et ärkasin enne kella 04, ülaseljas ja õlavartes lihased tuikasid, kuidagi ei olnud hea, ei seda- ega teistpidi, aga sirelid on sel aastal pöörased siiski samuti. Õitsevad nagu kosk, nii et et terve linn lõhnab. Astun õue ja lõhn, nii rammus nagu lehmasõnnikul, ent ometi mõnus ja magus, embab mind otsekohe.
Kuigi meil pole aias isegi sireleid!
Või ei, aianurga juures üks pisike põõsas siiski.
Ent seal, kus on PALJU sireleid, on nad kõik hunnitutest õiekobaratest rasked ja ma peatun, vaatan, nopin üsna kohe mõne viie- kuue- või seitsmeõielehelise, soovin kolmandat last või vahelduseks harva ka midagi muud, ja kõnnin edasi, lõhn igal pool mu ümber nagu kilomeeter pehmet suudlust.
Täiesti pöörased sirelid.

Mida, et ma ei tohiks öelda, siis ei lähe soov täide?
Kuulge, ma olen soovinud kõriauguni asju, mis ei ole täide läinud, kuigi tundusid mulle täiesti tõenäolised täide minema ning ma ka töötasin nende nimel hoolega. Mitteütlemine ei aita. Sireliõite söömine ka mitte. Ega ma loll ole, et mulle seda ütlema peaks =)
Aga kuna korraks on hea tunne, nagu oleksin oma tahtmise nimel midagi teinud, söön edasi. Hea tunde saamine on kõike väärt. Miski muu ei loe, miski muu ei loe, enda enesetunne on ainus mõõdupuu.
Ja pealegi on nauding sirelipõõsa juures peatuda ja lasta sel ilul ja aroomil endasse valguda.
Nii palju sirelsust! Rohkem, kui suudan vastu võtta.

Selleks (tegelt ei ole hea, aga SELLEKS on) on hea olla sisemiselt katki ja habras. Kõik tundub nii ehtne, pea füüsiliselt tajutav, õiteilu ja ahjusoojus, valgus õhtul ning rohelus kui hakkiv mõõk. Maasikamaitse ja päikesepaitus. Kogu aistinguline maailm tungib sisse, sest mul ei ole kesta peal. Lahtisest hingehaavast voolab otse hinge.

Kahjuks toimub valudega seesama. Nahka pole vahel, otse sisse.

Lootes vastu kogemust

Mu sees on kõhe tunne.
Sest jälle on "kui kõik läheb jube hästi, saan korteri ja pärast veel lapsendada ka ja jee - aga MILLAL on mul kõik hästi läinud, ah?!?!"
Kulka nagunii ei maksa mulle, eluloo-eluõppimise raamat ei saa rohkem tagasisidet ei Varrakust, ei Petrone Prindist ja SEB (olles variante uurinud, tundus see parim, sest seal nad annavad eluasemelaenu ka vähem kui 20 000 korraga) mulle laenu ei anna.
Ja polegi vaja, eks ole, eks ma kuidagi ikka saan.
Elu ei pea ju minema, nagu mina plaanin, universumil on omad kavad ja naudi seda, mis tuleb, mitte ära ürita ise midagi määrata, nii saab ainult pettuda - ja ma adun, et sedasi tehes on tõesti palju vähem võimalust end halvasti tunda ja palju rohkem võimalust end hästi tunda ja ...
... ja IKKAGI üritan.
IKKAGI panen oma sõrmed sahtli vahele, sest ÜKSKORD ju peab jääma see kinni löömata?! Elukogemus küll ütleb, et kunagi ei lähe hästi, kui seda on plaanides vaja, küll aga võib hästi minna täiesti planeerimatult ja suvaliselt.
Aga sitta ma oma elukogemust kuulan.
Kord peab ju õnnestuma ka asjadele mõeldes ja parimat üritades?!?!?!
No SEEKORD ikka?!

Ja läheb jälle ...
Jälle loodan.

Aga no nii palju olen paraku õppinud, et loodan, kuid õudus on samuti sees. Sest nagunii läheb nagu alati ju ...

Mis on alati hea, mis jääb: äikesevihm. Pool tunnikest tagasi, kui ma parasjagu Selverist välja olin astunud, tuli mõne minutiga nii palju vett taevast alla, et tänavatel voolasid jõed ning tuul keerutas nii hirmsasti, et ajas lendu maas vedelenud plastkarbid, pabertaskurätikud ja muidugi kellegi kübara tema juustelt ning tõstis ilmselt ka seelikuid, kuigi seda mina ei näinud.
Ehk siis, kui läheb nii, nagu alati, jäävad loojangud ja äikesevihm ja üldse: inimkond ei ole tähtis, väga ebaolulisest minust rääkimata.
Tähtsad asjad jäävad.
Pealegi pealegi, isegi kui kõik läheb kõige halvemini, lageda taeva alla ma IKKA ei jää. Ema võtab oma koju vähemalt.

Nii loodan, et kõik KÕIGE halvemini ei lähe. Et mingid asjad lähevad, aga siis mingid asjad saavad kuidagi korda.
Kurat, no PEAB ju mõnikord hästi ka minema?!?!

Maailm ja mina on erinevad asjad!

Ei paistagi päikest!
Ma MÕTLESIN, et nii võib minna, aga siiski.
Pettumus.
Et päevitusega koos võib tulla ka nahavähk? Kuulge, ma suitsetan. Ja mitte e-suitse.
Selgelt eriti tervise-eeldustel oma käitumist mõjutada ei lase.

Khm, rongi alla minek ka kõige tervislikum valik ei tundu vist.

Aga lisaks päikese puudumisele hakkas ka vihma sadama ja see on tore. Asi pole nii hull kui eelmisel aastal, mil põud suisa hirmutas, aga pigem on ikka kuiv kui midagi muud.

Muidu olen endalegi ootamatult muutunud karmiks võrdõiguslaseks. S.t. ma olen alati (jep, isegi väikese lapsena) olnud võrdõiguslane ja kui tundus, et on VAJA, ka mölisenud. Aga Georg Floydi juhtum tundus mulle alguses nii selge, nii ilmne õudus; issand, neil on Trump, aga no enam-vähem ikka klaarub kõik. Ja kui nii ei juhtunud ja kui tuli persetäis eestlasi "must pätt sai surma valgele politseinikule vastu hakates, sitt lugu, aga muidugi eriti seepärast, et nüüd imevad mustad sellest olukorrast oma kujuteldava rassismi välja ja märatsevad", olin nii šokeeritud, et ei osanud õieti reageeridagi.
Aga siis mõned reageerisid ise ja ma sain ka joone peale - ning vau, mul lahkus inimesi sõbralistist fb-s ja Pärnits (teh äärmuslane) laikis mu postitust ja oi.
Päris lahe.
Be hated ja kõik need muud sõnad.

Ikka tore on nõmeda inimese meelest nõme olla! See teeb mu NIIIIII rõõmsaks alati!
Vabanen kahtlusest, et tema on ka mina, me oleme üks. Tema on TÄIESTI teine ja mul pole temaga mingit asja, emake maa kui tore!

Vbla see meeldibki mulle konfliktide juures? Tekkiv kindel jaotus, mis on mina, mis pole? Ja õudus arusaamatuste ees, sest tolle teise tema või kolmanda temaga oleme ju peaaegu üks, aga ta ei mõista mind, ta ei taju mind, mina teda tajun, tema mind mitte, appi! Minu arust oleme üks, tema on ent nii eraldi, et ei saa must üldse arugi, signaalid kehaosade vahel ei jookse, MIS TOIMUB?!
Jube ...
Ja ses suhtes ongi süüdistused isekuses niiiiiiiiiiiiiiii wtf. Isekus? Minus? Ma ei saa tihti ilma pingutamata arugi, kus on ise, kus teised! Mul läheb segi, Teised võivad oma hinnangutega sisse sõita, sest seljaaju tasemel ma ei saa aru, et nad on Teised ja mina hoopis eraldi.

Oo.
Olen enne ka sõnastanud endale ja teistele, kuidas mul on raske Mina ümber piire tunnetada, kogu aeg läheb lappama. Aga et konfliktsus ka sellega seotud on, pole iial varem mõelnud. Ma olen NII ÕNNELIK, kui mul on mõlakas, kellega täiesti eri meelt olla, vajadusel ka võidelda.
Ja nii kurb, kui mul on mõtete lahkuminek sümpaatse inimesega, kes nagu VÕIKS olla osa maailmaminust - aga ikka ei ole.

Jah. Vat SEE on minu põhiprobleem, mille sõnastaminegi päästab.
Et kaotan Minu alailma ära.
Selleks ongi oluline persse saata, mitte teiste muresid oma asjaks võtta, mitte põdeda, et teised pole piisavalt õnnelikud. Jah, ma terve hunniku inimeste pärast põen, sest tahan - aga ma ei ole Halb Inimene, et osade pärast ei taha, näitan keskmist sõrme ja leian, et nende probleemid on nende, mitte minu omad. Et inimesed kurje venelasi, kurje pagulasi ja kurje homosid süüdistavad kõigis oma hädades, on nende probleem ja pole minu asi püüda kõiki nende hädasid ära klattida, et nad vähem lollid ja teistesüüdistajad oleksid.
Mina olen mina, ma ei võta kogu maailma oma asjaks.
Ainult need võtan, keda tahan.

Lapstest

Täna on lastekaitsepäev, eks ju.

Mina: Kuule, kiida mind nüüd, et ma hommikuks need kaneelirullid tegin!
Poeglaps, kes tõusis veidi peale ühte: Aga ... aga ... aga ... need on ju külmaks läinud! Ei, noh, tubli oled ikka, aga ma olen väga kurb!

Ehk: teed oma parima, aga laps saab ikkagi pooleks eluks trauma. Pole see lapsekaitsmine lihtne ühtigi.

Olen nüüd leppinud, et adopteerin.
"Leppinud" ei kõla tegelt õigesti, kõlab nagu "rahuldun vähemaga, sest Seda Õiget ei saa", ent mul ei ole tunnet, et Õiget ei saa, mul on lihtsalt: "Krt, oma kõhust tita sünnitades hoiaksin nii palju asjaajamisvaeva kokku ja mulle TÕESTI ei meeldi asjaajamine!"

Jah, esmalt on mul elupaika vaja ja nännännää, aga ma ei jaksa sel teemal põdeda.
Lihtsalt ei jaksa.
Mul ON ühetoalise sissemaks tänu teile koos, tahaks kahetoalist, aga hädaga kõlbab ka ühene. Kui mina laenu ei saagi, mul on juba vaikselt skeeme välja mõeldud ja mõne inimesega ka räägitud, kuidas võiks ikkagi saada, ja kõike kokku võttes: kui kuidagi ei saa, kuidagi ikka saab. Need 3000 euri on väga abiks enesekindluse osas: nii palju raha! Kindlasti saab sellega Midagi Teha!
Üks Klooga kahetoaline on juba müügis alla 20 000 hinnaga!
On küll arvata, et see konkreetne läheb ära, sest mina hakkan tegelema juulis, aga asjad susisevad. Korterite hinnad langevad.

Ma mõtisklen niisiis juba adopteerimise või ka hoolduspereks olemise üle ja jagan neid mõtteid siia, sest on lastekaitsepäev ja lasteteema seega lubatud isegi mulle =P
Onju.
Nad ju ei nõua, et mul oleks uuele lapsele kohe omaette tuba anda, ega ju? Tasapisi saaks (sest no kahetoaline on ikkagi plaanis), Poeglaps kasvab suureks ja värki.
Või noh. Veel suuremaks.
Tütarlaps on aastate järgi juba täisealine ja puha, aga kuna ta ise ütleb, et on väike, on ta ka minu retoorikas "Minu pisikene tütar".
Nagu Totoro on "Minu pisikene kudzu".
Poeg on samuti pikem kui mina ja ta hääl juba enamik aega noore mehe hääl. Ainult vahel suure viha sees arvutimängu peale karjudes tulevad kiuksud sisse.
Häälemurre oli väga lühiajaline ja üldse mitte eriti märgatav protsess. Sellel on kõva mütoloogia taga nagu teismeealgi, aga minu kogemus mõlemaga on "vaevumärgatavad protsessid, midagi on, aga mitte midagi erilist".
Miska ma ei saa eriti aru tegelikult, kuidas siis sedasi. "Kohutavate kahestega" sama asi. Et nii kõva legend - ja siis reaalsus on, et laps nagu laps ikka, lihtsalt vahel nõme, ja neil hetkil saab end lohutada sellega, kuidas "no siuke periood tal".
Mitte et muudel aegadel ei tuleks ette veidrusi ja siksakke.

Kõige rohkem tunnen pubeklust koera puhul. Mul on reied nii sinikaid täis ta küüntest, nagu oleksin grupivägistamise ohver. Mõnd aega ta jälle rihmata ei jookse, otsustasin eile. Kuskil on ka minu piirid.
Aga no võibolla sel uuel lapsel saab teismeiga kuratlik olema? Võibolla on minu laste pubekaprobleemide puudus mu geneetiline pärand.
Mul endal ju ka ei olnud eriti midagi.
Vihahood - jah, olid. Aga vihahood olid mul ka 20+ ja 30+.
40+ pole veel kuigivõrd raevunud olnud, aga ma ei ole ka eriti kaua 40 olnud veel.
Ja noh, kui hääle tõstmine on "jube vihahoog", on seda juba ette tulnud ka.