Arvasin, et ma ei saa enam kunagi anda mingit uut ja paremat "maha äng" nõu.
Et kõik nükked, millega mina olen oma hädisuste vastu edukalt võidelnud, on juba päevikus kirjeldatud. (Ja paremaid meetodeid ma ei tea ega oska ka leida. Rakendan muudkui ühtesid ja samu edasi - sest võidan ma ju siiski vaid lahinguid igikestvas sõjas, eks ole, mitte sõda ennast.)
Panin selle kinnituseks ja kokkuvõtteks kirja viis kõige lihtsamat ja olulisemat maha äng soovitust.
Erandina ei mõelnudki ma seekord enne välja soovituste arvu ega hakanud siis igasse punkti mingit täidet otsima vaid kirjutasin tõesti üles selle, mis tundus tähtis.
Nimekiri on siin:
1. Ära karda! Kui kardad, ignoreeri oma hirmu või viruta talle kingaga vastu nina.
2. Lihtsalt tee see ära.
3. Neid ei huvita sa tegelt nii palju, et sust tükk aega halvasti mõelda e. ära raiska end häbi peale.
4. Tee ühte asja korraga.
5. Ära muretse!
Siis hakkasin oma päevikust iga punkti juurde linke otsima.
Selgub, et mul puudub üleüldse nii "Ära karda!" kui "Lihtsalt tee see ära!" postitus! Isegi enam-vähem selleteemalisi poste pole!
Mis on veider, sest eriti "lihtsalt tee see ära" postitusest on mul isegi mälestused alles.
Aga vahet pole, tähtis on see, et nagunii on mul vaja endale meelde tuletada, miks on teha ikkagi parem kui unistada, mis siis, et tegemisega on võimalik läbi kukkuda, unistades justkui eriti mitte.
Nii et v-o on lähiajal isegi mingit asjalikku lugemist loota.
Ah, ja siis ma leidsin ühe sissekandemustandi aastast 2009, mida ma polnud lõpetanud.
See räägib hormoonidest
-->
Igas naisteajakirjabrändis, naisteportaalis, ja enamikus raamatutest, mis räägivad naise tervisest, on mõni artikkel mentruatsioonitsükli mõjust (antud juhul naiste, kuigi ma kindlasti kujutan ette, et naisega koos elavate meeste meeolu sõltub samuti mingil määral mentruaaltsükli hormoonidest) meeloludele. Seal on PreMS ja PostMS ja MS ja paar märkust selle kohta, kuidas stripparid saavad ovulatsiooniperioodil kõige rohkem jootraha.
Sellisel kujul on see kõik paras jama. Tsüklihormoonide mõju inimeste meeleoludele on küllaltki individuaalne ja kuna kaasa mängivad ka kõik muud elulolulised näitajad, mh. platseebo (Pre- ja PostMS'i on enim märganud need naised, kes teadsid juba enne selliste asjade olemasolust, samal ajal kui naised, kellele PMS-i mõiste tundmatu on, meeleolukõikumisi koos tsüklikuluga eriti ei tähelda), ei tasuks seda vist jutuks võttagi, kui poleks üht naljakat asja: ilu määra tsükli jooksul kõikumist.
(S.t. see jootraha stripparitele punkt siis)
See on kohe täitsa hämmastav, kuidas ovulatsiooni ajal on minu vastas peeglis ilus naine, ükskõik, millise jubeda T-särgi ta ka ööseks selga on tirinud või kui paljude pahurate vinnide jälgi laubalt ka ei paistaks. Sel ilusal naisel on ilus nägu, kuidagi ergas ja meeldiv ilme ning isegi mustad varjud silme all on kuidagi taandunud. Ka tema keha tundub kuidagi sujuvamate joontega olevat kui tavaliselt.
Vastuperiood on menstruatsioon, mille eel 1-2 päeva ja alguses ka on peeglis keegi, kes pole üldse minu nägu (ja eeskätt seepärast, et ta on palju inetum).
Ma mõtlen, et tõsiasi, et mina ise endale reeglipäraselt ihukuu keskel ilusam tundun peeglist, ei saa kuidagi olla seotud mehi külgetõmbava lõhna vms-ga.
See peab olema midagi reaalset.
Mis on põnev.
Huvitav, kas keegi on seda mõõtnud ka? Et mis toimub naise välimusega ovulatsiooniperioodil. Elekroodidega saab ju kontrollida vedeliku paiknemist kehas, mingi mõõtepulgaga näoproportsioonide erinevust, kuidagi vast ka jume muutumist jms?
Kui ei ole veel uuritud, siis:
teadlane, siin on sinu võimalus saada unustamatult kuulsaks! Antud teema on terviseraamatute ja naisteajakirjade lemmik. Avasta ovulatsiooniaegse ilu saladus ja sinu nimi raiutakse väga ja väga mitmekordselt trükivärvi ja pikslitega paljude naiste mällu ja südamesse!
Ja siis üritavad ravimifirmad välja mõelda mingeid hormoonravimeid, mille võtjad oleks kogu aeg pealtnäha justkui ovulatsioonis. Ja 10 aastat hiljem selgub, et kõik neid iluravimeid kasutanud naised on enam-vähem viljatud, aga mitte selles pole point.
Ma tahan teada, mis toimub minu kehas!
Uurigu siis keegi, kel on teaduse peale soont, seda ometi!
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
kolmapäev, 31. märts 2010
esmaspäev, 29. märts 2010
Paus veel mingi arv päevi
Kogu aeg nii erikuradi paha olla, et päevikusse tuleks ainult sõimu ja kirumisi, "minge põrgu, mölakad!"-juttu jms. (Olen suht vait parem.)
Neljapäeval uus arstiaeg.
Erilisi ootusi sellega seoses pole, aga ma vähemalt teen midagi peale vaevlemise ja vingumise.
Pildi näppasin sellelt olevuselt.
reede, 26. märts 2010
kolmapäev, 17. märts 2010
Kala mädaneb peast
Nüüdseks olen ma täpselt 2 nädalat kogu aeg haige olnud.
S.t. et kogu mu läbi veebruari kestnud hoolika trennikava jälgimise abil saavutatud lihaskonna areng on kähku jälle tagurpidi alguspunkti tagasi ära käinud.
Ja kuna mul on kogu aeg palavik (mite suur, selline 37 kandis tolknev), võtab kaks korrust treppe käia üle kere higistama ja peaaegu hingeldama. Ja pidevalt on paha olla ja maitset tunneb ainult hästi rasvastel ja magusatel asjadel (nädalakaloraazhist umbes poole annavad Karumsi vaniljedesserdid umbes, hakkab tunduma). Täpsed kirjeldused sellest, mis mu ninast tuleb, jätan esitamata, sest mõnedel lugejatel võib olla nõrk magu või parasjagu eine käsil.
(Mind ennast absoluutselt ei sega jälkustest rääkimine söögi kõrvale. Ei sega isegi jälkuste söögilauale välja laotamine söögi ajal, sest ma korjan oma toidu lihtsalt eest koomale ja söön edasi. Aga näinud olen igasuguseid inimesi ja ma olen liiga õel loomus, et nende söögiisu alla viia. Kui mina rasvun, las rasvuvad nemad ka!)
Ja see kirjeldamata jäänud ollus, mis tuleb ninast ja kurgust umbes võrdse sagedusega, on ilmselt paiskunud ka kõrvadesse, mis viimasel kahel päeval lausa valutavad, ja mitte vähe.
Vaevad on kestnud nii pikalt, et käisin isegi arsti juures.
Sain soovituse Humeri osas (mhmh), soovituse käsimüügiravimi osas ja (jesss!) retsepti ka. Ostsin kõik peale Humeri välja.
Käsimüügiravim maitseb hästi vastikult, mis on väga tore, sest ma usun sellesse niimoodi rohkem. (Platseebo elagu!)
Antibiootik ei paista esialgu suurt midagi tegevat peale selle, et magan järjest paremini (ja kauem).
Aga muidu ma ei tunne end paremini ja imelik 37-kraadine purjusoleku tunnet tekitav püsipalavik ei lahku.
Mis on halb.
Õnneks on mu töögraafikud nii hõredad, et need asjad, mille eest raha võiks nagu ka saada, suudan enam-vähem ikkagi ära teha ja muud asjad... noh, need on muud asjad ja neist võib lõpuks ka loobuda, eks ole.
Ma ei tea, kas haigusega seoses või niisama, on mind tabanud veendumus, et ma ikkagi ei oska lugusid kirjutada.
S.t. kirjutama peaks ju selliseid asju, mida endale meeldiks lugeda (ma ei pane siia küsimärki, sest ma olen selle väite õigsuses väga veendunud). Aga mul paistab see õnnestuvat ainult puhuti ja siis ka üsna planeerimatult. Kui ma teen mingi looplaani ette ning seda siis usinalt järgin, hakkan kirjutist mingil hetkel lihtsalt vihkama, sest see ei ole selline, ei ole kohe üldse selline, nagu ma lootsin teda kava tehes olevat.
Ta võib olla midagi muud, aga seda midagi muud ma ka ei suuda näha, sest mu pea on võimeline töötama ainult suunas "kuidas teha sellest asjast see, mida ma algselt tahtsin"? (Vastus: pane põlema ja alusta uuesti, enamasti.)
Kõige pikem lõpetatud asi, mis mul kirjutatud on, seisab juba aasta otsa kasutult kõvakettal ja ootab, et ma unustaksin ta nii täielikult ära, et suudaksin temast uue läbikirjutamise käigus senist teksti täielikult maha kustutamata midagi põnevat luua.
(Praegu on ta ohtra armastusega loodud ja võigaste piinamiskirjeldustega kaunistatud surmigav 60-leheküljeline heietus, kus ükski tegelane ei ela ja ükski reaktsioon pole loomulik ja lugejad ei suuda enamasti sündmusigi jälgida, sest need on liiga keerulised ja hakitud.)
Samas, v-o see kasutult seista laskmine ongi võti?
Kulutan praegu loomingulise kriisi seisundit (e. ma ei suuda midagi uut kirjutada, tahtmata seda kohe ära kustutada ja igaveseks unustada ja oma ajust liivapaberiga välja kraapida) loo peale, mis on kuskil 3 a tagasi kirjutatud ja mida ma pärast seda kordagi üle pole toimetanud, sest ma ei suutnud enam näha, miks pagana pärast ma seda üldse kunagi alustasin, lõpetamisest rääkimata.
Huvitav on see, et kui muuta ära idiootne lõpp, maha võtta liigne jutustavus ning lisada juurde kõvasti dialoogi ning pinget, võib sellest loost veel üsna asjagi saada.
Nüüd, 3 aastat hiljem, on esialgsed vead ikka väga silmatorkavad => neid saab parandada küll.
Kui kedagi huvitab, miks ma üldse kirjutan, kui see võtab mult nii kaua aega, nii palju vingumist ja juuksekatkumist jms siis - kirjutamine on peale etlemise ainus asi, milles ma olen elus saavutanud mingit spontaanset tunnustust.
S.t. ma oletan, et see on miski, mille peale mul on mingit loomulikku annet ja mille kallal järelikult tasub siis ka tööd teha.
Lisaks muidugi see, et mulle meeldivad lood, dramaatika ja pateetika (ja ma ei põlga seejuures odavaid võtteid nende tekitamiseks), ja ma pole leidnud kaugeltki nii palju heas stiilis kirjutatud dramaatilisi ja pateetilisi lugusid lugemiseks, kui mulle meeldiks.
Kus viga näed laita, seal tule ja aita, eks ole.
Muidu, ilusad sõnad meeldivad mulle ka.
Kui interpunktsioon ja reavahed välja arvata, meeldivadki mulle kirjutamise juures kõige rohkem ilusad sõnad - nagu raudpuu, verikuum, või surmakarva. (Mitte igatsusluiged. Emakese maa ja kõige nimel, mis on teile püha, ma ei taha mitte kunagi enam lugeda ühtegi raamatut, mis sisaldaks sõna igatsusluiged!)
...ja kujundid. Ma armastan kujundeid.
Kunagi otsustasin ma, et proosaavaldamiskatsetega teen algust siis, kui mul on valmis 3 lugu, millega ma reaalselt ka rahul olen.
Praeguseks tundub see peaaegu saavutamatu eesmärk olevat. 3 lugu, millega ma ise ka rahul olen, no palun!
Pilt siit.
(Seda juttu seal pildi juures ma ei viitsinud lugeda. Mis huvitavad mind teiste inimeste kirjutamishädad, mul on endalgi piisavalt!)
S.t. et kogu mu läbi veebruari kestnud hoolika trennikava jälgimise abil saavutatud lihaskonna areng on kähku jälle tagurpidi alguspunkti tagasi ära käinud.
Ja kuna mul on kogu aeg palavik (mite suur, selline 37 kandis tolknev), võtab kaks korrust treppe käia üle kere higistama ja peaaegu hingeldama. Ja pidevalt on paha olla ja maitset tunneb ainult hästi rasvastel ja magusatel asjadel (nädalakaloraazhist umbes poole annavad Karumsi vaniljedesserdid umbes, hakkab tunduma). Täpsed kirjeldused sellest, mis mu ninast tuleb, jätan esitamata, sest mõnedel lugejatel võib olla nõrk magu või parasjagu eine käsil.
(Mind ennast absoluutselt ei sega jälkustest rääkimine söögi kõrvale. Ei sega isegi jälkuste söögilauale välja laotamine söögi ajal, sest ma korjan oma toidu lihtsalt eest koomale ja söön edasi. Aga näinud olen igasuguseid inimesi ja ma olen liiga õel loomus, et nende söögiisu alla viia. Kui mina rasvun, las rasvuvad nemad ka!)
Ja see kirjeldamata jäänud ollus, mis tuleb ninast ja kurgust umbes võrdse sagedusega, on ilmselt paiskunud ka kõrvadesse, mis viimasel kahel päeval lausa valutavad, ja mitte vähe.
Vaevad on kestnud nii pikalt, et käisin isegi arsti juures.
Sain soovituse Humeri osas (mhmh), soovituse käsimüügiravimi osas ja (jesss!) retsepti ka. Ostsin kõik peale Humeri välja.
Käsimüügiravim maitseb hästi vastikult, mis on väga tore, sest ma usun sellesse niimoodi rohkem. (Platseebo elagu!)
Antibiootik ei paista esialgu suurt midagi tegevat peale selle, et magan järjest paremini (ja kauem).
Aga muidu ma ei tunne end paremini ja imelik 37-kraadine purjusoleku tunnet tekitav püsipalavik ei lahku.
Mis on halb.
Õnneks on mu töögraafikud nii hõredad, et need asjad, mille eest raha võiks nagu ka saada, suudan enam-vähem ikkagi ära teha ja muud asjad... noh, need on muud asjad ja neist võib lõpuks ka loobuda, eks ole.
Ma ei tea, kas haigusega seoses või niisama, on mind tabanud veendumus, et ma ikkagi ei oska lugusid kirjutada.S.t. kirjutama peaks ju selliseid asju, mida endale meeldiks lugeda (ma ei pane siia küsimärki, sest ma olen selle väite õigsuses väga veendunud). Aga mul paistab see õnnestuvat ainult puhuti ja siis ka üsna planeerimatult. Kui ma teen mingi looplaani ette ning seda siis usinalt järgin, hakkan kirjutist mingil hetkel lihtsalt vihkama, sest see ei ole selline, ei ole kohe üldse selline, nagu ma lootsin teda kava tehes olevat.
Ta võib olla midagi muud, aga seda midagi muud ma ka ei suuda näha, sest mu pea on võimeline töötama ainult suunas "kuidas teha sellest asjast see, mida ma algselt tahtsin"? (Vastus: pane põlema ja alusta uuesti, enamasti.)
Kõige pikem lõpetatud asi, mis mul kirjutatud on, seisab juba aasta otsa kasutult kõvakettal ja ootab, et ma unustaksin ta nii täielikult ära, et suudaksin temast uue läbikirjutamise käigus senist teksti täielikult maha kustutamata midagi põnevat luua.
(Praegu on ta ohtra armastusega loodud ja võigaste piinamiskirjeldustega kaunistatud surmigav 60-leheküljeline heietus, kus ükski tegelane ei ela ja ükski reaktsioon pole loomulik ja lugejad ei suuda enamasti sündmusigi jälgida, sest need on liiga keerulised ja hakitud.)
Samas, v-o see kasutult seista laskmine ongi võti?
Kulutan praegu loomingulise kriisi seisundit (e. ma ei suuda midagi uut kirjutada, tahtmata seda kohe ära kustutada ja igaveseks unustada ja oma ajust liivapaberiga välja kraapida) loo peale, mis on kuskil 3 a tagasi kirjutatud ja mida ma pärast seda kordagi üle pole toimetanud, sest ma ei suutnud enam näha, miks pagana pärast ma seda üldse kunagi alustasin, lõpetamisest rääkimata.
Huvitav on see, et kui muuta ära idiootne lõpp, maha võtta liigne jutustavus ning lisada juurde kõvasti dialoogi ning pinget, võib sellest loost veel üsna asjagi saada.
Nüüd, 3 aastat hiljem, on esialgsed vead ikka väga silmatorkavad => neid saab parandada küll.
Kui kedagi huvitab, miks ma üldse kirjutan, kui see võtab mult nii kaua aega, nii palju vingumist ja juuksekatkumist jms siis - kirjutamine on peale etlemise ainus asi, milles ma olen elus saavutanud mingit spontaanset tunnustust.
S.t. ma oletan, et see on miski, mille peale mul on mingit loomulikku annet ja mille kallal järelikult tasub siis ka tööd teha.
Lisaks muidugi see, et mulle meeldivad lood, dramaatika ja pateetika (ja ma ei põlga seejuures odavaid võtteid nende tekitamiseks), ja ma pole leidnud kaugeltki nii palju heas stiilis kirjutatud dramaatilisi ja pateetilisi lugusid lugemiseks, kui mulle meeldiks.
Kus viga näed laita, seal tule ja aita, eks ole.
Muidu, ilusad sõnad meeldivad mulle ka.
Kui interpunktsioon ja reavahed välja arvata, meeldivadki mulle kirjutamise juures kõige rohkem ilusad sõnad - nagu raudpuu, verikuum, või surmakarva. (Mitte igatsusluiged. Emakese maa ja kõige nimel, mis on teile püha, ma ei taha mitte kunagi enam lugeda ühtegi raamatut, mis sisaldaks sõna igatsusluiged!)
...ja kujundid. Ma armastan kujundeid.
Kunagi otsustasin ma, et proosaavaldamiskatsetega teen algust siis, kui mul on valmis 3 lugu, millega ma reaalselt ka rahul olen.
Praeguseks tundub see peaaegu saavutamatu eesmärk olevat. 3 lugu, millega ma ise ka rahul olen, no palun!
Pilt siit.
(Seda juttu seal pildi juures ma ei viitsinud lugeda. Mis huvitavad mind teiste inimeste kirjutamishädad, mul on endalgi piisavalt!)
pühapäev, 14. märts 2010
Veel kord lühidalt häbist
Vahel tunnen ma kohutavat häbi asjade pärast, mida ma olen teinud kunagi ammu. Ja vahel nende pärast, mida ma olen teinud jooksval nädalal.
Ja vahel lisaks veel selle pärast, et ma olen inimene, kes selliseid asju on teinud ja teeb, lolle, haledaid ja lapsikuid asju, piiiiinlikke asju.
Aga - ma ei ole enam see inimene, kes ma olin kunagi ammu.
(Ma olen nüüd paksem ja tugevam.)
Ja kui ma tahan enda vastu aus olla, tulebki mul vahel teha lolle ja haledaid ja lapsikuid asju. Selline ma [vahel] olengi =)
Tõesõna, kui loll ja hale ja lapsik on hetkel see, mis mulle hea ning õige tundub, siis parem on teha lolle asju, mille tegemine kuidagi ära ei tasu ja mind ennastki segadusse ajab, kui võltse ja kunstlikke ja eblakaid asju, mille tegemine sama vähe ära tasub, aga mis ei paku isegi mingit emotsionaalset naudingut ega enese tundmaõppimist ka mitte.
Vat.
/trotslik
/läheb ja kirjutab veel natuke lolli ja haledat ja lapsikut, kuigi seekord ühte teist. Vanad rämpsud hoian ikka ka alles, v-o saab neid kuidagi taaskasutada kunagi.
Teha üks verine ja soolikane kummut nt.
PS. Ärge kirjutage oma blogidesse asju, kui olete unest ümber kukkumas ja tatist ning palavikust pooljoobnud! Postitus ei tule enamasti kõige geniaalsem välja.
Noh, näitena: kõik v-o ei tea, et teie meelest tähendab taaskasutus oma parimas vormis tomatikastidest kummuti ehitamist.
PPS. ...ütleb ta, ise unest segane ja tatist ja palavikust pooljoobnud.
Ja vahel lisaks veel selle pärast, et ma olen inimene, kes selliseid asju on teinud ja teeb, lolle, haledaid ja lapsikuid asju, piiiiinlikke asju.
Aga - ma ei ole enam see inimene, kes ma olin kunagi ammu.
(Ma olen nüüd paksem ja tugevam.)
Ja kui ma tahan enda vastu aus olla, tulebki mul vahel teha lolle ja haledaid ja lapsikuid asju. Selline ma [vahel] olengi =)
Tõesõna, kui loll ja hale ja lapsik on hetkel see, mis mulle hea ning õige tundub, siis parem on teha lolle asju, mille tegemine kuidagi ära ei tasu ja mind ennastki segadusse ajab, kui võltse ja kunstlikke ja eblakaid asju, mille tegemine sama vähe ära tasub, aga mis ei paku isegi mingit emotsionaalset naudingut ega enese tundmaõppimist ka mitte.
Vat.
/trotslik
/läheb ja kirjutab veel natuke lolli ja haledat ja lapsikut, kuigi seekord ühte teist. Vanad rämpsud hoian ikka ka alles, v-o saab neid kuidagi taaskasutada kunagi.
Teha üks verine ja soolikane kummut nt.
PS. Ärge kirjutage oma blogidesse asju, kui olete unest ümber kukkumas ja tatist ning palavikust pooljoobnud! Postitus ei tule enamasti kõige geniaalsem välja.
Noh, näitena: kõik v-o ei tea, et teie meelest tähendab taaskasutus oma parimas vormis tomatikastidest kummuti ehitamist.
PPS. ...ütleb ta, ise unest segane ja tatist ja palavikust pooljoobnud.
laupäev, 13. märts 2010
Raha tuleb, raha läheb
Rufus Wainwright tuleb Eestisse.
Nüüd on mul vaja-vaja-vaja teada, kui palju pilet maksab.
Ja siis on mul vaja ruttu-ruttu osta ära vähemalt 2 piletit (olenevalt hinnast v-o ka rohkem) ja asuda seejärel tagasi teenima raha, mis nende peale läheb, sest mul on loomulikult iga kroon arvel umbes. Aga see on ju Rufus Wainwright!
Nagu... ma pole mingi suur muusikasõber ega kontserdilkäija, aga tema versioon Coheny "Everybody knows'ist" on siuke lugu, mille ma ikka jooksma minnes mõttes mängima panen. (Minu jooksmismuusika mängib pea sees, mitte kõrvaklappides.) Kui mul veel arvutil heli ka oli, siis mängisin seda ikka iga nädal paar korda päriselt endale ette ja naeratasin, naeratasin, naeratasin.
Puhas nauding.
Maailmas on vast ehk 5-6 artisti, keda ma veel meelsamini elusast peast näeksin.
Pärast seda, kui ma issand ise teab miks ei käinud White Stripes'i vaatamas Tallinnas, lubasin endale mitte kunagi enam sellist viga teha, et kui mõni mu lemmikutest Eestimaale esinema tuleb, istun mina kodus, jalad ristis ja käed rahakoti peal vagalt kokku pandud, ja isegi ei ürita kuulama minna.
Kahetsus hiljem on suurem vaev taluda kui elamisraha elamuse peale välja anda.
Ahsoo, ja kuna ma olen ahne ja tahtsin Juhtmejuttudest kingitust saada:
Kolm esimest kommentaatorit, kes kommentaarikastis minult kingitust küsivad, saavad selle. Aasta jooksul.
Ise teen.
Isegi küsin enne, et mislaadi kingitust tahetakse (valikuvariandid) ja puha!
Vastutasuks tuleb korraldada samasugune jagamine omas blogis.
(See muidugi piirab inimeste hulga, kes kinki saavad, ebaõiglaselt blogiomanikega.
Hm. Teeme siis nii, et jagamine tuleb teha oma blogis või facebooki lehel või kusiganes te netiliselt aktiivne olete. Peamine, et kingitustelaviin laieneks, ja siis veel edasi ka laieneks.)
Nüüd on mul vaja-vaja-vaja teada, kui palju pilet maksab.
Ja siis on mul vaja ruttu-ruttu osta ära vähemalt 2 piletit (olenevalt hinnast v-o ka rohkem) ja asuda seejärel tagasi teenima raha, mis nende peale läheb, sest mul on loomulikult iga kroon arvel umbes. Aga see on ju Rufus Wainwright!
Nagu... ma pole mingi suur muusikasõber ega kontserdilkäija, aga tema versioon Coheny "Everybody knows'ist" on siuke lugu, mille ma ikka jooksma minnes mõttes mängima panen. (Minu jooksmismuusika mängib pea sees, mitte kõrvaklappides.) Kui mul veel arvutil heli ka oli, siis mängisin seda ikka iga nädal paar korda päriselt endale ette ja naeratasin, naeratasin, naeratasin.
Puhas nauding.
Maailmas on vast ehk 5-6 artisti, keda ma veel meelsamini elusast peast näeksin.
Pärast seda, kui ma issand ise teab miks ei käinud White Stripes'i vaatamas Tallinnas, lubasin endale mitte kunagi enam sellist viga teha, et kui mõni mu lemmikutest Eestimaale esinema tuleb, istun mina kodus, jalad ristis ja käed rahakoti peal vagalt kokku pandud, ja isegi ei ürita kuulama minna.
Kahetsus hiljem on suurem vaev taluda kui elamisraha elamuse peale välja anda.
Ahsoo, ja kuna ma olen ahne ja tahtsin Juhtmejuttudest kingitust saada:
Kolm esimest kommentaatorit, kes kommentaarikastis minult kingitust küsivad, saavad selle. Aasta jooksul.
Ise teen.
Isegi küsin enne, et mislaadi kingitust tahetakse (valikuvariandid) ja puha!
Vastutasuks tuleb korraldada samasugune jagamine omas blogis.
(See muidugi piirab inimeste hulga, kes kinki saavad, ebaõiglaselt blogiomanikega.
Hm. Teeme siis nii, et jagamine tuleb teha oma blogis või facebooki lehel või kusiganes te netiliselt aktiivne olete. Peamine, et kingitustelaviin laieneks, ja siis veel edasi ka laieneks.)
teisipäev, 9. märts 2010
Otsides pakkujat ehk nõudleja mure
Vahelduseks erinevatele tervisevingumistele otsustasin võtta ette arutluse kirjanduslikel teemadel.
Ühtlasi (ja selleks, et mitte tekitada asjatuid ootusi inimestes, kes armastavad häid raamatuid - neist juttu ei tule) mainin, et väga tundliku närvikava ja pitsitavalt kitsa moraalitundega inimesed, samuti minu erinevad lähisugulased, võiksid kaaluda sissekande mittelugemist.
Kui te otsustate edasi lugeda, siis ärge pärast kaebama tulge, et liiga palju informatsiooni!
***
Üksildase naisterahvana olen olnud sunnitud eriti üksildastel hetkedel oma karnaalsete tungide lahendamiseks pöörduma interneti poole. Kedagi teist mul pole ja internet on ju ses osas kõikvõimas, kõiknägev, kõikteadev ja eelkõige kõikepakkuv, eksju?
Eks ju?
Sittagi ta on, ma ütlen!
Kui mõelda, millise hulga tunde ma olen asjatult kulutanud, klikkides üht linki teise järel ja lõpuks kell kolm öösel käega löönud ja pahuralt magama keeranud! Selle aja jooksul oleksin ma võinud kirjutada pool romaani! Või ka terve. Ma võiks juba natukene kuuluski olla, sest ilmselt piisaks asjatult kulutatud ajast ja energiast ka tolle romaani avaldamiseks.
Mitte et pornot netis ei oleks. On küll, loomulikult on, tonnide kaupa on. Aga see on valet sorti porno, ja pealegi ma olen ka kvaliteedi osas valiv. (S.t. juba minu alateadvus on valiv. Kui halb kvaliteet minu jaoks töötaks, ma ei viitsikski hea otsimisele aega kulutada ju! Aga... ma paistan juba teksti hajali lükkavat ning põhilise sõnumi hülgavat. Oih.)
Niisiis, kuna valet sorti pornot on nii palju, muudab see õige sordi leidmise veel raskemaks, kui see muidu olekski.
Et mis mõttes valet sorti?
Esiteks on armastatud arvutivõrk tuubil täis videosid ja fotosid ja siit tekibki juba esimene probleem: ma ei kannata videosid ja fotosid. Ei taha! Ei meeldi! Kuidas krt saab otsingut seada nii, et ta ei näitaks foto- ja videosisaldusega lehti?!
Ei saagi.
Masendav.
(Võiks ju arvata, et eelistades teksti fotole või videole ilmutan ma mingit "mehed armastavad silmadega, naised kõrvadega" värki, aga ma kahtlen selles. Mind saab visuaalselt väga hästi mõjutada - inimese peas ja siis tema osavate käte abiga sündinud pildid töötavad suurepäraselt; joonistused, maalid, arvutikunst... kõik see on väga tore. Mulle lihtsalt ei meeldi fotod. Videodest rääkimata.
Sest noh, see on ju ilmne, et foto (või video) ei ole päris! Keegi on kellelegi maksnud selle eest, et too kellegi kolmandaga [ja vahel ka neljanda ja viiendaga] asju teeks. Selles pole midagi erootilist. See on... äriline. Sama erutav kui suvaline majandussaade.
Raha on tore, eks ole. Ja selle nimel võib inimene teeselda vabalt. Hetkel, kui sa otsustad "vahet pole, ma ei näe selles midagi alandavat, nemad on need lollid, kes sellistest asjadest end üles keerata lasevad ja raha maksavad", võib teha igasuguseid asju, väliselt silmi punni ajades ja hingeldades, samas enda sees täpselt ühesugust tülpinud näoilmet kandes.
Ma tean.
Ma olen ka mõned korrad "ah, teeme inimese õnnelikuks" laadi seksi pakkunud mõnedele meessoost subjektidele. Ja see on umbes sama asi tegelikult.
Lihtsalt mina ei näe mitte midagi erutavat selles, kui keegi võtab enam või vähem näitlejameisterlikult mingeid asendeid ja teeb liigutusi, sinna juurde midagi peale tüdimuse tundmata.
Niisiis on pildid ja videod minu huvisfäärist väljas.)
Teiseks, kui ma ka tekstilisi pornoilminguid võrgust leian, on häda selles, et inimesed kirjutavad pornot halvasti. Mehed ühel moel halvasti, naised teisel moel.
Ega ma muidugi tegelikult ei tea, mis soost kirjutaja on. Aga tundub, et rusikareeglina kehtib - 9/10 fännfikstioonpornot netis on naiste kirjutatud.
9/10 muud pornot on meeste kirjutatud.
Mehed kirjutavad praktiliselt eranditult JUBEDALT.
Vaeselt. Ebainspireerivalt. Mehhaaniliselt. Tuimalt. Nagu oleks seks mingi puulõhkumine. Halg ja hoop ja pooleks. Halg ja hoop ja pooleks. Kulutavad küll aega rõivastuse kirjeldamisele (keda krt huvitab, mis värvi on su partneri T-särk ja kingad, enne kui sa need maha koorid?), ignoreerides sama hooga lihtsaid anatoomilisi tõsiasju, ja üldse: need lood on üldjuhul nagu 15-aastaste kirjutatud (ja ilmselt ongi, kui järele mõelda). Kui need õnnetud suudavad mingi olukorra lihtlauseid kasutades üles ehitada, on sellega nende jaks ammendatud ja edasi on "my huge cock", "hard as a rock" ja "bursting" ja "white seed" ja ongi lugu läbi. Ha. Ha.
Oletan, et ajudega mehed ei kirjutagi pornot millegipärast? Või vähemalt ei avalda seda netis? Minu kogemused ajakirjadega on üsna napid. V-o on mu mulje, et ka seal kirjutatakse kohutavalt küündimatult, ebaõiglane. V-o kuskil on olemas mehed, kes kirjutavad head pornot ja ka avaldavad seda? Kui isased seda nii väga armastavad, nagu väidetakse, võiks ju ometi olemas olla mõned stiilitajuga entusiastid, kes suudavad ka korraliku funkstioneeriva seksloo kirjutamisega hakkama saada?
Aga ma ei tea, kus nad end peidavad. :(
Naised kirjutavad enamasti veidi paremini. Esiteks on päris palju fännfiktsioon-pornot kirjutatud täiskasvanud naiste poolt, kel on vöö all piisavalt kogemusi, et vähemalt üsna hästi teada, millest nende lood räägivad ja kuidas inimkeha töötab. Lisaks ei ole paljud neist võtnud pornoloo näol ette elu esimest loovkirjutamist vaid neil on mõningaid eelnevaid kogemusi ka sellel alal. Hea stiil ning käsitööoskus on plussideks igas eluvaldkonnas!
Aga naised kannatavad romantilisuse all. See, kui tegelane akti keskel hakkab ohkima "I love you. Only you. Forever!" ja teine vastab talle sellesamaga, ja siis peetakse veel väike ängistatud dialoog teemal "me ei tohiks, aga see on nii hea", võtab igasuguse meeleolu ju ära!
On sobivaid hetki sellisteks arutlusteks, ja on ebasobivaid. Keset pornolugu on see täielik sündsusetus! Võeh!
Nüüd - olles targemaks saanud ja silmipimestavalt jubedast porno põhimassist läbi murdnud, mõned otsinguprintsiibid selgeks õppinud ja leidnud paar usaldusväärsemat laadi allikat, suudan ma aeg-ajalt leida ka häid lugusid. (Ma pole ainus naine maailmas, kelle meelest kudrutamine ja porno võiksid jääda eraldi lugudesse!) Vähe, aga siiski.
Kõik leitud head lood on seni olnud eranditult naiste looming. See on juba loo ehitusest näha, see on sõnastusest tunda. Naiselikkuse pitser selle parimas mõttes. Füsioloogilisus. Detailidesse laskumine. Elulisus, samas natuke vinti üle keerates. Teadmine, mis naiste jaoks töötab.
Edasi, avastus, et minu jaoks kaugelt parimat pornot kirjutavad naised, pani mu tegema (pisut nõrkade alusandmetega) üldistust ja arvama, et naistele istub üldse paremini naiste loodud porno.
V-o iidne "naised vihkavad pornot" legend ongi alguse saanud sellest, et keegi pole taibanud pakkuda daamidele häbenematult avameelseid joonistusi, mis räägivad lugu - mitte ei demonstreeri lihtsalt alastust? Ja muidugi on jäänud pakkumata ka teiste naiste poolt hästi kirjutatud ja niisama häbenematult avameelsed sõnadest moodustatud lood. V-o on maailmas olemas veel selline asi nagu väga kehvasti täidetud turunishsh, mis ainult ootab katmist - naissoo ja reklaamipinna otsijate rõõmuks?
Mispärast ei ole seda turgu veel täidetud? Naisi, kes kirjutavad netis pornot on miljon vähemalt (ilma liialdamata).
Nad on hajali. Omaenda kommuunides peidus. Mitte headuse vaid kasutatavate tegelaste järgi lahterdunud. Hea porno on kehva varju mattunud.
Keegi algatusvõimeline võiks selle kokku koondada. Koguda head autorid, anda neile pind ja v-o isegi maksta loo eest.
Publikut oleks. Uskuge mind, oleks.
Mõistagi, üldiselt kirjutab enamik noid naisi netis kehvasti või suisa jubedalt. Aga seal kuskil on olemas ja nähtaval miljon naist, kelle huvi porno vastu on niivõrd avalik ja tugev, et nad lausa kirjutavad seda. Ilma, et neile selle eest makstaks või midagi. Kirjutavad lihtsalt armastusest asja vastu. Lugejaid on kindlasti veel kümneid kordi rohkem. (Mina olen nt ainult lugeja, kirjutada pole nagu tahtmist olnud.) Kas mitte keegi ärilise vaistuga inimestest pole meid märganud siis või?
Hiljuti lugesin kuskil netilehest ajakirjandusnuppu naise kohta, kes teeb pornofilme naistele. See oli esitatud kui kurioosum. Mis mõttes?! misMÕTTES nagu?!
... naiste tehtud ja samas naistele suunatud (mittelesbi-)porno on kurioosum?! Kuulge, kus te elate?! Või õigemini, kus mina elan?! Maailm, ae, ärka üles! Me oleme olemas! Hei!
Ja kui sa oled ärganud, palun paku mulle korralikku toodet, pagan võtaks! Kergesti ülesleitaval ja kättesaadaval kujul. Mul on kõ-ri-ni tundide kaupa hea porno otsimisest, kui tuju peale tuleb. Selleks ajaks, kui ma midagi leian, on see tuju tavaliselt juba täiesti kadunud. :(
Ühtlasi (ja selleks, et mitte tekitada asjatuid ootusi inimestes, kes armastavad häid raamatuid - neist juttu ei tule) mainin, et väga tundliku närvikava ja pitsitavalt kitsa moraalitundega inimesed, samuti minu erinevad lähisugulased, võiksid kaaluda sissekande mittelugemist.
Kui te otsustate edasi lugeda, siis ärge pärast kaebama tulge, et liiga palju informatsiooni!
***
Üksildase naisterahvana olen olnud sunnitud eriti üksildastel hetkedel oma karnaalsete tungide lahendamiseks pöörduma interneti poole. Kedagi teist mul pole ja internet on ju ses osas kõikvõimas, kõiknägev, kõikteadev ja eelkõige kõikepakkuv, eksju?
Eks ju?
Sittagi ta on, ma ütlen!
Kui mõelda, millise hulga tunde ma olen asjatult kulutanud, klikkides üht linki teise järel ja lõpuks kell kolm öösel käega löönud ja pahuralt magama keeranud! Selle aja jooksul oleksin ma võinud kirjutada pool romaani! Või ka terve. Ma võiks juba natukene kuuluski olla, sest ilmselt piisaks asjatult kulutatud ajast ja energiast ka tolle romaani avaldamiseks.
Mitte et pornot netis ei oleks. On küll, loomulikult on, tonnide kaupa on. Aga see on valet sorti porno, ja pealegi ma olen ka kvaliteedi osas valiv. (S.t. juba minu alateadvus on valiv. Kui halb kvaliteet minu jaoks töötaks, ma ei viitsikski hea otsimisele aega kulutada ju! Aga... ma paistan juba teksti hajali lükkavat ning põhilise sõnumi hülgavat. Oih.)
Niisiis, kuna valet sorti pornot on nii palju, muudab see õige sordi leidmise veel raskemaks, kui see muidu olekski.
Et mis mõttes valet sorti?
Esiteks on armastatud arvutivõrk tuubil täis videosid ja fotosid ja siit tekibki juba esimene probleem: ma ei kannata videosid ja fotosid. Ei taha! Ei meeldi! Kuidas krt saab otsingut seada nii, et ta ei näitaks foto- ja videosisaldusega lehti?!
Ei saagi.
Masendav.
(Võiks ju arvata, et eelistades teksti fotole või videole ilmutan ma mingit "mehed armastavad silmadega, naised kõrvadega" värki, aga ma kahtlen selles. Mind saab visuaalselt väga hästi mõjutada - inimese peas ja siis tema osavate käte abiga sündinud pildid töötavad suurepäraselt; joonistused, maalid, arvutikunst... kõik see on väga tore. Mulle lihtsalt ei meeldi fotod. Videodest rääkimata.
Sest noh, see on ju ilmne, et foto (või video) ei ole päris! Keegi on kellelegi maksnud selle eest, et too kellegi kolmandaga [ja vahel ka neljanda ja viiendaga] asju teeks. Selles pole midagi erootilist. See on... äriline. Sama erutav kui suvaline majandussaade.
Raha on tore, eks ole. Ja selle nimel võib inimene teeselda vabalt. Hetkel, kui sa otsustad "vahet pole, ma ei näe selles midagi alandavat, nemad on need lollid, kes sellistest asjadest end üles keerata lasevad ja raha maksavad", võib teha igasuguseid asju, väliselt silmi punni ajades ja hingeldades, samas enda sees täpselt ühesugust tülpinud näoilmet kandes.
Ma tean.
Ma olen ka mõned korrad "ah, teeme inimese õnnelikuks" laadi seksi pakkunud mõnedele meessoost subjektidele. Ja see on umbes sama asi tegelikult.
Lihtsalt mina ei näe mitte midagi erutavat selles, kui keegi võtab enam või vähem näitlejameisterlikult mingeid asendeid ja teeb liigutusi, sinna juurde midagi peale tüdimuse tundmata.
Niisiis on pildid ja videod minu huvisfäärist väljas.)
Teiseks, kui ma ka tekstilisi pornoilminguid võrgust leian, on häda selles, et inimesed kirjutavad pornot halvasti. Mehed ühel moel halvasti, naised teisel moel.
Ega ma muidugi tegelikult ei tea, mis soost kirjutaja on. Aga tundub, et rusikareeglina kehtib - 9/10 fännfikstioonpornot netis on naiste kirjutatud.
9/10 muud pornot on meeste kirjutatud.
Mehed kirjutavad praktiliselt eranditult JUBEDALT.
Vaeselt. Ebainspireerivalt. Mehhaaniliselt. Tuimalt. Nagu oleks seks mingi puulõhkumine. Halg ja hoop ja pooleks. Halg ja hoop ja pooleks. Kulutavad küll aega rõivastuse kirjeldamisele (keda krt huvitab, mis värvi on su partneri T-särk ja kingad, enne kui sa need maha koorid?), ignoreerides sama hooga lihtsaid anatoomilisi tõsiasju, ja üldse: need lood on üldjuhul nagu 15-aastaste kirjutatud (ja ilmselt ongi, kui järele mõelda). Kui need õnnetud suudavad mingi olukorra lihtlauseid kasutades üles ehitada, on sellega nende jaks ammendatud ja edasi on "my huge cock", "hard as a rock" ja "bursting" ja "white seed" ja ongi lugu läbi. Ha. Ha.
Oletan, et ajudega mehed ei kirjutagi pornot millegipärast? Või vähemalt ei avalda seda netis? Minu kogemused ajakirjadega on üsna napid. V-o on mu mulje, et ka seal kirjutatakse kohutavalt küündimatult, ebaõiglane. V-o kuskil on olemas mehed, kes kirjutavad head pornot ja ka avaldavad seda? Kui isased seda nii väga armastavad, nagu väidetakse, võiks ju ometi olemas olla mõned stiilitajuga entusiastid, kes suudavad ka korraliku funkstioneeriva seksloo kirjutamisega hakkama saada?
Aga ma ei tea, kus nad end peidavad. :(
Naised kirjutavad enamasti veidi paremini. Esiteks on päris palju fännfiktsioon-pornot kirjutatud täiskasvanud naiste poolt, kel on vöö all piisavalt kogemusi, et vähemalt üsna hästi teada, millest nende lood räägivad ja kuidas inimkeha töötab. Lisaks ei ole paljud neist võtnud pornoloo näol ette elu esimest loovkirjutamist vaid neil on mõningaid eelnevaid kogemusi ka sellel alal. Hea stiil ning käsitööoskus on plussideks igas eluvaldkonnas!
Aga naised kannatavad romantilisuse all. See, kui tegelane akti keskel hakkab ohkima "I love you. Only you. Forever!" ja teine vastab talle sellesamaga, ja siis peetakse veel väike ängistatud dialoog teemal "me ei tohiks, aga see on nii hea", võtab igasuguse meeleolu ju ära!
On sobivaid hetki sellisteks arutlusteks, ja on ebasobivaid. Keset pornolugu on see täielik sündsusetus! Võeh!
Nüüd - olles targemaks saanud ja silmipimestavalt jubedast porno põhimassist läbi murdnud, mõned otsinguprintsiibid selgeks õppinud ja leidnud paar usaldusväärsemat laadi allikat, suudan ma aeg-ajalt leida ka häid lugusid. (Ma pole ainus naine maailmas, kelle meelest kudrutamine ja porno võiksid jääda eraldi lugudesse!) Vähe, aga siiski.
Kõik leitud head lood on seni olnud eranditult naiste looming. See on juba loo ehitusest näha, see on sõnastusest tunda. Naiselikkuse pitser selle parimas mõttes. Füsioloogilisus. Detailidesse laskumine. Elulisus, samas natuke vinti üle keerates. Teadmine, mis naiste jaoks töötab.
Edasi, avastus, et minu jaoks kaugelt parimat pornot kirjutavad naised, pani mu tegema (pisut nõrkade alusandmetega) üldistust ja arvama, et naistele istub üldse paremini naiste loodud porno.
V-o iidne "naised vihkavad pornot" legend ongi alguse saanud sellest, et keegi pole taibanud pakkuda daamidele häbenematult avameelseid joonistusi, mis räägivad lugu - mitte ei demonstreeri lihtsalt alastust? Ja muidugi on jäänud pakkumata ka teiste naiste poolt hästi kirjutatud ja niisama häbenematult avameelsed sõnadest moodustatud lood. V-o on maailmas olemas veel selline asi nagu väga kehvasti täidetud turunishsh, mis ainult ootab katmist - naissoo ja reklaamipinna otsijate rõõmuks?
Mispärast ei ole seda turgu veel täidetud? Naisi, kes kirjutavad netis pornot on miljon vähemalt (ilma liialdamata).
Nad on hajali. Omaenda kommuunides peidus. Mitte headuse vaid kasutatavate tegelaste järgi lahterdunud. Hea porno on kehva varju mattunud.
Keegi algatusvõimeline võiks selle kokku koondada. Koguda head autorid, anda neile pind ja v-o isegi maksta loo eest.
Publikut oleks. Uskuge mind, oleks.
Mõistagi, üldiselt kirjutab enamik noid naisi netis kehvasti või suisa jubedalt. Aga seal kuskil on olemas ja nähtaval miljon naist, kelle huvi porno vastu on niivõrd avalik ja tugev, et nad lausa kirjutavad seda. Ilma, et neile selle eest makstaks või midagi. Kirjutavad lihtsalt armastusest asja vastu. Lugejaid on kindlasti veel kümneid kordi rohkem. (Mina olen nt ainult lugeja, kirjutada pole nagu tahtmist olnud.) Kas mitte keegi ärilise vaistuga inimestest pole meid märganud siis või?
Hiljuti lugesin kuskil netilehest ajakirjandusnuppu naise kohta, kes teeb pornofilme naistele. See oli esitatud kui kurioosum. Mis mõttes?! misMÕTTES nagu?!
... naiste tehtud ja samas naistele suunatud (mittelesbi-)porno on kurioosum?! Kuulge, kus te elate?! Või õigemini, kus mina elan?! Maailm, ae, ärka üles! Me oleme olemas! Hei!
Ja kui sa oled ärganud, palun paku mulle korralikku toodet, pagan võtaks! Kergesti ülesleitaval ja kättesaadaval kujul. Mul on kõ-ri-ni tundide kaupa hea porno otsimisest, kui tuju peale tuleb. Selleks ajaks, kui ma midagi leian, on see tuju tavaliselt juba täiesti kadunud. :(
esmaspäev, 8. märts 2010
veider, kuidas inimesed vanasti ei taibanud, et parem on surra, kui loodusravi kannatada? (vaba tsitaat Kunagiselt Kohutavalt Kallimalt)
Niisiis.
Söön toorest hapukapsast. Vahepeal tunnen nõrka hapukat maiku. Siis midagi kergelt kibejat. Aga ma ei saa aru, kas osa kapsast on teise maitsega (halvaks läinud?!) või on asi lihtsalt selles, et mu maitsemeel on erinevatel hetkedel erineval määral ja moel blokeeritud.
Mul on uus diagnoos endale ka - krooniline põsekoopapõletik.
Tuleks minna arsti juurde, aga ei viitsi eriti.
Imelik, eks ole? Kui ma olin väike, vedas ema mind kohusetundlikult iga haiguse puhul Nõmme Lastepolikliinikusse dr Herilase juurde vastuvõtule. Dr Herilane oli väike, vaikse ja väga peenikese häälega leebe naine. Tumedate juustega. Ma ei oska öelda, kui vana. Seni, kuni ma tema juures käisin (eluaastad 0,5-18) tundus ta ikka täpselt ühesugune. Ütleme, 35-55 võiks laias laastus vanuseks pakkuda. Soeng oli tal ka kogu aeg sama.
Tal oli kogu selle aja ka üks ja seesama õde. Kes kandis ka kogu aeg üht ja sedasama soengut (keemilisi helepruune lokke). Ja minu meelest ka ühtesid ja samu prille.
Õel oli väga hea mälu - ta tundis mind iga kord nägupidi ära ega pidanud mu nime kaardi väljavõtmiseks küsimagi. Ka tema oli väga leebe ja naeratav alati, kuigi pisut särtsakam, kui arst. Ta meeldiski mulle veel rohkem kui arst.
See-eest ei mäleta ma tema nime. Seda polnud ju kabineti uksel kirjas!
Aga nüüd ma ei viitsi arsti juurde minna. Hullem, ma ei viitsi isegi lapsi arsti juurde viia! Miks ometi?
/uurib oma mõtteid
Tõenäoliselt on põhjuseks loodusravi.
Loodusravi on väga tore asi. Ma pooldan loodusravi kirglikult ja eelistan seda kõigest hingest antibiootikumidele.
Või noh, enam-vähem.
Pärast seda, kui hanerasv 6 aastat tagasi Tütarlapse kurja köha vastu imet tegi ja mu loodusravi usku pööras, on minu usaldus rahvameditsiini vastu siiski korduvalt kõikuma löönud. Nt 2 aastat hiljem ei teinud hanerasv sama lapse kurja köha vastu eriti midagi. Rääkimata teisest, minu toonase kallima lapsest, kellele sel üldse pisimatki mõju ei tundunud olevat.
Samamoodi ei ole ma tegelikult märganud mingit erilist mõju olevat ravimteedel (v.a. pärnaõietee täiesti reaalne palavikkualandav mõju - 10 minutit pärast pärnaõietee joomist olen ma alati higine nagu just finishisse jõudnud võidusõiduhobune).
S.t. muidugi on tee kasulik. Ka lihtsalt kuum vesi on kasulik. Mida ma pole täheldanud, on mingite väga ravivate taimedega turgutatud kuumade vete mõjude erinevus lihtsalt kuuma vee või nt mingi mõttetu 10-kroonise kibuvitsa-kotitee mõjust.
Mesi mõjub. Seda ma olen näinud ja tundnud. Aga siis ei tohi meega ka koonerdada. 1 tl tassi kohta teeb joogi lihtsalt magusaks. Tervistamisest saab rääkima hakata 2 või rohkem tl sooja teesse segamise järel, ja seda värki tuleb juua vähemalt 3-4 korda päevas.
Aur mõjub. Kuuma auru sissehingamisel on haigetele hingamisteedele imeline mõju - aga mul on kahtlus, et mõju on eeskätt mehhaaniline. S.t. vahet pole, kas hingata puhast veeauru, teepuuõli auru, kummeliauru, piparmündiauru, kartulikeeduauru või kasvõi kohviauru - see on kuum aur, mis mõjub, mitte mingid mikroosakesed või eeterlikud õlid selles. Sest ma pole erinevate aurude mõjudes mingit erinevust märganud.
Soolavee ninna laskmisel pole ma mingit erilist positiivset tagajärge täheldanud. Limaskestad tunduvad veel õrnemad ja valusamad kui varem.
Kuristamine aitab. Seal on vast isegi vahe, kas kuristada mingi Asjaga (soolavesi, soodavesi, kummelitee) või niisama veega. Aga ma pole ka kindel. Sellest ajast, kui ma viimati niisama sooja veega kuristasin, on möödas umbes 15 aastat.
Nojah, nüüd läks mõte uitama.
Millest ma tahtsingi rääkida? Aa, et miks loodusravi on peletanud mu eemale arstidest.
Muuseas, mitte kõigist. Vanas Depressiivses Väikelinnas oli mul ülilahe arst. ÜLIlahe. Ega ma alati tema juurde ka minna ei viitsinud, aga vähemalt ma uskusin, et kui lähen, saan abi.
Aga uues linnas on nii, et ei usu.
Phmt mina lähen arsti juurde siis, kui loodusravi ei ole aidanud. Kui ma olen vaevelnud ja rühmanud, sundinud lapsi auru täis ruumis istuma ja raamatut vaatama, teinud teesid ja tupsutanud vietnami salvi ja pannud igale poole pesukausse veega normaalsema õhuniiskuse saavutamiseks, ning kui nädal on möödas ja mingit progressi ei ole - vat siis lähen mina arsti juurde.
Ja mind ei tee sugugi õnnelikuks, kui arst räägib mulle siis ravimteedest, sinepiplaastrist ja aurudest.
Ja Hymerist, millesse mina isikliku kogemuse põhjal ei usu üldse.
Kui ma juba arsti juurde lähen, tahan ma saada retsepti. Midagi, mida apteegist osta, et saada edaspidi hakkama vähema vaevaga kui enne. Või tahan anda vähemalt vereanalüüsi, vedada ringi plasttopse lapsepissiga, teha midagi, mida ma kodus teha ei saanud.
Aga kui arst vaatab mulle otsa roosa rõõmsa näoga ja räägib loodusravi oivalistest kasudest, olen ma pettunud ja ei viitsi selle arsti juurde rohkem minna. Mis siis, et ma usun loodusravi oivalistesse kasudesse.
Mu eelmine perearst sai must aru. Kui ma ütlesin, et ei viitsi iga kuu küll käia oma imikuga arsti juures, kutsus ta mind tagasi kord kahe kuu jooksul, sest tõesti, ega ei ole see lapse näitamine nii tihti vajalik, kui ma nagunii ise ju näen, et laps normaalselt areneb.
Kui ma ütlesin, et lükkaksin hea meelega kõik vaktsineerimised edasi aega, kui laps on üle 3 aasta vana, ja mõnesid üldse ei teeks, ta naeratas ja noogutas ja samas rõõmustas, et ma Tütarlapsele teetanuse vastase vaktsineerimise ikkagi ära teha lasin.
Kui ma tulin murega, et lapsed köhivad juba 2 nädalat, lasi ta teha analüüsid, kusjuures Poeglapse omas tuvastatigi põletik. Siis järgnes kopsuröntgen ja antibiootikumid.
Tütarlaps sai 2 sorti siirupit.
Ja siis muidugi piimahappebaktereid mõlemale.
Aga uus arst... äh. Hymer 4x päevas.
Ühesõnaga, ma arvan, et ma olen põletikuhaige, aga ei viitsi arsti juurde minna, sest kardan, et ta soovitab mulle loodusravi.
Kuhu on (kuningavõim) minu tervishoiukäitumine küll jõudnud!
Või oot! Esmalt ma ei taha arsti juurde minna, sest loodan asjad loodusraviga korda ajada, ja siis ei taha minna, sest kardan, et ta soovitab mulle loodusravi?
Kogu möla kokkuvõte: tuleb homme arsti juurde aeg kirja panna.
PS. Kommentaare teemal "sa võid ju kodus ka plasttopse lapsepissiga ringi vedada, kui sa seda kangesti soovid," ei taha =)
Söön toorest hapukapsast. Vahepeal tunnen nõrka hapukat maiku. Siis midagi kergelt kibejat. Aga ma ei saa aru, kas osa kapsast on teise maitsega (halvaks läinud?!) või on asi lihtsalt selles, et mu maitsemeel on erinevatel hetkedel erineval määral ja moel blokeeritud.
Mul on uus diagnoos endale ka - krooniline põsekoopapõletik.
Tuleks minna arsti juurde, aga ei viitsi eriti.
Imelik, eks ole? Kui ma olin väike, vedas ema mind kohusetundlikult iga haiguse puhul Nõmme Lastepolikliinikusse dr Herilase juurde vastuvõtule. Dr Herilane oli väike, vaikse ja väga peenikese häälega leebe naine. Tumedate juustega. Ma ei oska öelda, kui vana. Seni, kuni ma tema juures käisin (eluaastad 0,5-18) tundus ta ikka täpselt ühesugune. Ütleme, 35-55 võiks laias laastus vanuseks pakkuda. Soeng oli tal ka kogu aeg sama.
Tal oli kogu selle aja ka üks ja seesama õde. Kes kandis ka kogu aeg üht ja sedasama soengut (keemilisi helepruune lokke). Ja minu meelest ka ühtesid ja samu prille.
Õel oli väga hea mälu - ta tundis mind iga kord nägupidi ära ega pidanud mu nime kaardi väljavõtmiseks küsimagi. Ka tema oli väga leebe ja naeratav alati, kuigi pisut särtsakam, kui arst. Ta meeldiski mulle veel rohkem kui arst.
See-eest ei mäleta ma tema nime. Seda polnud ju kabineti uksel kirjas!
Aga nüüd ma ei viitsi arsti juurde minna. Hullem, ma ei viitsi isegi lapsi arsti juurde viia! Miks ometi?
/uurib oma mõtteid
Tõenäoliselt on põhjuseks loodusravi.
Loodusravi on väga tore asi. Ma pooldan loodusravi kirglikult ja eelistan seda kõigest hingest antibiootikumidele.
Või noh, enam-vähem.
Pärast seda, kui hanerasv 6 aastat tagasi Tütarlapse kurja köha vastu imet tegi ja mu loodusravi usku pööras, on minu usaldus rahvameditsiini vastu siiski korduvalt kõikuma löönud. Nt 2 aastat hiljem ei teinud hanerasv sama lapse kurja köha vastu eriti midagi. Rääkimata teisest, minu toonase kallima lapsest, kellele sel üldse pisimatki mõju ei tundunud olevat.
Samamoodi ei ole ma tegelikult märganud mingit erilist mõju olevat ravimteedel (v.a. pärnaõietee täiesti reaalne palavikkualandav mõju - 10 minutit pärast pärnaõietee joomist olen ma alati higine nagu just finishisse jõudnud võidusõiduhobune).
S.t. muidugi on tee kasulik. Ka lihtsalt kuum vesi on kasulik. Mida ma pole täheldanud, on mingite väga ravivate taimedega turgutatud kuumade vete mõjude erinevus lihtsalt kuuma vee või nt mingi mõttetu 10-kroonise kibuvitsa-kotitee mõjust.
Mesi mõjub. Seda ma olen näinud ja tundnud. Aga siis ei tohi meega ka koonerdada. 1 tl tassi kohta teeb joogi lihtsalt magusaks. Tervistamisest saab rääkima hakata 2 või rohkem tl sooja teesse segamise järel, ja seda värki tuleb juua vähemalt 3-4 korda päevas.
Aur mõjub. Kuuma auru sissehingamisel on haigetele hingamisteedele imeline mõju - aga mul on kahtlus, et mõju on eeskätt mehhaaniline. S.t. vahet pole, kas hingata puhast veeauru, teepuuõli auru, kummeliauru, piparmündiauru, kartulikeeduauru või kasvõi kohviauru - see on kuum aur, mis mõjub, mitte mingid mikroosakesed või eeterlikud õlid selles. Sest ma pole erinevate aurude mõjudes mingit erinevust märganud.
Soolavee ninna laskmisel pole ma mingit erilist positiivset tagajärge täheldanud. Limaskestad tunduvad veel õrnemad ja valusamad kui varem.
Kuristamine aitab. Seal on vast isegi vahe, kas kuristada mingi Asjaga (soolavesi, soodavesi, kummelitee) või niisama veega. Aga ma pole ka kindel. Sellest ajast, kui ma viimati niisama sooja veega kuristasin, on möödas umbes 15 aastat.
Nojah, nüüd läks mõte uitama.
Millest ma tahtsingi rääkida? Aa, et miks loodusravi on peletanud mu eemale arstidest.
Muuseas, mitte kõigist. Vanas Depressiivses Väikelinnas oli mul ülilahe arst. ÜLIlahe. Ega ma alati tema juurde ka minna ei viitsinud, aga vähemalt ma uskusin, et kui lähen, saan abi.
Aga uues linnas on nii, et ei usu.
Phmt mina lähen arsti juurde siis, kui loodusravi ei ole aidanud. Kui ma olen vaevelnud ja rühmanud, sundinud lapsi auru täis ruumis istuma ja raamatut vaatama, teinud teesid ja tupsutanud vietnami salvi ja pannud igale poole pesukausse veega normaalsema õhuniiskuse saavutamiseks, ning kui nädal on möödas ja mingit progressi ei ole - vat siis lähen mina arsti juurde.
Ja mind ei tee sugugi õnnelikuks, kui arst räägib mulle siis ravimteedest, sinepiplaastrist ja aurudest.
Ja Hymerist, millesse mina isikliku kogemuse põhjal ei usu üldse.
Kui ma juba arsti juurde lähen, tahan ma saada retsepti. Midagi, mida apteegist osta, et saada edaspidi hakkama vähema vaevaga kui enne. Või tahan anda vähemalt vereanalüüsi, vedada ringi plasttopse lapsepissiga, teha midagi, mida ma kodus teha ei saanud.
Aga kui arst vaatab mulle otsa roosa rõõmsa näoga ja räägib loodusravi oivalistest kasudest, olen ma pettunud ja ei viitsi selle arsti juurde rohkem minna. Mis siis, et ma usun loodusravi oivalistesse kasudesse.
Mu eelmine perearst sai must aru. Kui ma ütlesin, et ei viitsi iga kuu küll käia oma imikuga arsti juures, kutsus ta mind tagasi kord kahe kuu jooksul, sest tõesti, ega ei ole see lapse näitamine nii tihti vajalik, kui ma nagunii ise ju näen, et laps normaalselt areneb.
Kui ma ütlesin, et lükkaksin hea meelega kõik vaktsineerimised edasi aega, kui laps on üle 3 aasta vana, ja mõnesid üldse ei teeks, ta naeratas ja noogutas ja samas rõõmustas, et ma Tütarlapsele teetanuse vastase vaktsineerimise ikkagi ära teha lasin.
Kui ma tulin murega, et lapsed köhivad juba 2 nädalat, lasi ta teha analüüsid, kusjuures Poeglapse omas tuvastatigi põletik. Siis järgnes kopsuröntgen ja antibiootikumid.
Tütarlaps sai 2 sorti siirupit.
Ja siis muidugi piimahappebaktereid mõlemale.
Aga uus arst... äh. Hymer 4x päevas.
Ühesõnaga, ma arvan, et ma olen põletikuhaige, aga ei viitsi arsti juurde minna, sest kardan, et ta soovitab mulle loodusravi.
Kuhu on (kuningavõim) minu tervishoiukäitumine küll jõudnud!
Või oot! Esmalt ma ei taha arsti juurde minna, sest loodan asjad loodusraviga korda ajada, ja siis ei taha minna, sest kardan, et ta soovitab mulle loodusravi?
Kogu möla kokkuvõte: tuleb homme arsti juurde aeg kirja panna.
PS. Kommentaare teemal "sa võid ju kodus ka plasttopse lapsepissiga ringi vedada, kui sa seda kangesti soovid," ei taha =)
pühapäev, 7. märts 2010
Palavahe
Õhk keskküttega korterites muutub talve lõpus kohutavalt kuivaks.
Õhutamine ei aita - ka õues pole just niiske.
Nii palju pesu ka ei pese, et kogu aeg midagi kuivamas oleks ning niiskus õhku laiali lendaks.
Nahk tundub vastu seda kuiva õhku kuum ja paberjas. Hingamisteed krõbisevad ja kriuksuvad.
Istun arvuti taga ja hoian niisket sokki vastu nina (just pesumasinast tulnud, ebajäle ja väga väheütleva välimusega beezh sokk), sest läbi selle hingates ei tundu mu nohused limaskestad kohe selliseks hernekauna sees olevaks kileks muutuvat. Pärgamentjaks ja pisut jäigaks.
Lapsed on ka haiged, aga nemad magavad. Mõtlesin korraks tõsimeeli neile ka mingit märga pesu näo ette panna, aga taipasin, et nad kas ei lepiks sellega või libiseks märg asi varsti valesse kohta (nt rinnale) ja nad ärkaksid lõdisedes ja veel palju haigemana.
Ärkan öösel üles, et (lilli) taimi kasta, sest iseenda kuivamine on nii ebameeldiv, et korraga tundub (lill) taim täiesti piisavalt elusorganismina, et kannatada ja piinelda. Ja mina ju vastutan tema eest!
Maitset ei tunne jälle.
Ei tunne isegi küüslaugu maitset, mis on juba lausa masendav.
Muide - inimesed, kel on keel maha lõigatud, ei tunne vist ka maitset?
Nad küllap kipuvad varsti üsna kõhnaks jääma. Närid mida närid, maitset pole, toit jääb igale poole suhu kinni - ilma keeleta ei saa seda ju õigesse kohta lükata -, mis mõte sel kõigel on... Pärast söömist tuleb suusisu ka iga kord näppudega enam-vähem toiduvabaks sudida. Kui hambaharja pole käepärast. Või v-o on selleks mingi eraldi tööriist kunagi välja mõeldud?
Muidu on igatahes jäle ju, suu mingit löga täis kogu aeg.
Kui on vett, saab vähemalt loputada.
Raamatutes sellest kunagi ei kirjutata. Kuidas süüa on ilma keeleta väga vilets. (Kuigi fantaasialugudes ja ajaloolistes romaanides on keeleta isikud väga levinud.)
Mul tuleb meelde, et üks teatud ilma keeleta (eks?)timukas sõi ühes raamatus isegi murakaid. (Või olid need põldmarjad?) Jumal küll, kõik need väikesed kõvad seemned, mida ei saa isegi keelega õigesse kohta nügida..!
Ja keeletud inimesed paistavad lugudes kannatavat ka tummuse all, mis siis, et nende häälepaeltel pole õigupoolest midagi häda. Mmm-mmh peaks ikka suutma öelda. Või röögatada, kui tarvis.
Misiganes.
Pea on uimane ja käib ringi.
Tulen tagasi, kui olen tervem, ja püüan siis mingisugust loogilist mõttearendust ekraanile tekitada.
Vahepeal käis võrgupäevikus lugejaid mingi 100 kliki jagu päevas. See tekitas ehmatavat vastutustunnet. Mida ma neile ometi kirjutan???
Aga nüüd on keskmine jälle kenasti 20-30 kliki peal tagasi ja ma võin oma lodevaid lalisemisi siit rahuliku südamega võimsasse rahvusvahelisse arvutivõrku laia elu peale läkitada.
Õhutamine ei aita - ka õues pole just niiske.
Nii palju pesu ka ei pese, et kogu aeg midagi kuivamas oleks ning niiskus õhku laiali lendaks.
Nahk tundub vastu seda kuiva õhku kuum ja paberjas. Hingamisteed krõbisevad ja kriuksuvad.
Istun arvuti taga ja hoian niisket sokki vastu nina (just pesumasinast tulnud, ebajäle ja väga väheütleva välimusega beezh sokk), sest läbi selle hingates ei tundu mu nohused limaskestad kohe selliseks hernekauna sees olevaks kileks muutuvat. Pärgamentjaks ja pisut jäigaks.
Lapsed on ka haiged, aga nemad magavad. Mõtlesin korraks tõsimeeli neile ka mingit märga pesu näo ette panna, aga taipasin, et nad kas ei lepiks sellega või libiseks märg asi varsti valesse kohta (nt rinnale) ja nad ärkaksid lõdisedes ja veel palju haigemana.
Ärkan öösel üles, et (lilli) taimi kasta, sest iseenda kuivamine on nii ebameeldiv, et korraga tundub (lill) taim täiesti piisavalt elusorganismina, et kannatada ja piinelda. Ja mina ju vastutan tema eest!
Maitset ei tunne jälle.
Ei tunne isegi küüslaugu maitset, mis on juba lausa masendav.
Muide - inimesed, kel on keel maha lõigatud, ei tunne vist ka maitset?
Nad küllap kipuvad varsti üsna kõhnaks jääma. Närid mida närid, maitset pole, toit jääb igale poole suhu kinni - ilma keeleta ei saa seda ju õigesse kohta lükata -, mis mõte sel kõigel on... Pärast söömist tuleb suusisu ka iga kord näppudega enam-vähem toiduvabaks sudida. Kui hambaharja pole käepärast. Või v-o on selleks mingi eraldi tööriist kunagi välja mõeldud?
Muidu on igatahes jäle ju, suu mingit löga täis kogu aeg.
Kui on vett, saab vähemalt loputada.
Raamatutes sellest kunagi ei kirjutata. Kuidas süüa on ilma keeleta väga vilets. (Kuigi fantaasialugudes ja ajaloolistes romaanides on keeleta isikud väga levinud.)
Mul tuleb meelde, et üks teatud ilma keeleta (eks?)timukas sõi ühes raamatus isegi murakaid. (Või olid need põldmarjad?) Jumal küll, kõik need väikesed kõvad seemned, mida ei saa isegi keelega õigesse kohta nügida..!
Ja keeletud inimesed paistavad lugudes kannatavat ka tummuse all, mis siis, et nende häälepaeltel pole õigupoolest midagi häda. Mmm-mmh peaks ikka suutma öelda. Või röögatada, kui tarvis.
Misiganes.
Pea on uimane ja käib ringi.
Tulen tagasi, kui olen tervem, ja püüan siis mingisugust loogilist mõttearendust ekraanile tekitada.
Vahepeal käis võrgupäevikus lugejaid mingi 100 kliki jagu päevas. See tekitas ehmatavat vastutustunnet. Mida ma neile ometi kirjutan???
Aga nüüd on keskmine jälle kenasti 20-30 kliki peal tagasi ja ma võin oma lodevaid lalisemisi siit rahuliku südamega võimsasse rahvusvahelisse arvutivõrku laia elu peale läkitada.
neljapäev, 4. märts 2010
Vahepala
Jälle haige.
Ja nõrk nagu kassipoeg. Ja närviline ja vihane ja plahvatusohtlik ja pahur jne jne.
Hoolimata kogu viginast: kui ma elaksin 10 aasta pärast umbes samamoodi, kui praegu, oleks see mu meelest täitsa kombes elu. Ei peaks pead vastu seina peksma ahastusest.
Ja nõrk nagu kassipoeg. Ja närviline ja vihane ja plahvatusohtlik ja pahur jne jne.
Hoolimata kogu viginast: kui ma elaksin 10 aasta pärast umbes samamoodi, kui praegu, oleks see mu meelest täitsa kombes elu. Ei peaks pead vastu seina peksma ahastusest.